Tt-stuudio V lennu lõpuetendus
"Kaunitar nõiutud lossis"
17-20. aprill 2024 Kärdla Kultuurikeskuses

 

 

 

20200325 121858

tunniplaan

Kutsu meid esinema

Sa oled siin: PealehtReisidInfoUudisedI ja III rühm naabritel külas

Tibid Belgias 2008 suvi

 

 

TIBID BELGIAS 


 

Tibitsemas käisid: Maria, Marie, Maris, Tiiu, Liisa, Katre, Triin.

Neid sõidutasid Jass ja Tõnu

Moraalitsesid Tiina ja Piret.


Niisiis, hakkan kirjutamisega juba varakult pihta, et teha ära eeltöö ka reisipäeviku kirjutamisel nagu olen teinud reisi ettevalmistamisel.

 

See oli oktoobri lõpp, kui sain Valdo Rebaselt kirja, kus ta andis teada mulle võimalusest osaleda Belgias Euroopa pidustustel 4.-7. juuli 2008 Tieltis. Taheti just moderntantsu. See sõnakasutus pani mind veidi kahtlema meie sobivuses. Koostasin siis fotoalbumi meie tegemistest ja panin netti ülesse ning saatsin kirja Hollandisse, sest sealne härra Gerard oli meile vahendaja, kes Eestist esindusgruppi otsis. Tema omakorda saatis meie andmed edasi korraldajatele Belgiasse.

Ootasin vastust terve kuu. Ei julenud tüdrukutele hingatagi, kuid siis novembri lõpus tuli ametlik kutse osaleda Euroopa pidustuste rongkäigus. Vastust meie osaluse kinnitamiseks oodati ruttu. Tegin kiired arvutused ja kutsusin kokku lapsevanemad. Tüdrukud oli vaimustuses ja oleks kohe sõitma hakanud. Lapsevanemad arvasid, et kuigi on käsil IX kl lõpetamine ja sellega seoses tuleb ka Slovakkiasse sõit, on nad selle ära teeninud. Lubasin omalt poolt anda kõik, et leida sponsoreid ja kirjutada projekte, et teha reis võimalikult odavaks.

Jaanuari alguses esitasin projektid Kärdla Linnavalitsusse, Hasartmängumaksu Nõukogusse ja Kultuurkapitali. Meie suureks rõõmuks saime kõikjalt, kust küsisime. Kokku 32 000.- eeki. Veel oli lootust saada Belgiast. Tõnu sukeldus aktiivselt sponsorite otsingule ja Katre vend samuti.

Jäid veel korralduslikud pooled. Suhtlesin nüüd juba otse Belgiaga. Mina muudkui kirjutasin ja küsisin, et kõigest õigesti aru saada. Lõpuks sain selgeks, et meilt palutakse rongkäigus esitada Sunriset ja kogu aeg edasi liikudes. Veel saame ühe kontserdi anda. Selle tarvis panime kokku 25 minutise programmi.

Praegu on 29. aprill 2008 ja leping osavõtutingimustega on allkirjastaud. Tingimused olid algul lausa hirmutavad ja imestava panevad. Helle-Mare ütles ka, et täitsa huvitav on pärast kuulda, mis seal siis toimub. Tema pole enne selliseid tingimusi näinud.

Mõned näited nendest:

a) Rongkäigu kogu trassi ulatuses seisavad abirežissöörid, kelle instruktsioone on kohustud järgida. Kui neid ei täideta, siis võidakse trupp rongkäigust eemaldada ja trupp jääb ilma honorarist.

b) Grupid peavad kogu rongkäigu jooksul edasi liikuma. Peatribüüni ees ei tohi jääda seisma ega defileerida, peab jätkuvalt järgima oma liikumissuunda. Ettekirjutuste eiramisel jääb tupp ilma honorarist.

c) Iga grupp, kes ei ilmu kohale või teatab mittetulemisest ainult 2 nädalat ette, maksab trahviettenähtus honorari suuruse.

d)iga puudu oleva liikme pealt väheneb honorari kogusumma 10%

e) rongkäigus on keelatud lipud. Lubatud ainult need, mis on konkreetselt esinemisnumbriga seotud.

f) Kostümeeritud truppidel on rangelt keelatud kanda prille, päikeseprille, käepaelu, kelli, juveele või muid aksessuaare, mis ei ole otseses seoses kostüümiga. Ainult muusikutel võivad olla silmapaistmatud prillid. Kui neid reegleid eirata, kaotate õiguse honorarile

g) Rongkäigus on rangelt keelatud nätsu närida, igasuguseid jooke tarbida ja suitsetada. Neid ettekirjutusi mitte järgides, kaotate õiguse honorarile.

h) Osalejad kannavad musti pükse ja valget pluusi ja musti kingi, sõltuvalt kostüümist. Botased, Tennised, sandaalid on keelatud. Kui neid eirad, siis jälle kaotad honorari. (Sellest punktist ei saanud ma aru. Algul kirjutavad, et soovivad meid näha „Sunrise“ kostüümis ja siis äkki must-valge. Küsisin üle ja sain vastuseks, et meil kehtib ikka meie kostüümi ettekirjutus.)

i) Igaüks peab vähemalt pool tundi enne rongkäigu algust läbima kostüümikontrolli

j) grupi juht peab vähemalt ühe korra käima pearežissööri juures koosolekul.

 

Gerard van Damme Hollandist andis nagu mõista, et ta vaatab äkki me saame ka esinemisvõimalusi Hollandis. Praegu me nendelt vastust ootamegi, kas neile meie pakutud programm sobib.


Kuna mingit vastust pikka aega Hollandist ei tulnud ning tüdrukuid kimbutasid igasugused tervisehädad (Katre põlvevigastus, Tiiu valutavad sääremarjad ja randmed, Maria sünnimärgioperatsioon, Triinu hüppeliiges) ja üldiselt oli meie treening ja esinemisprogramm ka väga tihe, siis juuni algul otsustasime, et ei oota enam esinemispakkumisi. Kirjutasin sinna härra Gerardile, et saime ootamatu teate, et peame olema veidi varem Eestis tagasi, kui esialgu plaanitud ja täname teda pingutuste eest, mis ta meile pärast tegi, et esinemisvõimalusi leida. See varem tagasi olemise jutt oli väike hädavale, et mitte seletama hakata, et tüdrukud veidi põdurad praegu ja ei jõua reisiplaani kokku panna jne. Sedasi oli lihtsam viisakalt ära öelda.

Peale Lastefestivali 2008 (6.-8. juuni) hakkasime tegutsema Belgia nimel. Iga nädal oli kolm kahetunnist trenni, et kokku panna oma esinemisprogramm, mis koosnes järgmistest tantsudest: „Jah, ma kuulen Teid!“, „Suur suvi“, „Pipi“, „Reis linnast maale“ ja „Sunrise“. Algul tegime proove ilma kostüümideta, aga siis 6 trenni järjest kostüümidega, sest põhirõhk oli asetatud kostüümide vahetusele, et sellega jõuaks. Programmi pikkuseks oli 25 minutit ja 5 kostüümi.

Kõige viimaseks jätsime „Sunrise“ versiooni, mis tuli rongkäigus ette kanda, mis oli ka meie põhieesmärk. „Sunrise“ on pikk 4:45, aga selleks puhuks oli meil vaja seda lühendada ja selle pikkuseks sai 2:35. Käisime seda harjutamas Kärdla pargis. Päris huvitav tuli välja, kuigi selle pärast oli mul kõige suurem mure.

Aprilli lõpus sai reisiplaanidesse sisse viidud suur muudatus. Saunalaval asja Jassiga arutades, jõudsime arusaamisele, et Arvo ja Aeda käest laenuks saavasse bussi VW Karavelle, ei mahu me kuidagi oma asjadega ära. Otsustasime kaasa kutsuda Marise ja Marie ema-isa, et minna kahe autoga. Ma pole kunagi ühtegi otsust vastu võtnud tüdrukutega arutamata, aga seekord, kuna nad olid Slovakkias oma lõpureisil, siis sai see tehtud nende seljataga ja jäi ainult loota, et nad väga selle vastu pole. Helistasin kohe Piretile ja tegin ettepaneku meiega kaasa tulla, mis nad järgmine hommik juba elevusega vastu võtsid. Nende ettepanek oli, et nad võtavad oma autole käru taha. Mõeldud tehtud. Nii läksid kõik ettevalmistused libedalt. Sponsoritelt saime ka väga arvestatava summa. Meie heategijateks olid lisaks eelpool mainitutele veel Pühalepa vald, OÜ Ansitec, Veikko Heilimo, Leiger Reio, Pilder Ehitus, Fysioline, SA Tuuru, Hiiumaa Turismiliit, Hiiu Pagar ja Heino Veanes. Meie suureks meeleheaks, otsustasid Oklahoma näitlejad, et oleme ära teeninud väikese toetuse. Kuna etendused olid nii hästi läinud (5 etendust täissaalile), siis nemad kinkisid meile 4000.- krooni reisikulude katteks.


24. juunil tegime kultuurimajas koosoleku koos vanematega, kus kõik viimased sajad läbi sai arutatud. Programm oli valmis, „Sunrise“ samuti. Kõik oli nagu tehtud, mis vaja. 27. juunil oli veel 2 Oklahoma etendust. Osad kostüümid pidid sel õhtul veel laval olema ja järgmise päeva lõunaks pestud ja kuivad olema, et kostüümid kõik ilusti koormasse ära paigutada.


Pakkimise päev jõudis kätte 28. juunil, mil kell 13:00 kõik meie kämpinguterritooriumile kogunesid oma suurte kottide ja muu tavaariga. Tõnu oli Olerexist käru laenanud ja selle sõidukorda teinud. Väike vihmasabin, mis järjest suuremaks muutus, segas veidi toimetusi, kuid asi tahtis tegemist. Maria isa ja ema olid ka meile abiks. Mehed hakkasi koormat kärule paigutama ja see sai kuidagi kiiresti täis, kuid palju asju oli veel maas. Ega auto tagaotski väga rõõmus selle kandami üle polnud.

Toiduasjade jaoks oli vaja meilt kodust tuua paar kasti. Kuna me oma autoga välja ei saanud, siis läksime Maria isa VW Trantsporteriga. Jass ütles nii muuseas, et vot sellega oleks hea minna. Alar ütles selle peale, et minu pärast võite küll sellega minna. Seda polnud vaja kaht korda öelda. Arvasin, et Tõnu tahab võib-olla ikka enda autoga tulla, aga ta oli nõus. Vaja oli ainult notariaalset volitust, aga oli laupäev. Mis siis ikka. Vihma sadas ja meie otsisime meeleheitlikult telefoninumbreid taga. Kõigepealt proovisime notariga õnne. Tema polnud Kärdlas ja kõne üle ka mitte väga õnnelik, aga ta lubas tagasi helistada. Proovisime autoregistrikeskusest, aga sealt saime kohe eitava vastuse, kuna nendel on kõik arvutid ja programmid nädalavahetusel suletud. Sealt aga öeldi, et ka linnasekretär saab seda teha. Siis otsisme Helikat mööda Kärdlat taga. Leidsin ta vanemate juurest ja ta oli nõus meid aitama. Helistasime uuesti notarile, et saime asja korda, aga tema rikkus kõik ilusa ära, öeldes, et ainult tema ja ARK saavad seda teha. Siiski lubas ta Kärdlasse tulla ja meid aidata. Olime väga rõõmsad. Tegime väikese lõunasöögi grilli ja järgi jäi vaid telefonikõnet oodata. See tuli õige pea. Tõnu ja Alar käisid kahekesi seda asja õiendamas ja tulid tagasi volitusega. Nüüd oli vaja veel rohelist kindlustust. Selle aja mine läks veidi lihtsamini. Tustit Tiiu aitas meid sellega hädast välja. Nüüd võis hakata asju autodesse paigutama. Ruumi just üle ei jäänud aga kõik mis vaja, mahtus ilusti ära. Kella 17 paiku olid autod pakitud ja läksime laiali. Õhtul kella kümneks olid kõik asjad korraldatud ja pakitud. Jander-Eric oli ka väga elevil, et saab Oru vanaema-vanaisa juurde minna.

Niisiis läks lahti, meie esime välisreis Tibidega!

 

 

26. JUUNI 2008 - PÜHAPÄEV


6:15 helises meil juba kell, mis andis märku, et reis on alanud. Äratasime Jander-Ericu, kes kribinal-krabinal tegutsema asus.


7:15 alusatasime tüdrukute korjamisega. Kõigepealt võtsime peale Tiiu. Järgmisena Liisa ja kõige lõpus Triinu ja Maria. Alar oli ka tüdrukutega teeääres valvel, kuna vaja oli veel tema käest kindlustusele allkirja. Nüüd oli meie koorem täielik ja algas sõit Heltermaale. Teise busskonnaga: Tõnu, Piret, Marie, Maris ja Katre, kohtusime sadamas. Mina enda autole sain üleveo soodustuse, kuna see liigitati väikebusside alla ja laste grupp tahtis ülesõitu. Tõnul ja Piretil oli oma autole broneering tehtud, nüüd tuli see ainult ümber registreerida.


8:30 praamiga lahkusime kodusaarelt kaheks nädalaks. Plikad mängisid kaarte ja Jander-Eric tähtsalt nende seas. Viimane veetis toredalt aega Tupsuga mängides, kes oli ka üks meie reisikaaslastest. Pisike armas karvane musta valgega pallikene.


Mul oli praamipeal tüdrukutele ka väike üllatus. Nimelt oli Aivar meile muretsenud t-särgid, kus meie logo ja nn hüüdlause peal. Need tehti meile kingitusena. Ilusad punast värvi. Neid oli 10, üks rohkem kui tellisin, nii et ühe sai endale Piret. Tüdrukutel oli väga hea meel nende üle. Olime ammu juba rääkinud, et võiks endale tellida, aga pole nii kaugele veel jõudnud.

Tiiu ema oli meile öösel kotitäie värskeid viineripirukaid küpsetanud. Küll need maitsesid hästi.


10:00 olime sadamas, ent kohe praamilt maha ei saanud. Istusime autos ja ootasime, kuni remondimehed praami elektrisüsteemi korda saavad. Aparell ei tõusnud ülesse. Ootasime oma 10 minutit küll, enne kui aparaadid tööle hakkasid ja meid välja lasti. Algas sõit Tallinnasse. Meil olid kaasas lällarid, millega omavahel teise autoga sidet pidasime.


11:38 peatusime Tallinnas Super Neto hulgilao juures, et kaasa osta suurtes kogustes süüa. Võtsime purgitoidud õhtusöökideks, veidi konserve ja võileivamaterjali. Leiba-saia polnud vaja osta, kuna neid olime saanud suure portsu sponsorlus korras Hiiu Pagarilt. Lisaks veel 55 väikest saiakest, viite erinevat sorti.

Samal ajal, kui meie Piretiga sisseoste tegime, remontisid mehed meie autot, kuna Tõnu oli avastanud, et meil ei tööta pidurituled. Siin sai algust tehtud ka meie pissipeatustega :)


13:00 alusatsime sõitu Orgu, et Jander-Eric venavanemate hoole alla jätta. Jass avastas, et piduritulede tööle saamisega kadus aga ära püsikiirushoidja. Mis siis ikka. Helistasin Kolu baari ja tellisin meile lõunasöögid kella 14-14:15 vahel, et kiiremini läheks.


13:35 olime Orus. Meil oli vaja veel toiduasjad kastidesse paigutada. Mõned võtsime veel Mareti käest juurde. Jass käis Hillari käest uut piduritulede lülitit küsimas, nimelt oli see meil katki läinud. Jander-Eric oli seni väga lõbus, kuni sai aru, et emme-issi tõesti ära lähevad ja ta sinna üksi jääb. Suu läks torru ja käed rinnale risti ning marssis tuppa öeldes, et tema on nüüd solvunud. Jass käis temaga veel korra toas rääkimas, aga kurvaks jäi ta ikka. Kui me hoovist välja sõitma hakkasime, siis tuli ta siiski trepile lehvitama. Magavat last on ikka koju palju lihtsam jätta. Jandra-Lisett jäi meist koju magama. Jander-Eric ütles: „Me pidime selle pärast mega vara ärkama, et õde pidi magama jääma.“


14:06 olime valmis sööma minema. Jätsime Oru seljataha.


14:15 jõudsime Kolu baari, kus meile kohe lõunasöök, guljašš ette kanti. Meid võtsid seal vatsu Anti ja Siret, kes olid tulnud meid ära saatma. Samal ajal kui meie kõhtusid täitsime, hakkas sadama. Kõik said kõhud täis ja jäi ülegi.


14:50 läks lahti sõit vastu kahele nädalale ratastel.


16:40-16:58 väike pissi- ja sirutuspeatus Pärnu Statoili tanklas. Ilm oli vahepeal ilusaks läinud.


15:35 jõudsime EESTI-LÄTI piirile. Meil Jassiga oli esimest korda ületada riigipiir alates sellest ajast, kui Eesti Schengeni viisaruumiga ühines. Ja tõesti, ei mitte midagi. Putkad on küll kõik veel alles ja kiirust pidi väheke vähendama, aga kinni ei pidanud meid küll mitte keegi. Märkamatult olime jõudnud LÄTTI.

Liiklus enne Riiat oli ikka nii jube. Pidev joon ja keelumärgid ei maksnud üldse mitte midagi. Kahest reast tekitati sujuvalt 3 ja veel natuke rohkemgi. Kiirused olid suured ja korraga käis kolakas ja meie auto kõikus. Tagant tulev operatiivauto, millel põlesid ainult vilkurid, riivas meie peeglit. Kohutas täitsa ära. Peegel jäi õnneks külge, midagi hullu ei juhutnud, aga südame alt võttis külmaks küll. Esimesel võimalusel keeraisme parklasse sisse. Jassil käed värisesid. Taga autos Piretil kah. Jass pole enam üle 3 kuu suitsu tõmmanud, aga nüüd võttis küll ja tegi ühe. Olime mingis väikeses parklas, mida ääristas kõrge liivadüün. Ronisime sellest üles, et oma keha kergendada. Pärast olid kõik kohad liiva täis.

Ilm oli ilus ja soe.


18:44 lõppes rahunemise peatus ja me sõitsime edasi ööbimiskoha suunas. Edasine teekond kulges viperusteta. Autos valises vaikus.


20:00 jõudsime Bauskasse, kuhu olin meile valinud esimese öömaja. Nimelt meie olime Jassiga seal kämpingus 3 aasat tagasi kord juba ööbinud. Kämpingu nimi oli Namedji. Mul oli ainult väheke mure, et kas meid koeraga võetakse või mitte, kuna kodulehel oli väga selgelt kirjutaud, et koduloomad on keelatud. Ilm oli ka vihmaseks keeranud. Midagi head ei tõotanud õhtust tulla.

Meeldiv üllatus oli minu jaoks see, et vahepeal oli kämping edasi arenenud. Enam polnud mitte ainult ühe eramaja heinamaa, vaid juba midagi enamat. Uus sissepääsutee, telkimiskohad varustatud elektriga, uued WC-d ja duššid. Täis värk.

Peremees jalutas meile kohe vastu ja rõõmustas teatega, et koeraga pole probleemi. Tuli ka perenaine, kellega kohe paberid korda ajasime ja ööbimise eest tasusin. Ta tegi meile veel veidike soodukat, arvas, et tantsutüdrukutele võib teha küll. Väga tore.


Ajasime autod paika ja mehed hakkasid kohe varjualust ehitama. Meil oli kaasas kolm koormakilet, aga need olid liiga väikesed, et kõik sinna alla mahuks. Nii sai need omavahel kokku seotud ja lisaks veel teip ka peale tõmmatud. Suur katus valmis saadud, tuli see kinnitada kahe auto vahele, et tekiks varjualune. Meil oli kaks vaia kah, mis seda keskelt üleval hoidma hakkasid. Tüdrukud istusid algul mugavalt autos, lootes vist et pääsevad kuiva nahaga, aga kus sa sellega. Ajasin nad üsna ruttu sealt välja nööre hoidma.

Katusealune valmis jagasin kätte uued ülesanded, mis pidid jääma igaõhtuseks ajaviiteks :). Järgmisek hommikuks ja lõunaks oli vaja valmis teha võileivad ja joogid. Samuti jäi tüdrukute õlule nõude pesemine.

Mehed hoolitsesid pliidi, varjualuse, elektri ja koorma lahti-kokku pakkimise eest. Minul oli ülevaade kogu meie toidulaost ja laua katmine. Õhtusöögi eest hoolitsesime meie Piretiga. Aga põhiülesandeks oli meil ikka Piretiga korralduste jagamine ja jälgimine, kas kõik ikka sujub hästi :) ja mis vaja seda tegime.

Vihm oli õnneks järgi andnud.

Õhtusöögiks oli meil kodus valmis tükeldatus makaronisalat. Juurde praadisime viinereid. Magustoiduks sõime väikseid saiakesi. Tuju oli kõigil hea. Rääkisime läbi mõned põhitõed, millega igaüks reisil arvestama peab, et kõigil hea oleks.



Kõhud täis ja hea olla, hakkasid tüdrukud „Sunrise`i“ tantsima. Lehvikuid küll käes polnud, aga muusika kästi mul peale panna ja nii nad mööda põldu tatsasid. Endil oli nii naljakas. Pärast hakkasid veel smurfe tegema. Igavesti lõbus. Tüdrukud hakkasid ka kõik reisipäevikuid kirjutama. Sellega olid nad ka ametis.

 

Kesköö paiku pugesime kõik oma magamistubadesse. Ühes telgis olid Liisa, Tiiu, Triin ja Maris. Teises Katre, Maria ja Marie. Kolmandas juhtivtöötajad ehk siis mina, Jass, Piret, Tõnu ja Tups.

 

30. JUUNI 2008 – ESMASPÄEV


7:00 algas reisi teine päev. Tups haugatas öösel paar korda, mille peale üles ärkasin, aga muidu oli hea uni. Külma kah polnud. Jass küll just seda kurtis. Telkidest pugesid aeglaselt välja uniste nägudega tüdrukud, kuid ega me neil kaua uimerdada lasknud, sest ees ootas pikk sõidupäev. Päike tervitas meid rõõmsalt kõrgelt taevast. Tundus tulevat soe päev.

Serveerisin hommikusöögi, milleks oli soe jook, kes mida; kohv, capuccino, tee, kõrvale eileõhtune makaronisalat.


8:30 olid asjad pakitud, kõhud täis ja valmis sõitma.


9:05 tegime kohe peatuse, et paagid odavat kütete täis tankida. Kusjuures küte oli odavam kui Eestis. See juhtus kohe peale Bauskat. Nüüd muud midagi kui teele järgmise piiri poole.


9:13 olime juba LEEDUS. Piiril ei soovinud meiega jälle keegi suhelda. Veidike hoo võtsime maha, sõitsime vanadest headest putkadest mööda ja oligi kõik. Keerasime korraks sisse ühe bensuka juurde, et teemaksu asja uurida. Seal ei teadnud nad mulle midagi vastata, aga juhatasid järgmisesse majakesse. Jooksin kärmel sammul tuldud teed veidike tagasi ja jõudsin lagunenud majja, kus asus mingi panga moodi asjandus. Seal oli mul vastas juba veidike targem inimene, kes ütles, et sõiduautodele pole maksu. Tegelikult ma teadsin seda, aga igaks juhuks kontrollisin. Eelmine prohmakas selle sama Leeduga, oli veidike ettevaatlikuks teinud. Nüüd võisin rahuliku südamega teed jätkata.


Kaunase ringil käis auto all üks kolakas, mispeale hakkas käiku vahetades kostuma imelikke raksatusi. Jass arvas, et katki on läinud mootori padi või üks polt sealt alt, mis on ennegi meil purunenud.


11:00-11:15 tegime väikese peatuse ühes bensukas, et ennast veidike sirutada ja WC-d külastada.


12:50 enne Poolat leidsime järgmise bensiinijaama, kus oli mõnus männitukake laua ja pinkidega. Väheke räpane küll oli, aga ajas asja ära, et lõunat süüa, milleks olid võileivad ja väikesed saiad. Ühtlasi tankisime ka paagid kütet täis, sest Poolas oli juba kallim küte.


13:40 liikusime edasi piiri suunas.


13:50 olimegi POOLAS. See piir, mis alati mind närviliselt värisema pani, möödus sama kergelt nagu eelmised kakski. Ei mitte midagi. Need suured hooned ja võlvialused, kus on tunde oma järjekorda oodatud, möödusid ilma peatust tegemata. Nüüd oli vaja veel selgust saada Poola teemaksudest. Igaks juhuks tahtsin kontrollida, kas ikka kindlasti pole väikestel autodel maksu ja astusin putkasse sisse. Sealt vastati, et pole. Aga siis kui edasi sõitsime sain aru, et olin käinud Leedu poolelt küsimas. Poola putka oli alles ees. Seal me enam ei peatunud. Mööda teed sõites hakkas mulle silma, et enamustel autodel on mingi kleebis aknanurgas. Hakkasin mõtlema, et äkki need poolakad on vahepeal oma korraldust muutnud ja kiirteemaksu vinjetina kehtestanud. Saatsin Evele sõnumi, et ta netist väheke järgi uuriks. Ta vastas, et ainult teatud lõigud on tasulised ja nende eest tasutakse putkades kiirteel. Kõik oli nii nagu ma teadsin. Niisiis julgelt edasi.

Plikad mängisid autos ajaviiteks kaarte ja magasid.


Siin keerasime kella ühe tunnikese tagasi, nii et Poolas olime kell 12:50.


14:48 saime kaela jube suure paduka. Isegi välgunooled sähvatasid taevas. Õnneks sinetas ees selge taevas, mis andis lootust paremale ilmale.


15:05-15:20 väike sirutuspeatus ja ikka edasi-edasi. Poola liiklus on nii kuis on. Üks küla järgneb teisele ja kohe peab kiiruse võtma 50-le. Mitte ei jõua kiiresti edasi. Kolksud meie auto all muutusid aina tihedamaks ja tugevamaks.


17:22-17:32 järjekordne peatus sirutamiseks ja pissimiseks ja uuesti teele. Saime just mõnusalt sõitma hakata, sest ees ootas esimene kiirteelõik Poolas. Teel olid ehitustööd ja pidime tegema tagasipöörde, kuid sõitsime sellest kohast kogemata mööda ja keerasime teelt maha, et seal ots ümber pöörata ja uuesti liiklusesse söösta. Meil oli vaja veel ööbimiskohta jõuda, kuhu oli jäänud sõita veel umbes 100 km. Kiirteele tagasi saamisega oli raskusi, sest autode voor oli lakkamatu. Kui lõpuks väike auguke tekkis, et teele saada, siis nii kui Jass käigu sisse pani ja gaasi andis, kostus meie auto alt igavene ragin ja ühtegi käiku enam polnud. Mul lõi südamealt külmaks. Miks selline ebaõnn meid sellel reisil saadab. Esmalt pidurituled, siis riivav eriteenistuseauto ja nüüd see. Jass arvas, et katki läks poolass ja ilma selleta ei sõida me enam kuskile. Ma olin ikka täitsa löödud ja pisarad olid kurgus. Oleks me olnud oma perega või oma sõprusringiga oleks asi olnud hoopis teine. Aga ei olnud. Mul oli 7 võõrast last, keda ma olin lubanud ohutult koju tagasi toimetada. Lisaks kiirustas meid takka aeg. Õnneks seda veel veidike oli. Aga me olime pärapõrgus keset Poolat, kus vastu vahivad ainult keeleoskamatud näod.


Ronisime autost Jassiga välja ja hakkaime autot teeristilt ära lükkama. Teise auto rahvas hüppas ka välja aitama. Mehed käisid nõutu näoga ümber auto. Jass oli näost täitsa valge. Minu pea oli mõtetest täiesti tühi. Ma ei kujuta ette mida tema veel tunda võis. Igal juhul oli selge see, et ilma autotöökojata me sellest supist välja ei rabele. Aga kust seda leida. Kell oli selleks ajaks juba...


18:40 ja tõenäoliselt kõik kohad kinni. Ühtegi telefoninumbrit kah polnud kuhu helistada. Läksime Piretiga kõrval asuvasse majja abi järele. Sealt võttis meid vastu umbkeelne tädi, kes appi kutsus sama umbkeelsed noored. Müstika, noored ka ei oska ühtegi võõrkeelt. Paku neile kolm tükki välja: vene, saksa, inglise ja ei midagi. Miskit nad siiski helistasid, lõpuks läbi vene keele said nad siiski aru, et meil on vaja autotreenindust, aga rohkemat targemaks me ei saanud.

Jätsime siis Pireti koos tüdrukutega kiirtee äärde ja läksime ise meestega abi otsima. Pöörasime mitmesse kohta sisse. Rehvitöökojast juhatati järgmisesse kohta, sealt edasi ja sealt edasi sõnadega, et ehk need oskavad aidata ja teavad. Nokk kinni ja saba lahti. Inimesed ei tea mitte midagi, mis oma kodukohas toimub. Ühes hoovis, kus käisime olid puksiirautod, aga seda, kus töökoda asub, ei teadnud see naisterahvas küll mitte, kes uksele tuli. Rääkimata sellest, et keegi mõnda keelt oskaks. Lõpuks läksime Statoili bensukasse, kus kassapidaja käest infot küsisin. See mõistis mulle inglise keeles vastata, kuid ta ise täpselt ei teadnud ja hakkas teise noormehega nõu pidama. Selle peale küsis üks vanem mees inglise keeles, et kas teil on auto katki. Kui vastasin, et jah, siis ta palus mõne minuti oodata, et tema tuleb siis appi. Lõpuks ometi keegi, kes asjale reageeris. See andis väheke lootust. Ta küsisi, et kus me auto on ja sõitis meie järgi. Ega me isegi täpselt teadnud. Lootsime oma mälu peale. Kuigi meil oli TomTom kaasas, aga selle prohmaka peale läks meelest auto asukoht ära märkida. Õnneks meie mälu meid ei petnud ja me jõudsime õigesse kohta tagasi.

Onu vaatas auto alla, tegi tarka nägu ja ütles meile seda, mida me juba teadsime, et me vajame töökoda ja poolass on puru. Aga ta lubas aidata ja hakkas helistama. Lõpuks jõudis ta oma asja-ajamisega nii kaugele, et panime auto sleppi ja hakkasime sõitma. Ta oli leidnud meile väikese töökoja, kuhu ta meid viima hakkas. Sõitsime mööda külavaheteid keset eikuskit, paremal vasakul laiusid viljapõllud, aga nüüd polnud me vähemasti enam omapead ja tundus, et onu meid enam hätta ei jäta. See oli väike lootussäde.

Jõudsime ühe kodu-töökoja juurde, mis oli kinni ja hõikamise peale peremeest kah välja ei ilmunud. Parasjagu tulid koju selle töömehe naabrid ja onu rääkis nendega. Istusime uuesti autodesse ja sõitsime edasi. Mitte kaugel esimesest peatuskohast keerasime kõrvaltänavasse ja jäime seisma ühe maja värava ette. Meie heategija hõigete peale tuli kuskilt välja tunkedes suure kõhuga mees, kellega nad väga häälekalt omavahel rääkisid. Ega see töömees just väga meie üle ei rõõmustanud, aga teine ei andnud alla. Poola keelest tänu vene keele abiga võis aru saada, et onu kohe sundis teda meid aitama, et kuhu nad siis lastega lähevad. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et jätame auto sinna, tema võtab õhtul lahti, hommikul läheb jupile järgi ja kell 11 on auto korras. Hind pidi olema kuskil 1500.- zl või 450 €. Algul ütles 400, aga siis läks summa suuremaks. Tegelikult oli meil enam-vähem ükskõik palju see maksma läheb, peaasi, et saab korda.

Järgmine probleem oli meil kohe varnast võtta. Kuhu ööbima minna. Poolakad hakkasid omavahel arutama, et kus lähim hotell on. Mina sutskasin kohe vahele, et meil on telgid kaasas, kas me ei võiks neid ülesse panna mehhaaniku maja taga asuvale põllule. Saime ka lahkelt selle loa. Üks mure jälle vähem ja veidi parem tunne oli olla. Loodetavasti meid enam hätta ei jäeta.

Meie heategija rääkis veel pikalt laialt, kuidas tema tahabki teistele head teha ja aitab kõiki, kui vaja. Meil oli selle üle ainult hea meel, et me tema otsa sattusime. Lõpetuseks ütles ta, et tema läheb nüüd ära ja tema „sõber“, kelle juurde ta ei osanud minna ja alles värava ees tutvus :), aitab meid hädast välja. Tänasime teda väga-väga ja andsime väikese kotikese igasuguste Eestit puudutavate brožüüridega ja oma kontaktid. Ta arvas, et kui ta Eestisse tuleb ja abi vajab, siis ta helistab.


Tõnu vedas me auto hoovi, lükkasime selle garaazi ette ja jäime ootama, kuhu meid siis telkidega suunatakse. Mehhaanikuonu ei osanud ise peale poole keele midagi. Ta kutsus appi oma tütre, kes rääkis inglise keelt. Tema nimi oli Magda. Meid juhatati hoopis maja taha nn iluaeda, kust tuli vesi kraanist. Majas asuvat WC-d lubati ka kasutada. Muud meil vaja polnudki ja tegelikult tuldi meile ikka väga vastu. Selliseid abivalmeid inimesi, kes lasevad endale võhivõõrad välismaalased koduhoovi kogu oma killavooriga ööbima, teadmata, millal nad täpselt ära lähevad, pole vist palju. Meil vedas ikka meeletult. Olime selle eest üli tänulikud. Peretütar palus ainult, et me oma koera kinni hoiaksime, kuna tema koeral on „need päevad“ ja veel palus vaikust, sest tal on väike laps, kes läheb magama. Olime kõike nõus tegema, et nende külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.

 

Ega meil siis muud polnudki enam teha, kui telgid üles panna ja toit tulele. Menüüs oli hernesupp ja magustoiduks väikesed saiad. Kogu õhtu oli selline ärevus ja teadmatus õhus. Eks ka tüdrukud olid mures, kuid nad ei tulnud kordagi minu käest küsima, mis nüüd saab. Ega ma polekski osanud neile muud midagi vastata, et kui ootame ja vaatame. Loodan ainult, et nad said aru, et me tegime mis suutsime ja andsime endast parima, et olukorda lahendada. Kahjuks on sellised asjad sellise iseloomuga, mida ette ei oska kunagi näha ja ennetada ei saa. Jass tegi kodus autole hoolduse ära, et kõik korras oleks ja ta vist tundis ennast veidike süüdi, et seda viga ette ei osanud näha.

Mehhaanikuonu tõstis meie auto tungrauale ja hakkas asja uurima. Käisime Tõnu ja Jassiga kah veidi asja uurimas. Jass soovis ise ka auto alla piiluda ja mootori põhjakatte ära võtta, et vaadata, kas see mootoripadja polt on katki või mitte. Siiski see meil ei õnnestunud. Nüüd polnud meil muud enam midagi teha kui ainult oodata. Närv oli ikka väga pingul, asu polnud kusagil. Mul oli väga hea meel, et me Pireti ja Tõnu kaasa kutsusime. Kahekesi oleks selliste äpardustega palju raskem hakkama saada.


Õhtul läks kiiresti pimedaks. Süütasime oma gaasilambid ja käisime viimased WC reisid, sest kell 23:00 pidid pererahvas majaukse lukku panema. Peale seda pugesime kohe ka oma pesadesse, et ennast välja puhata ja uinuda lootuses, et homne päev on parem kui tänane.

 

 

1. JUULI 2008 – TEISIPÄEV


7:00 ei saanud enam magada. Terve öö oli üks õudusunenägu ja pealegi oli see niiiiiiiiii pikk. Vähe sellest, et närvid pingul olid ja uni ärev, siis koerad lõugasid mis kole. Selline tunne oli, et kogu küla koerad on kokku kogunenud ja karjuvad üksteise võidu. See oli midagi jubedat. Vahetpidamata üks meeletu klähvimine. Tups oli nii tubli. Paar üksikut haugataust kogu selle tramburai peale, mis väljas toimus. Korraga ärkasin hoopis selle peale ülesse, et õues oli kuidagi ebaloomulikult vaikne, kuid see vaikus oli vaid hetkeline. Lisaks kõigele sellele muule möllule, sõitsid mööda külavaheteed „ralliautod“ ja kihutasid mööda raskeveokid, mis kogu maa värisema panid. Kuidas seal üldse elada saab ja öösiti veel magada kah. Tüdrukud olid vist ikka magada saanud, aga meie telkkond küll ennast välja ei puhata.. Targem oli telgist välja ronida. Päike kah paistis kõrgel taevas. Tüdrukud hakkasid vaikselt telkidest välja ronima. Panime kohvi tulele ja katsime hommikusöögilaua võileibade kottidega. Minul söögiisu kohe üldse polnud, sest nii paljude muude asjade pärast oli vaja muretseda.


Peremees ilmus õue kella 8 paiku ja hakkas autot lammutama. Jassi meeleheaks võttis ta alt ära ka põhjakatte ja kohe kui võimalus oli, heitis ise pilgu peale. Õnneks oli polt terve. Üks mure vähem. Et katkist juppi kätte saada, palus onu Jassilt abi. Seal nad kaks umbkeelset omavahel toimetasid ja said hakkama. Tükk oli käes ja täitsa puru. Nüüd oli vaja uus kuskilt saada. Onu kukkus helistama ühte teise ja kolmandasse kohta. Tõlgiks palusime Magda, mind kutsuti majja sisse, kuna ta toitis oma tütrekest kes oli 6 kuune. Meil oli kaks valikut: kas võtame uue tüki, kogu mängu ja maksame 400 € ning saame kätte kohe või maksame 200 € anname oma vana vastu ja saame tüki homme. Käisin meestega nõu pidamas ja otsus oli, et võtame selle kallima ja täna. Ainus häda oli selles, et nii palju kui nad ka ei helistanud, ei saanud nad teada, kas lähedal olevad poes seda juppi on. Fordi teeninduse numbrit ei õnnestunud ammugi mitte saada. Egas midagi. Pidime kohale sõitma.

Kuna mina ja Magda pidime kaasa tõlkideks minema ja tema pidi veel lapse kaasa võtma, siis algul oli plaan minna nende autoga. Aga kunameil on lihtsam arveldada kui meie autoga on sõidetud, siis tegin ettepaneku meie halliga minna.


9:00 istusime autosse, et minna uut tükki otsima. Jass jäi maha, kuna ei mahtunud peale, sest onu mehhaanik tuli kah kaasa ja Tõnul oli ainukesena selle auto jaoks volitus. Teel poodi lobisesime Magdaga maast ja ilmast: mis ametit keegi peab ja kuidas on Poolas ja Eestis lapsetoetuste süsteemid jne. Lapsemammad leiavad ikka ühiseid teemasid millest rääkida. Onu juhatuse järgi jõudsime kohale suure autoservise juurde ja ta läks sisse asja uurima. Üsna pea tuli ta tagasi katkise osa järele. Natukese aja pärast ilmus ta heade uudistega, et jupp on olemas, raha on vaja. Minul olid kaasas ainult Eurod. Magda oli nõus oma krediitkaardiga selle hetkel ära maksma. Kinnitasin, et mul nende juures on küll nii palju zlotte, 1100.-. Nii saigi uus jupp autosse ja tagasiteele. Hingasime Tõnuga kergendunult ja viimane helistas kohe ka Jassile. Kivi langes kohe südamelt.

 

Tagasi jõudes asus onu kohe usinasti tööle ja meie kribinal-krabinal oma laagrit kokku korjama. Minul oli selleks ajaks ka isu tagasi tulnud ja sõin kõhu korralikult täis. Sellel ajal kui meie ära olime, olid tüdrukud kirsiraksus käinud. Ise nii õnnelikud.

 

11:00 oli meie auto taas ratastel ja võisime oma reisi jätkata. Tööraha maksime onule veidi rohkem kui ta küsis. Küsis 150.- zlotti, aga andsin 200.-. Me olime rõõmsad ja tänulikud tema abi ja külalislahkuse eest. Magdale andsime kilekoti oma Eesti nänniga ja kinkisime Kärdla tassi. Lõpuks vahetasime veel aadresse ja telefoninumbreid. Toredad inimesed olid.


Panime siis autodel uuesti rattad vurama, meel rõõmus ja ilm soe. Meil oli vaja jõuda Saksamaale kämpingusse ja me olime õhtul jäänud oma sihtkohast 100 km kaugusele. Üsna palju oli vaja tagasi sõita.


12:30 keerasime sisse ühe bensuka juurde, et veidike teekonda uurida. Mina oleks kaardi järgi läinud teisele poole, aga TomTom juhatas meid teisest kohast. Pärast arutlusi otsustasime Tom`i usaldada. Lõpuks tuli välja, et see oli õige otsus. Nimelt oli vahepeal valmis saanud uus kiirteelõik, mida kaardil veel polnud.

 

13:00 pilgud suunatud Tomile jätkasime teed. Ühes väikeses linnakeses jäi tee äärde pood, mida meil oli kindlasti vaja külastada, sest üht-teist söögipoolist oli tarvis juurde osta. Selleks, et oma eesmärgini jõuda, panime julmalt eestlast. Nimelt keerasime telliskivi alt silmagi pilgutamata sisse. Poest saime kõike head ja paremat ning veel rohkemgi.


14:00 võisime edasi liikuda. Nüüd viis tee meid juba kiirteele. Siin oli juba oluliselt kiirem liikumistempo kui ülejäänutel Poola teedel. Kuna kõhud hakkasid oma osa nõudma, siis tegime kiirteeäärses parklas söögipeatuse.


14:56-15:44 autode vahele panime ülesse pliidi, millel eile õhtuse hernesupi soojaks tegime. Soe lõunasöök. Toit maitses kõigile hästi. Samas saime kõik muud vajalikud asjad kah aetud. Egas muud kui uuesti teele.


Peale ühte kiirteemaksu putkat jäi Tõnu meist veidike maha. Me ei saanud teda ootama jääda ja sõitsime mööda teeäärt tasakesi edasi. Korra keerasime kohe päris äärele, et äkki õnnestub ohutuled peale panna ja oodata, aga see ei läinud läbi. Samal ajal sõitis meist mööda üks rekka. Meie hakkasime vaikselt 70 km/h mööda esimest rida liikuma. Helistasime neile, et me liigume vaikselt edasi, tulge järgi. Ootame ja ootame, aga mitte ei tule. Asi oli kuskilt mäda. Helistasime uuesti ja ütlesime, et me keerame esimesse parklasse sisse ja nemad tehku sama ja siis helistame. Me ei saanud aru, kas nad on meist ees- või tagapool. Keerasime parklasse maha ja jäime ootama. Aga keda ei tulnud olid teised. Käisime tualetis ära ja ikka ei kedagi. Helistasime uuesti ja jõudsime selgusele, et nad on meist eespool, aga kuidas nad sinna said, see ei jõudnud meile küll mitte pärale. Ainuke võimalus oli see koht, kus me tee äärde seisma püüdsime jääda ja üks rekka meist mööda sõitis. Järelikult rekka oli täpselt meie vahel, et me üksteist ei näinud.

Kohe me veel siiski liikuma ei hakanud, sest Jass ütles, et piduriõli kaob kuskile ära ja see teeb talle muret. Auto alla kiigates polnud seal midagi rõõmustavat. Tagumise parema piduri juurest tilkus õli välja. Järgmine häda oli käes. Mis jama see küll see kord on, mõtlesime. Kolm aastat polnud meil selle autoga mingeid probleeme olnud ja nüüd, järjest kaks asja. Äkki aitaks juba selleks reisiks. Kell oli ka juba parasjagu nii palju, et polnud lootustki mõnda lahti olevat töökoda leida. Jass arvas, et kui õli peale kallame, siis sõidame Saksa ära, seal vähe kergem asju ajada. Vähemalt inimesed saavad aru, millest me räägime. Läksime siis õli ostma ja ostsime kohe kaks pudeli. Murelikult sõitsime edasi, et teine auto koos rahvaga üles leida. Kätte oli jõudnud tõeline suvi. Päike lõõskas ja sooja oli umbes 30 kraadi ringis.


18:15 leidsime teised üles. Nad ootasid meid ühes parklas ja pleesitasid päikese käes. Nad olidki meist mööda sõitnud. Rääksime oma murest ka Tõnule ja Piretile. Mehed hakkasid kohe aru pidama, mida ise teha annaks. Suurt ei midagi. Korra nad mõtlesid juba oma püksirihmasid lõhkuma hakata, et nahatükk kuskile vahele toppida, aga see mõte jäi katki, sest see kaasas omaga palju muid riske. Tuli ikka uuesti töökoda otsida. Vaatasime otsivate pilkudega ringi, aga midagi lahti olevat ei jäänud küll silma. Jass siiski arvas, et veame Saksa välja ja homme otsime. Vahepeal kallas õli juurde ja sõitsime jälle edasi. Kolm korda kogu kiirtee jooksul pidime maksma maksu, mis oli 11.- zlotti iga 50 km kohta. Meie kurvastuseks, seda lõbu ehk siis kiirteed Poola lõpuni ei jagunud. See sai lihtsalt otsa ja umbes 100 km tuli läbida mööda aeglase tempoga teid.


19:16 tankisime autode paagid odavat kütet täis, et julgelt Sakamaa teedele vastu minna. Seal on küte mitu krooni kallim. Üldse kõige kallim riikidest, mida meie läbime.


19:25 Saime tanklast välja sõita, kui meid ootas ees ummik, millel ei paistnud lõppu tulevat. Keerasime aga autol mootori seisma ja passisime teeääres. Plikad lahutasid meelt kaardimänguga. Rekkajuhid jalutasid kah ringi, ei mingit liikumist. Meil veel ainult 191 km oma sihtkohani sõita. Pikapeale me ikka veidike liikusime nii umbes 200 m 20 minutiga. Siiski jõudsime ühe väikese teeotsani. Meie hea sõber Tom näitas, et saame siit ka ümber sõita. Mõeldud tehtud.


20:05 kolisatsime mööda külavaheteed ja saimegi suurele teele tagasi ja ummikut polnud


Meil nii rõõmus meel, et ummikule ära tegima, aga see rõõm kadus peagi, sest ees oli uus ummik. Aga ka siit leidis Tom väljapääsu. See oli veel suurem külavahetee. Ikka tõeline agul. Peale selle oli see tee veel üles kaevatud ja punane lint kah ette tõmmatud. Ma panin siis jälle eestlast. Sammusin kindla sammuga lindini ja tõmbasin puruks, siis autosse tagasi ja sõit mööda augulist kitsast teed jätkus. Seekord, kui suurele teele tagasi jõudsime, pilt enam nii roosiline polnud. Ummik oli jätkuvalt. Üks rekka lasi meid vahele keerata, nii et saime oma ninad uuesti õigesse suunda. Siin vähemalt asi liikus veidi. Piret uuris taga seisvalt venelaselt, rekkajuhilt, et milles asi. Autoõnnetus pidavat teel olema, aga juba koristavad, nii et varsti saab liikuma. Nii see oli kah, teo sammul, aga liikusime. Nägime ka õnnetuse kohta. Eriti polnud midagi näha. Olime väga rõõmsad kui sealt mööda saime, sest siis oli lootust kiiremini liikuma hakata. Siiski asi veel venis. Kahju oli nendest, kes kilomeetrite pikkustes sabades seisid ja läbipääsu ootsaid. Nende kõrval pääsesime meie veel kergelt.


20:30 olime ummikust lahti. Minul oli nüüd aga mure selle pärast, et kas me enam kämpa saame, sest kell on nii palju. Saksas pannakse kämpingud kella 20 ajal kinni, hiljem enam sisse ei lasta. Meil oli aga jäänud veel paras ports maad sõita. Üritasin kämpingut telefoni teel kätte saada, aga tädi telefonis vastas, et see number on vale jne. Proovisin ka teist kämpa kätte saada, mille olin tagavaraks võtnud, aga sellega sama lugu.


21:30 olime SAKSAMAAL.


Saksamaa piiriületus polnud mingi probleem. Taas ei soovinud keegi meiega tegemist teha. Õletasime Oderi jõe ja keerasime tanklasse sisse, et ennast korraks sirutada. Proovisin veel korra helistada. Nüüd hakkas kutsuma, aga kummaski ei tõstetud toru hargilt. Jõudsin autost välja ronida kui telefon helises. Meesterahvas helistas ühest kämpingust tagasi. Rääkisin talle mure ära, et me sooviksime tulla ööbima, aga kuna teel oli olnud palju probleeme ja ummikuid, siis mitte kuidagi varem ei jõua kui umbes tunni aja pärast. Ta oli lahke ja lubas meid oodata. Veidi aja pärast helistas ta uuesti tagasi ja küsis, et kus me täpselt oleme, andis juhised kohale jõudmiseks ja veel soovis teada, kas me hommikusöögiks brötcheneid soovime. Nendest ütlesin viisakalt ära.

 

22:45 mööda kiirteed uhades ja onu juhatuste järgi jõudsime õigesse kohta kohale. Olime kämpingus nimega Waldcampingplats am See Seddiner See kaldal. Meid võttis vastu rõõmsameelne keskealine meesterahvas, kes kohe oma olekuga usaldust äratas. Ta juhatas meid kämpingu taha otsa ja lubas autod ka juurde jätta, et mitte liiga suurt lärmi tekitada. Ta küsis kohe, et kas mehed külma õlut soovivad ja ütles, et järvevesi on soe, tüdrukud võivad ujuma minna. Rääkisin talle meie mure autoga ka ära. Ta lubas hommikul töökotta helistada ja siis annab teada, mis talle vastati. See oli minu jaoks pingelangus, kuna tundsin, et meie muresse on osavõtlikult suhtutud ja meid aidatakse taas. Ma ei tea, milleks need äpardused küll head oli, et need juhtusid, aga sellele kompensatsiooniks saadeti meie teele ka head abivalmid inimesed.


Ühe esimese asjana, kui tüdrukud autost välja said, käisid nad järvevett katsumas ja tulid tagasi teatega, et see on nii soe, meie läheme küll ujuma. Süütasime oma gaasilambid põlema, panime telgid ülesse ja näksisime võileibu. Eks tüdrukud vähe väsinud olid nagu meiegi, aga tuju oli neil hea. Marie, Triin, Katre, Liisa ja Maris läksidki veel kilgete saatel ujuma. Käisime ka Jassi ja Tõnuga neid kaldalt vaatamas. Vesi oli tõesti soe ja õhtu kah. Magama jõudsime alles kella 1 ajal.


2. JUULI 2008 – TEISIPÄEV


Küll see uni oli öösel hea. Mitte midagi ei kuulnud. Nii kui pea patja puutus, ma une hõlma vajusin.


8:30 ärkasime mõnusalt väljapuhanuna. Tüdrukud hakkasid ka tasapisi virguma. Kiiret neil kusagile polnud, sest päeva algatuseks pidime meie autoteenindust külastama. Läksin kohe peremeest otsima, kes oli juba teenindusse helistanud ja ulatas mulle paberilehe juhtnööridega, kus meid oodatakse. Panime siis Jassiga ennast riidesse ja asusime kohe asja kallale. Teised jäid kämpa ärkama ja hommikust sööma.

Leidsime Renaulti esinduse ülesse. Meesterahvas, kes meid ootas oli väga asjalik ja tõsine. Auto aeti kohe tõstukile, et vigastus üle vaadata. Seepeale tegi ta telefonikõne ja ütles, et uus tükk maksab koos töörahaga 200.- €. Probleem on ainult selles, et nad pole Fordi esindus ja ei tea, kas tuleb õige tükk. Neid pidavat olema kolme erisugust. Kui see sobib, siis lubas ta vaadata, et ehk saab täna õhtuks auto korda. Aga kui ei sobi, siis tuleb homseni oodata. Igaljuhul kutsus ta meid 14:30 kahe autoga tagasi, et siis saame enda oma sinna jätta.

Läksime siis kämpa tagasi ja sõime hommikust. Nüüd polnud meil kiiret enam kuskile. Saime jälle ainult oodata. Õnneks oli meil ilma ja kämpinguga vedanud. Vihmasel ja külmal päeval oleks see ootamine väga tüütu olnud. Oli kuum suvepäev ja meie järve kaldal ning tüdrukud said täiel rinnal veemõnusid nautida. Selle üle nad ei kurtund sugugi. Pigem olid rõõmsad. Eks kolm pikka päeva sõitu oli väheke ära tüüdanud. Neil selline esimene reis kah. Tublid on nad, vingumist pole ma küll kuulnud. Nad on vapralt kõik need ebaõnned meiega koos üle elanud.


Aega oli parasjagu nii vähe, et kuskile midagi vaatama kah polnud mõtet minna. Jõudime kämpa tagasi kella poole 11 ajal. Mingeid edasisi plaane kah teha ei saanud, kuna ei teadnud, millal oma auto terveks saame. Nii siis logeleime nii sama. Käisime ujumas ja dušši all. Plikad tšillisid ja hängisid nii sama, vahele rebisid kah. Laste mänguväljakul ronimispuud sai ka ära katsetatud.


13:15 alustasime lõunasöögi valmistamisega, et me jõuaks enne ära süüa, kui autoremonti läheme. Menüüs oli ühepajatoit, pihvid ja tomatiga hapukoore kaste. Magustoiduks kissell. Soe toit läks küll väga hästi peale, aga kisselli ei tahtnud enam küll mitte keegi, sest kõhud olid täis.

 

14:30 jätsime nõudepesu tüdrukute hooleks ja sõitsime töökotta. Tõnu ja Piret tulid ka teise autoga kaasa. Teeninduse ees võeti auto sujuvalt meie käest ära. Just nagu pesust tulnud heledate tunkedega töömees istus rooli. Enne veel aga pani enda tagumiku alla kile, et istet ära ei määriks. Meid paluti oodata. Pakuti kohvi või vett. Keeldusime viisakalt ja läksime õue teiste juurde ootama. Ei läinudki kuigi kaua mööda kui töömees autoga proovisõidule läks. See andis juba lootust, et tükk sobis. Ta tuli tagasi, sõitis veel korra garaaži ja siis juba teeninduse ukse ette. Keeras uksed lukku ja läks sisse. Meie Jassiga rõõmsalt talle kohe järgi. Meid rõõmustati 235.- Eurose arvega ja tervete piduritega. Meie rõõm oli suur. See teenindus ei pidanud tegelikult meie heaks midagi tegema, kuna ta oli hoopis teise firma autode oma, aga ometi tegi. Aitäh neile!


15:28 sõitsime juba kämpi terve autoga tagasi. Kohe läks kibekiireks asjade pakkimiseks. Plikad olid meie äraolekul täiel rinnal suve nautinud, sest nõud olid kõik pesemata. Nüüd tuli siis seda telkide kokku panemise kõrvalt kah veel teha. Meie läksime aga Piretiga nüüd ujuma. Mõnus soe vesi oli küll. See oli selle suve esimene ujumine, kuna Eestis oli suve algus tõeliselt külm olnud. Väga mõnus oli, hea kosutav.

Käisin tegin arve kah ära ja saime veidike soodukat kah, sest tüdrukud läksid kõik 14 aastaste kirja.


16:45 alusatsime sõitu ühest kämpingust teise. Olime otsustanud, et sellele remondipäevale plaanitud loss Potsdamis Sanssouci ja rahvusvaheline tuuleveskite muuseum jäävad vaatamata ja läheme edasi selle reisiplaani järgi, mida kolmapäev ette nägi. Mul oli küll sellest väga kahju, kuna see loss oli ainuke koht kuhu mina kangesti minna tahtsin, aga üldsus otsustas, et soovivad kaevandusse ja kaljusid vaatama minna. Mis siis ikka. Selleks oli meil aga vaja jõuda järgmisesse punkti ööbima.

Tee kulges suuremosa kiirteel. Lõpust väike osa keerutasime armsate Saksa külakeste vahel. Nii mõnus tuttav tunne tuli – nostalgia. Mulle meeldib Saksamaa ja saksa keel. Mõnus on seda jälle rääkida.

 

19:30 kämpingu leidsime põldude vahelt metsa seest ilusti ülesse. Esimene asi, mis tunda andis, oli sääsed ja parmud. Ja kui palju, nagu meil Eestis. Teised jäid autodega värava juurde. Mina läksin retseptsiooni otsima. Sinna oli mööda kämpingu tänavat kõmpida oma 300 meetrit. See oli naljakas koht, selline lipp-lipi ja lapp-lapi peal. Registratuuri maja oli madal veidike lagunenud ja vanaldase ilmega, punane. Levis sitahais. Kanad ja kukk jalutasid õues ringi. Aedikus nosis kits. Puuriidad ja puulobudikud ümberringi. Kuuri alt piilus traka. Ei olnud meeldiv koht.

Kämpingu nimi oli Glockenheide ja asus Rötgesbüttelis.

Leidsin ühe vanema proua, kes meile koha kätte näitas, kuna perenaine ise oli haiglasse läinud. See proua oli tema ema. Valida oli platsi vahel põliselanike keskel või siis täitsa eraldi kaugel kõigist teistest metsalagendikul. Valik langes viimasele. Küsisin proua käest ka ujumisvõimaluste kohta. Ta juhatas meid lähedal asuva järve äärde. Kuna plikadel oli kindel soov vette saada, siis panime telgid püsti ja tegime pesad valmis.


20:23 istusime uuesti autodesse. Marie tuli Triinu asemel meie autosse proovisõidule. Järgnesid järve otsingud. Päris täpselt me ei teadnud kah kus see asub, aga õnneks läksime täitsa õigesti. Tahtsime juba tagasi keerata, kui juhuslikult ühe viida leidsime, mis meid õigesse kohta juhatas. Jõudsime välja suure puhkeküla territooriumile, mis meenutas mulle Dirty Dancingut. Suur kompleks, kus väikesed tänavad, pubid, dicoteek, kämpingud, rand ja igasugu muud lõbustused. Jätsime autod parklasse, et vetemõnusid nautima minna. Kahjuks ei tohtinud koeraga randa tulla. Piret ja Tõnu jäid Tupsuga maha niisama jalutama. Peale Maria käisid seekord kõik ujumas. Isegi Jass ühines meiega. Tüdrukud tegid kambakat. Kõigepealt käskisid Jassil mind vee alla visata, nii et mu pea märjaks saaks. Kui sellest midagi välja ei tulnud, siis läks lahti suur pritsimine, nii et kõigi juuksed veest tilkusid. Kõige viimaseks jäi Jass, kes ka oma osa kätte sai. Lõbu oli kõigil laialt.

Teel auto juurde tulid meile Tõnu ja Piret juba vastu. Riideid ei hakanud keegi vahetama vaid võeti rätikud tagumiku alla ja võis liikuda tagasi kämpingusse.


21:40 olime kämpingus tagasi. Nosisime võileibu lambivalgel. Metsa alla lendas hulgaliselt jaanimardikaid. Nii ilusad. Jass püüdis mõned kinni, et neid lähemalt uurida.

 

Kesköö paiku läksime magama. Õhtu oli päris soe.

 

3. JUULI 2008 - NELJAPÄEV


7:00 äratas meid kellahelin. Aeg oli pesadest välja pugeda ja tegutsema hakata. Meid ootas ees huvitav päev kahe vaatamisväärsusega. Hommikukohv ja laagri pakkimine sujusid juba täitsa ilusti. Plikad oleks küll veidi aeglasemalt liigutanud, kuid seda ju ometi teha ei lastud. Ilm tõotas tulla soe. Päike piilus puude vahelt.


9:00 olime valmis lahkuma sellest naljakast kämpingust. Tagasi sinna küll enam minna ei tahtnud, kuigi inimesed olid väga sõbralikud. Saksamaal on üldse väga sõbralikud inimesed. See, et hommikuti kämpingus sulle võõrad inimesed „Tere hommikust“ ütlevad või tervitavad, oli kõigi teiste jaoks väga huvitav ja üllatav. Kõik inimesed tunduvad siin nii rõõmsameelsed ja rahulolevad.

Marie ja Triin vahetasid kohad, nii et meie autosse kolis Marie.


Kaugele polnud meil vaja esialgu sõita, sest kohe järgmises külakeses oli ALDImarket, et osta ära vajalikud toiduasjad. Plikad jooksid kohe kiiruga 1 € poodi. Meie Jassiga suundusime ALDIsse. Ma ei saa öelda, et toit väga kallis oleks. Osad asjad lausa odavamad kui meil ja valik hoopis teine. Ostuhullus tuli lausa peale, aga ohjeldasin ennast siiski. Praegu oli vaja saia, võid ja jogurtit. Kui mina poest välja jõudsin, olid tüdrukud ka kõik juba rivis ja oma reisi üle väga õnnelikud. Nii palju ilusat ja odavat nänni olid nad endale saanud.


9:43 sõitsime edasi kaevandusmuuseumi poole, kuhu oli 80 km.


10:25 maastik muutus aina põnevamaks. Ilmusid mäekünkad ja kurvilised teed. Läbisime väikeseid linnakesi ja külavaheteid. Loodus oli hoopis teistsugune kui meie lauskmaal. Piret ja Tõnu olid esimest korda kodust nii kaugel ja iga uus asi oli neile põnev ja uus. Vaatamist ja imetlemist oli palju. Tean seda tunnet ja tihti peale on minulgi see sama tunne, et ahmiks kõik endasse. Kuigi Tõnu peamine vaatepilt oli Galaxy tagaots numbrimärgiga 825 AUY, suuna- ja pidurituled. Tüdrukud olid varem käinud Slovakkias bussireisil, aga Lääne-Euroopas olid kõik esmakordselt ja taolisel telgireisil kah. Kõigi jaoks oli palju uut. Ka minu, sest sellist reisijuhi rolli, kus reisi õnnestumise vastutus minu õlul oli, pole mulgi varem olnud, kus alati minu poole vaadati, kui miskit teada või järgmiste plaanide kohta infot sooviti. Otsused, mis vastu tuli võtta, arutasime kõik läbi ja siis koos otsustasime.


10:45 jõudsime Rammelsbergi kaevandusmuuseumi parklasse Goslaris.


RAMMELSBERGI KAEVANDUSMUUSEUM. Rammelsbergi maagikaevandamise algus jääb 10. sajandisse, seega on see ka ainuke kaevandus maailmas, mis on tegutsenud üle 1000 aasta. Arheoloogilised leiud näitavad, et siin leidus vasemaaki juba 3000 aastat tagasi. Mäesügavustest on maapeale toodud 27 miljonit tonni vase-, plii- ja tsingi- ja hõbedamaake. 1988. aastal lõpetas kaevandus töö. Alates 1992. aastast kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse koos keskaegse Goslari vanalinnaga. Muuseumi peetakse üheks suurimaks ja originaalsemaks muuseumikompleksiks Saksamaal.


Jooksin kiiruga kassast uurima, mis kell ekskursioon kaevandusse läheb. „Kohe“, sain vastuseks. Ostsin piletid ära. Ühele inimesele maksis sissepääs 11 €. Palusin oodata, et lähen kutsun oma grupi ära. Panin 100 sisse ja kihutasin parklasse. Kamandasin kohe kõik kiiruga tegutsema, et meid oodatakse ja jooksujalu peasissekäigu juurde. Tups pidi siin autosse ootama jääma, sest sinna koeri ei lubatud. Poolel teel tuli meile vastu juba üks meesterahvas, kes meile järgi oli saadetud. Plikad tahtsid veel WC-s käia. Kiirus oli kogu aeg taga. Haarasime kiiruga kiivrid ja kohe õue, kus giid juba meid koos teiste inimestega ootas. Vabandasin viisakalt, et nad meid ootama pidid ja tänasin. Giidiks oli meesterahvas, kes naeratavalt vastas. „Ist ok!“. Läks lahti meie esimene ekskursioon.


Kõigepealt jalutasime õues paisutatud järvekese juurde, kust siis vesi maa-alla lastakse. Meie jalge all oli sadu meetreid veeteid, mis kaevandusest läbi jooksid. Valida oli 5 erineva ekskursiooni vahel. Valisin sellise, mis meid maa-alla üle 200 aasta vanasse käikudesüsteemi viis, mööda hiigelsuurtest vesiratastest, millest kaks olid originaalid. Tehniliselt perfektsed kaevanduskäigud kuuluvad 18. sajandi insenerikunsti meistriteoste hulka. Kogu teekonna vältel järgitakse vee teed, mis läbi mäe läks, et nelja suurte vesiratast liigutada. Giid rääkis saksa keeles ja minu ülesandeks oli tõlkida. Ta rääkis aeglaselt ning selgelt ja andis mulle piisavalt aega ümberjutustuseks. Päris kõigest ma aru ei saanud, aga enamuse siiski ja sain selle ka teistele edasi antud. Algul me ei saanud aru, milleks need vesirattad olid. Mida nad seal tegid. Lõpuks jõudis pärale, et vee abil pandi need keerlema, mida nad said teha mõlemat pidi. Nende peal olid nagu astmed ja nende abil trantsporditi kaevandusest maaki välja ja siis jälle tühjad kastid tagasi. Kokku oli sügavust 200 m. Giid rääkis erinevatest töömeetoditest ja kaevurite päevakavast. Nad alustasid hommikul pimedas ja lõpetasid pimedas. Päevavalgust nad ei näinud. Vahel kui õigel ajal välja ei läinud jäid isegi ööseks sinna.

Edasi liikudes palus giid mul noortele daamidele täpselt tõlkida, et järgmises kambris palun noorte daamidel silmad kinni panna, sest seal töötavad paljad kaevurid. Tüdrukutel itsitamist kui palju, aga keda polnud olid paljad kaevurid. Siis rääkis giid tõe välja, kuidas tegelikult oli. Reedeti tehti kaevandusse suured lõkked, mis õhtul põlema süüdati. Esmaspäeva hommikuks oli suits hajunud ja õhk puhas. Lõkked olid oma kuumusega maagi pehmeks sulatanud ja see kergendas oluliselt tööd. Tuli oli aga ka kaevanduse nii kuumaks kütnud, et töötati alasti, ainult väike nahast niudevöö peal, kuhu sai oma tööriistad panna.

Töötati väikese lambi valgel, mis ei olnud sugugi valgem kui küünlatuli. Korra kustutas ta ära kõik tuled ja põlema jäi ainult see sama leek. Siis kustutas ta ka selle ära ja valitses kõle pimedus. Maria pelgas seda väheke. See oli ka kõige madalam punkt kus me käisime.

Nüüd oli vaja treppidet üles tagasi ronida. Giid andis ülesande astmed ära lugeda. Kes õigesti vastuse sai võis kaevandusest välja minna, aga kes vale vastuse sai, pidi jääma kaevuri elu maitsma :). Õige vastus oli 101. Mina sain 102 ja mõned veel, aga lõpuks lasti meid ikka kõiki välja. Vahepeal oli sadanud vihma ja õhk oli lämbusest paks.


Kuna otsustati, et teisele ekskursioonile 18. saj kaevandustehnikat vaatama ei taheta minna, siis läksime autode juurde, kus peale nõupidamist otsustasime minna GOSLARI linna jalutama. Plikadel oli küll ükskõik. Ainuke kes ütles, et võiks minna jalutama oli Maria. Aga siis me võtsime juhtivtöötajatega otsuse enda peale.


Goslar oli Hansa Liidu liige ja tuntud kui Saksamaa aardelaegas. Jõukuse peamiseks allikaks olidki Rammelsbergi tsingi-, vase- ja eriti hõbedakaevandused. Vanalinn on säilinud oma kunagisel kujul. Siin on koos 1800 vahvärkmaja, mis on rohkem kui kusagil mujal.


12:15 suundusime linna parklat otsima. Leidisime ühe kesklinnale lähedal oleva parkimismaja.


12:36 võtsime parkimise tunniks ajaks, sest rohkem polnud aega. Jalutasime jalakäijate tsooni poole, kust tänav otse raekojaplatsile viis. Muinasjutulised vanad majad vahvärkstiilis väljakut ääristamas. Kõndisime mööda väiksemaid tänavaid ja jõudsime välja jõe äärde, kus väike vesiratas pöörles. Astusime sisse Pfarrkirche kirikusse, mis oli ehitatud gooti stiilis 12.-16. sajandil. Imetlesime 15. sajandil ehitatud raekoja arhitektuuri. Jäätiseputkast möödudes tegime ühe jäätiseringi. Küll maitses hästi. Mõnusalt pingil istudes ja jäätist limpsides oli kell saanud nii palju, et pidime tagasi liikuma. Kõrvalepõike tegime saiapoodi ja igaüks, kes soovis, varustas ennast hea ja paremaga. Vot neid sakas saiapoode igatsen ma küll taga ja eriti maitsevad mulle pähklisaiakesed ja bräzeled.

 

13:39 olime autode juures tagasi ja sõitsime edasi, et leida kohakene teeveerel lõunasöögi tarvis.


14:49 lõppes söögipeatus kiirteeparklas. Sõime aga omi võileibu ja kes oli miskit head ostnud maiustas sellega.

 

Ees ootsa kaks tundi sõitu, et järgmist vaatamisväärsust kaema minna. Ilm rõõmustas meid vihmasabinatega ja taevas polnud näha enam ühtegi sinist kohta. Vahetult enne kohale jõudmist saime kaela ikka väga suure sahmaka paduvihma. Õnneks selleks ajaks kui koha üles leidsime, enam nii tugevast ei sadanud. Tüdrukud panid endale selga valged vihmakeebid, sest veidike oli vaja matkata.


16:42 alustasime matka EXTERNSTEINE-de juurde, mis asuvad Teutoburgi metsades. Liivakivist kaljusambad, mis kerkivad järsku maast ja on umbes 40 m kõrged, 100 m pikad ning üle 70 miljoni aasta vanad. See müstiline kaljudegrupp on alati kõneainet spekulatsioonideks pakkunud. Üks arvamustest on, et see oli üks saksa hõimude eelkäiate salajaste ja rituaalsete toimingute koht, kuid see teooria pole tõestatud. Kindel on aga see, et 1100. aastal siia kristlik kultuspaik rajati. Seda tõestab ka tundmatu kunstniku poolt kaljusse raiutud monumentaalreljeef. See kuulub tähelepanuväärsemate kivireljeefide hulka Saksamaal. Inimasustuse jälgi on siit leitus 10.-14. Saj e Kr.


Plikad oma valgetes keepides olid kuusemetsa alla puude vahel kui halastajõed hanereas kõndimas. Matkarada oli halvasti tähistatud ja oletuste teel orienteerusime teelahkmetel. Rada kulges suure kuusemetsa all väikeste küngaste vahel. Iseenesest oli ilus. Vihm oli ka järele andnud ja halastajaõed hakkasid järjest oma kitleid seljast võtma. Korraga oli meie ees asfaltee ja me ei osanud kusagile minna, sest viidad olid olematud. Nii palju aru saime, et olime kuskilt veidi valesti läinud. Jalutasime paremal asuvale teeristile, kust võsast mõned viitavad nooled leidsime. Saime õigele teele tagasi ja üsna pea jõudsime otsitavate kaljude juurde. Ja tõesti, keset suht lauget maad kerkisid otse maa seest püstloodis taevasse kaljusambad. Ilus.



Piret, Tõnu ja Tups jäid alla ootama, kuni meie akrobaate mängima läksime. Ronisime treppidest ülesse. Kahju ainult, et me sillale ei saanud, mis kahte kaljunukka ühendas. Plikad tegid hulganisti ratekaid ja veel tegime grupipildi. Teist treppi pidi saime täitsa tippu välja. Ülevalt alla vaadates mingit erilist vaadet ei avanenud. Ühelt poolt tõusid sambad taevasse otse järveveest. Pole midagi öelda. Tasus vahepeatust ära küll.

Hakkasime auto poole minema, kui Piret endale prossid pluusile sai. Üks mööda lendav lind nimelt, sihtis oma väljaheited täpselt Pireti pluusile. Nalja kui palju, aga Piretile vastik kah.

 

18:19 olime auto juures tagasi, et kämpingut otsima minna. TomTom vedas meid seekord ninapidi. Juhatas kämpingusse selliseid teid pidi, mis olid suletud. Keerutasime ühte ja teist pidi ning lõpuks pidime ikka pikema tee valima. Algul olime võtnud lühema tee, kus kiirteid polnud, aga see oli vale valik. Vihma hakkas sadama ja ei kavatsenudki ära lõppeda.


19:30 seisime kämpingu Am Furlbach´i väravas. Registreerisin meid kämpingusse sisse ja suundusime platsi otsingule. Tädi sõitis jalgrattaga lausvihmas meie ees ja pakkus erinevaid variante, aga millegipärast need Jassile ja plikadele ei sobinud. Esimene oli puude all ja oleks väga hästi meie varjualuse paigutamisega kokku sobinud, aga ei. Noh lõpuks sobis siis metsa ääres olev vaba muruplatsike. See oli väga korralik kämping. Kohe hoogsalt läks lahti varjualuse paigaldamine. Iga plika aeti autost välja nööre hoidma. Metsamees Jass käis metsast pikki vaiu toomas. Tõnu teipis koormakilede vahesid üle, sest igalt poolt tilkus läbi. Ja vihma muudkui sadas. Üks onu käis meile varjualust pakkumas. Ma ei saanud päris täpselt aru, mis pakkumise ta tegi. Ta nägi välja kui kämpingu töömees ja jutt oli täpselt selline, et tal on üks paviljon, kas me soovime seda enda kätte kasutada. Ütlesin viisakalt ära. Pärast tuli välja, et ta kutsus meid hoopis enda varjualuse alla omale seltsiks.


Varjualune üleval, asusid kõik oma igaõhtuste toimetuste juurde. Kellel võileivad, kellel õhtusöök jne. Õhtusöögiks oli pilaff kurkidega ja puding. Kõigil portsud ette tõstetud ja mõnuga sööma hakatud, kui orkaan Olev meid kiusama tuli. Varjualune lendas pealt kui tuulelohe. Vaiad olid kõik välja tulnud. Küll läks kiireks sebimiseks, sest vihma kallas täiega.

Laua ääres istudes läks plikadel rebimiseks ja nalja kõigil kui palju. Eks meiegi siis rebisime vastu. Üks kild järgnes teisele ja vihma muudkui sadas, aga see ei heidutanud kedagi. Siis tüdrukud tegid uue muinasjutu „Jassikese 7 sõpra“. Igaüks valis endale ühe päeva: ???? Naerda sai palju ja oleks vast veelgi saanud, kui kell poleks märkamatult nii palju saanud.

Keskööl pugesime kottidesse. Vihm krabises katusel ja uinutas meid kiiresti.

 

4. JUULI 2008 – REEDE


7:00 oli traditsiooniline äratus. Vihma ikka veel sadas. Telgid olid märjad, õnneks järgmisel öösel me telkides magama ei pidanud. Käisime hommikul veel dušši all enne kui Belgiat vallutama läksime.


9:15 jätsime vihmasajus kämpingu seljataha. Kihutasime muudkui mööda kiirteed. Maris tundis end väga kehvasti, süda oli paha.

 

11:50 põikasime nii muuseas sisse HOLLANDISSE. Tegime kohe tanklas peatuse, et jalg Hollandi pinnal maha saada ja odavamat kütet võtta, sest autod sõitsid juba pea-aegu aurude peal. Seda riiki oli meil sõita kõigest mõnikümmend kilomeetrit ja kõik see mööda autobahni, nii et ega me midagi sellest maast tegelikult ei näinudki, aga ära olime käinudki.


12:42 olime sama märkamatult jõudnud BELGIASSE. Kuigi ka siin jätkus meie tee mööda kiirteed, paistis ära see, et arhitektuur on sootuks teine, kui Saksamaal. Väga palju on fassaadil kasutatud punast savitellist.

13:59 lõppes kiirteeäärses parklas lõunasöögipeatus. Samas kohas tankisime paagid pilgeni täis, sest siin oli küte veel odavam kui Hollandis.

Antwepeni külje all sattusime sellisesse liikluskeerisesse. Teedevõrk oli meeletu. Kolme-nelja tasandilised ristmikud. Lakkamatu autodevoor. Tegu oli, et teist autot sabast mitte ära kaotada. Meie sihtmärgiks oli Brüsseli äärelinnas asuv Mini-Euroopa vabaajapark.


14:36 väljusime suure aatomi all parklas autost. Ilm oli lausa palav. Pargi väravas oli silt, mis keelas koertele sissepääsu, mispeale Tõnu otsustas, et ei tule kaasa. Ütlesin küll, et las Tups jääb autosse, aga auto signa hakkas kuuma käes jupsima ja võis karjuma hakata. Jass ja Piret pakkusid välja, et toogu koera kott ja pangu sinna sisse, aga ta otsustas maha jääda.

Väravaist sisse astudes võttis meid vastu väike omaette linnake kohvikute, butiikide, tänavate ja mänguväljakutega. Kuid see polnud veel Mini-Euroopa, mis oli üks väike killuke sellest suurest vabaajapargist. 12.40 € eest pileti lunastanud, võttis meid vastu maskott kilpkonn. Tervitas kõiki kättpidi, mõnda kallistas ja suunas sujuvalt seisma, et pilti teha. Fotograaf võttis kaadri meist kõigist koos kilpkonnaga ja ilma temata.

Meie ees laius Euroopa miniatuursel kujul. Euroopa 350 tähtsat ehitist ja rajatist, kõik väga täpselt ka kõige pisemate detailideni välja ehitatud. Suhtes originaalidega olid need 1:25. Asusime siis Euroopat vallutama.


Kahjuks ei näinud me oma enda Paksu Margaretat, kuna see oli parasjagu remonti viidud.

Tegime palju pilte. Mina tahtsin pea-aegu iga asja juures endast pilti teha :) Igaljuhul Londonis ja Pariisis sai korraga ära käidud. Ühele pildile jäi Eiffeli torn ja Big Ben ning meie Jassiga kah. Mis sa ikka kahe reisi peale raha raiskad. Parem juba korraga ära käia. Nägime Venezia Dodžide paleed, kus olime käinud ja minul oli äratundmisrõõm Holstentori ja Brandenburgi väravat nähes. Kõik olid kui päris, ainult väiksemad. Peensusteni olid isegi välja meisterdatud kalad vette ujuma ja inimesed härjavõitlust vaatama või basseini äärde päevitama. Rääkimata autodest parkimisplatsidel ja laevadest sadamates. See oli kui väike muinasjutumaailm. Huvitav oli, mulle väga meeldis ja tundus, et teistele kõigile kah. Kui palju on ikka ainult Euroopas erinevaid ja huvitavaid paiku, kus tahaks kindlasti kunagi ära käia. Seda infot, mis sealt pargist tuli, oli nii palju, et lõpuks olid paljud asjad juba omavahel segamini. Igati hariv jalutuskäik. Enne kui välja saime, püüdis meid kinni fotomeister, kes pakkus fotosid ja võtmehoidjaid, kus me ise peal olime. Kallis, aga ilus nänn. Pilt oli hästi välja ka tulnud. Kõik ostsid endale nii võtmehoidja kui ka pildi. Tore mälestus. Pilt maksis 6.-€ ja võtmehoidja 5.-€

 

Olime just väravatest väljumas, kui mulle helistas Cecili Tieltist, et kui kaugel me oleme ja millal jõuame. Ta palus uuesti helistada, kui me kohal oleme. Andis veel juhised kuidas õigesse kohta Europahali juurde saada. Ütlesin, et oleme umbes tunni pärast seal.


16:27 olime autode juures tagasi. Tõnu tukkus mõnusalt rooli taga. Hakkasime kohe liikuma, sest meid oodati. Olime põnevil, et kuhu meid ööbima pannakse ja mis meid üldse nädalavahetusel ees ootab. Lootsime ainult, et me suuures võimlas koos 200 inimesega magama ei pea. Kui üks mure õlgadelt ära langes, et kas õigeaegselt kohale jõuame, siis tuli teine. Olin veidi pinges, et kas ma saan ikka kõigest õigesti aru, et mitte millegi vastu eksida ja kas suudame oma kodumaad vääriliselt esindada. Ärevus oli mul südames suur. Ikkagi esimene kord sedasi esindusreisil olla.

Kiirteelt maha keerates sõitsime väikestel teedel. Maastik oli lauskmaa nagu meil Eestis. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, laiusid viljapõllud.

Jõudsime Tielti ja Europahali leidsime ka ilma suurema vaevata üles, mille ees lehvis uhkelt kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesriikide lippude seas ka meie sini-must-valge.

Tielt.

Esmased asustuse jäljed pärinevad kõige tõenäolisemalt 9. ja 10. sajandist. Vanim kirjaviis linna nimest on ladina keelne „Tieltum“. 1172 sai linnaõigused.

1220 aastal ajati esimene haigla. 1275. aastal lasi krahv William Dampierre lesk Beatrice Brabant ehitada turuplatsile kellatotni, mil Tielt oli Tielti administratiivüksuse pealinn.

1585 hävitas linna suur tulekahju. 1645 põles järjekordses tulekahjus kirik ja üle 60 maja tuhaks. 1624 tulid siia frantsiskaanid, rajasid kloostri ja 1686. aastal ladina kooli.

1750-1850 rahvastikuarv kasvas ja Tieltist sai tähtis kaubanduskeskus, eriti tektiili ja kingatööstuses.

Mõlemas maailmasõjas sai linna tugevasti kannatada.

1959. aastal toimusid siin esimesed rahvusvahelised Euroopa pidustused. Sel aastal olid need juba 50. Täpsemini on need 5 sõpruslinna ühised Euroopa pidustused, mis tähistavad Euroopa ühtsust ja sõprust. Nendeks linnadeks olid: Brunec Itaaliast, Brignoles Prantsusmaalt, GroB-Gerau, Saksamaalt, Szamotuly Poolast ja Tielt Belgiast.

Eesti osales pidustustel esimest korda ja meil oli au olla nendeks esimesteks sõnumitoojateks. Igat riiki esindas üks kollektiiv ja meie esindasime Eestit. See oli suur ja tähtis roll, mida tahtsime auga täita.


17:45 helistasin Celine`le tagasi ja ta tuli mulle vastu. Mind tervitati sõbralikult ja kohe tutvustas ta mulle ka meie saatjat. Marc oli umbes 60 ringi väike ja kräbe vanahärra. Ta oli kunagi matemaatikaõpetaja ja praegu Tielti giid. Ta haaras ohjad kohe oma kätte ja ei kavatsenudki nendest lahti lasta. See mulle meeldis. Mida pikemalt temaga koos olime, seda enam sai selgeks, et temaga koos pole vaja millegi pärast muretseda. Ta ei lase millelgi valesti minna. Kohe julgem tunne oli.


Rääkisin talle ka oma mure ära, et meid on 9 asemel 11, et kas ta oskab kämpingut soovitada, kuhu Piret ja Tõnu võiksid minna. Ütlesin, et viimasel minuti tulid reisiplaanidesse muutused, kuna buss, millega tulema pidime, läks katki :). Marc aga ütles, et see pole mingi probleem. Nad võivad meie juures olla ja söögitalongid toob ta ka juurde. Üks olukord jälle väga hästi lahenenud. See oli super variant, et nad meie juurde said jääda. Ta ütles ka, et me ööbime ühes frantsiskaani kloostris. Algul oli tahetud meid panna suurde saali, aga tema olevat öelnud, et see nii väike grupp, et see pole mitte hea mõte. Või miskit sarnast. Nii siis anti meile elamiseks kloostri köök. Klooster ise oli remondis ja kambrid üleval polnud veel valmis. Need, mis valmis olid, need olid hõivanud prantslased. Frantsiskaanid olid kloostris elanud eelmise aastani. Siis läks hoone remonti.

Paigutasime endid autodes veidike ümber, et Marc ka peale mahuks. Marie läks teise autosse, mina istusin tema kohale ja loovutasin enda oma saatjale. Enne veel aga vestles Marc kahe meesterahvaga, kes meie lähedale hoidsid. Marc veel ütles, et saite endale inimesed sappa, kes teie järgi kohale tulid. Marc juhatas meid läbi linna väiksesse parklasse, kust ööbimiskohani oli nii umbes 300 meetrit, mis tuli läbida jala oma kotte ja kõike muud kraami seljas vedades. Lähemale autoga ei saanud selle pärast, et pidustuste jaoks olid osad teed suletud ja läbi pääses ainult erilubadega. Mis siis ikka, haarasime mõned asjad kaenlasse ja hakkasime vantsima. Need kaks meesterahvast olid ikka meie kannul. Ma küll pihta ei saanud miks, aga ei pööranud sellele ka suuremat tähelepanu.

18:00 olime kätte saanud oma magamiskambri kloostri esimesl korrusel. Üllatusena meie jaoks oli voodeid 11 nagu keegi oleks teadnud, et meid rohkem on. Vooditeks olid kanderaamid, milledele oli peale pandud kaks madratsit ja lina. Magamiskotid ja padjad pidid omal kaasas olema. Kui Marc hakkas toidutalonge, rinnasilte ja muud pudi-padi jaotama, siis tuli välja, et meid oli arvestatud 10 inimesega. Huvitav. Mina kirjutasin neile küll, et meid tuleb 7 tüdrukut, mina ja bussijuht. Aga see meeldis meile. Olime ka väga oma pesapaigaga rahul. Saime oma märjad telgid lahti laotada ja kõik muu kraami kah. Sain ka välisukse võtme ja spordihoone oma, kus olid duššid. Tegelikult oli ka kloostri II korrusel 2 dušši, aga neid võisime kasutada, siis kui vaba auk tuleb, sest prantslasi oli üle 40. Meie toast läks kapiuks kööki. Voodid asetsesid siiski söögitoas. Köögis sai vett keeta, hambaid pesta ja seda riietusruumina kasutada. Meile sobis.


Koolstriga koos oli ka frantsiskaani kirik. Tähendab üks sein, tagasein oli neil ühine. Kirik oli ehitatud 1707. aastal ja selle ukse eest viis 1776. aastal rajatud pärnade allee vanalinna peatänavale. Klooster valmis 1644, kuid see hävinesid koos kabeliga suures tulekahjus. Klooster ehitati rutem ülesse kui kirik.

 

Marc rääksi veidi õhtuplaanidest ja jättis meile tunni oma asjade toimetamiseks. Tassisime asjad sisse, laotasime telgid laiali ja seadsime end mugavalt sisse. Kohtusime uksel ka kloostri perenaise Jennyga. Küsisin ta käest, et kas me võime seal hoovis pärast õhtusööki proovi teha ja et kas neil on meile anda CD-mängijat. Kõik oli olemas, aga ta pidi haiglas ära käima ja kui tagasi tuleb, siis annab. Kiiret meil polnud, sest läksime veel õhtust sööma. Meie kambril oli 2 ust. Üks neist ei käinud lukus. Kuigi Jenny ütles, et pole vaja varguste pärast pabistada, tegime meie seda ometigi ja küsisime luba sellele uksele laua ette lükata. Loa me saime. Leppisime plikadega kokku, et peale sööki teeme proovi ära ja siis võivad teha mis tahavad, sest homme on esinemine.


19:15 tuli Marc meile kärmel sammul järgi. Jaotas veel mõningaid meeneid nagu pastakaid ja Tielti linnalogoga kommikarbikesi, natuke postkaarte ja brožüüre. Siis tõttasime koolimajja sööma. Ta tahtis näidata otseteed, sest kool asus kohe meie kloostri taga. Kahjuks oli üks värav suletud ja me pidime minema ringiga mööda peatänavat, mis oli ka ühtlasi nende poodide peatänav. Rahvast oli palju liikvel. Igal nurgal õllepubid, maiustuste-, hamburgeri- ja snäkiputkad. Poed olid kolinud tänavale. Normaalselt olevat see autodele sõidetav tänav. Tänavatel oli tõeline melu. Üle tänavate maja räästatest olid tõmmatud väikeste lippude read, kus olid kõigi osalevate riikide lipud. Kloostri taga oli ka üks lava kolmest, mis tänavatele oli paigutatud. See oli jazzlava.

Süüa pakuti ühe kooli sööklas, mis paari kuu pärast pidavat ära lammutatama, sest seda polevat enam vaja. Suures saalis olid lae alla tõmmatud lippude read, samasugused nagu tänavatel. Päris vahva tunne oli olla üks suurest asjast. Lauad olid pikkades rivides, kus sõid osalevad kollektiivid, kaetud valgete linadega. Need, mille taga delegatsioonid einestasid olid ümmargused siniste linadega. Aga kõik sõid ühes ruumis koos.

Seisime sabas nagu sööklas ikka vanasti seisti. Saime oma kandikud head ja paremat täis ja istusime lauda. Marc istus minu vastu. Taldrik oli täis igasugu hõrgutisi: juustud (Belgias pidavat olema üle 200 juustusordi omatoodangut), krevettidega täidetud tomat, kurki, sparglit, porgandit, singiviilud, kartulisalat, ja palju värsket salatit. Joogiks oli valida veini, õlut ja coca-colat. Mina valisin õlle ja see oli väga maitsev. Kogu õhtusöök viis keele alla. Meile täiskasvanutele meeldis väga. Veidi küll harjumatu, aga huvitav. Plikadele aga ei maitsenud eriti. Enamuste taldrikud olid täis. Parasjagu, kui meie toidul hea maitsta lasime, tuli saali linnapea ja Marc kutsus ta meie juurde. Ta teretas kõiki kättpidi. Marisel kukkus kahvel maha ja ta põdes selle pärast veidike. Nii mark olevat olnud. Marc tutvustas mind kui trupi juhti. Vahetasime mõned viisakusväljendid, ja ta küsis, kuidas reis läks ja kas me oleme oma elamistingimustega rahul. Soovis toredat aega Tieltis ja tänas, et tulime. Väga meeldiv temast. Pärast Marc rääkis, et kuna ta teisi gruppe, kes avamisl olid, olevat seal tervitanud. Aga kuna meie sealt puudusime, siis tuli ta meid nüüd tervitama.


Kõhud täis, läksime ööbimiskohta tagasi. Marc jättis ka tänaseks meiega head aega, et homme kell 10 jälle platsis olla.

 

Plikad riietusid ümber. Samal ajal olid kloostri tädid meile õue muusika organiseerinud. Suurel muruplatsil oli mõnus proovi teha. Ilm oli ka meie poolt. Tassisime oma rekvisiidikohvri kohale ja hakkasime pihta. Meie oma mehed ja Piret olid publikuks. Programmil polnud nagu häda väga midagi, aga lihtsalt veidi lohakas ja palju pisivigu, mis loodetavasti laval puuduvad, kui kõik täiega teevad. Kui me järjega oma rongkäigu „Sunrise“ juurde jõudsime, siis tulid toolidega kontserdile ka kloostritädid. Kuna sellest ringikõndimise versioonist suurt miskit aru ei saa, siis plikad arvasid, et nad tantsivad tädidele selle õige versiooni ühe korra ette. Maris ja Marie läksid seal omavahel veidike vaidlema, et kes valesti teeb ja ega siis kumbki ei tahtnud valesti teha. Nii siis Maris hakkas meil väheke mossitama . Aga tegelikult ei tundnud ta ennast veel päris hästi kah.


Tagastasime tädidele nende tehnika, aga enne kui neid rahule jätsime, küsisin veel, ega neil juhtumisi triikimislauda pole. Muidugi oli ja nad laenasid seda hea meelega meile.

Proov tehtud, riided uuesti vahetatud läksime tegime väikese jalutuskäigu linnapeal. Tahtsime ära näha oma esinemislava. Õues hakkas juba hämarduma, kui me rahvast tulvil tänavatele jõudsime. Lava oli veidike laiust rohkem ja sügavust vähem kui kultuurimaja laval, aga polnud hullu. Selle ära näinud orienteerusime kaardi järgi õhtustel linnatänavatel. Oma ringiga jõudsime välja raekojaplatsi, kus oli püsti pandud pealava. Rahvast oli meeletult. Surusime ennast kellatorni tagant laudade vahel laveerides väheke vabamale platsile. Kõik pubid ulatusid oma ruumidest välja kaugele tänavale, mis inimestele kõndimiseks juba kitsaks kippusid jääma. Plikad tahtsid minna lava ette kontserti kuulama. Piret ja Tõnu jäid Tupsuga veidike eemale ootama. Läksime Jassiga tüdrukutega kaasa. Küll nad tõmbasid pilke ligi. Ei julgenud neid ikka üksinda pimedas lasta kusagile. Laval käis parasjagu pillide häälestus. Ootasima ja ootasime ja tüdinesime. Tulime sealt rahvasummast ühtse ussina välja ja läksime kloostrisse.


Olime päris väsinud. Oi kui mõnus oli ennast pikali vedada. Meie tuba oli kui lätisadam. Igaüks toimetas veel veidike omaette ja pugesime põhku. Kell oli siis juba üle südaöö.

 

5. JUULI 2008 - LAUPÄEV


Üpris rahutu öö oli. Prantslased liikusid kaua majas ringi, müdistasid üleval korrusel ja meie Tups pidi nendega riidlema. Hommikupoole ööd jäi siiski rahulikumaks.


8:00 äratas kell, mis andis märku, et hommik on käes ja me peame sööma minema. Hommikusööki anti 8:30-9:30. Plikad ajasid ka end aeglaselt vooditest ülesse ja loivasid WC poole. Silmad olid peas kui riisiterad, aga huvitav päev ootas ees, nii et riidesse ja sööma.


8:45 lahkusime kloostrist. Tänavatel võttis meid vastu hoopis teistsugune pilt kui seda oli õhtul. Isegi enam-vähem oli laga jõutud ära koristada. Siiski liikusid tänavatel esimesed inimesed ja poemüüjad sättisid juba kaupa välja. Ilm oli veidi jahedam kui möödunud päeval. Päris lühikeste varrukatega ikka välja minna ei tahtnud. Järjekord söögi kättesaamiseks oli päris pikk. Kohe meie ees üritas ennast kuidagi püsti hoida väga purjus leedukas. Hommikusöögiks pakuti võileibu, kohvi/teed. Kõhud täis jalutasime läbi veel kord lava juurest, kus meie kontsert aset pidi leidma. Piret, Tõnu ja Jass pöördusid kloostrisse tagasi. Meie läksime tüdrukutega vaatama, kas seal ka mingit riietevahetamise võimalust on. Meie meelehärmiks seda polnud, kuigi olin ekstra kirjutanud, et me vajame riietusruumi. Tüdrukud arvasid, et kui pole, siis pole, nemad saavad ka lava taga kõnniteel hakkama. Tublid ja õige suhtumisega piigad on mul ikka küll. Tibid ronisid korraks lavale ka ja proovisid järgi, kuidas nad lehvikutega sinna ära mahuvad. Tuleb veidike kokku tõmmata ja läheb küll.

 

Minul hakkas nüüd juba kiire. Marc pidi mulle kell 10:00 järgi tulema, et minna kohtuma rongkäigu režisööriga. Tüdrukutel jäi ülesandeks oma kostüümid korda teha ehk siis triikida ja lehvikud ära teipida, et enne lõunasööki kõik valmis oleks.


10:00 tuli Marc ja me läksime kiirel sammul läbi linna Europahali poole, kus koosolek toimus. Ta käib kogu aeg nii kiiresti, et tegu on temaga sammu pidada. Ta andis mulle väikese ülevaate vanalinnas leiduvatest hoonetest ja küsis, mis meil nüüd enne sööki plaanis on. Ütlesin, et meil vaja kostüümid korda teha ja kontserdiks valmistuda. Tal oli olnud juba elile päeval plaan meid ekskursioonile linna peale viia, aga me tulime selleks liiga hilja ja siis veel hakkasime proovi tegema, nii et me ei jõudnud temaga kahjuks ringikest linnas teha. Nüüd pidin jälle talle ära ütlem, sest ettevalmistused kontserdiks olid tähtsamad. Natuke piinlik oli talle taas ära öelda, aga loodan, et ta mõistis.


Selgus jõudis ka sellesse, kes need kaks meest eile meie sabas olid. See oli Gerard van Damme Hollandist, kes meid sinna vahendas. Nii häbi oli, et sedasi läks, aga kus ma oskasin arvata. Lootsin, et mul annab viga parandada.

 

10:30 hakkas koosolek. Inimesi oli kuidagi vähe. Rongkäik oli jaotatud 7 osaks:

I pidustuste tervitusgrupp lippurite ja politsei eskordiga

II – Põhja Euroopa: Soome, Rootsi, Taani, Läti, Eesti ja Leedu

III – Ida-Euroopa: Ungari, Rumeenia, Bulgaaria

IV – Kesk-Euroopa: Tšehhi, Sloveenia, Slovakkia, Austria, Poola, Saksamaa

V – Lõuna-Euroopa: Kreeka, Malta, Küpros, Itaalia, Hispaania, Portugal

VI – Lääne-Euroopa: Suurbritannia, Iirimaa, Prantsusmaa, Luxemburg, Holland, Belgia

VII – Euroopa liikumises.


Meie kuulusime niisiis II ossa. Võtsime kohad sisse nr 2 laua juures. Meiega koos oli veel Läti ja Leedu esindaja. Nendel saatjaid polnud. Mõlemad rääkisid inglise keelt. Lätlane oli just mai kuus tulnud Hiiu- ja Saaremaalt. Oli Surfiparadiisis käinud. Härra režissöör rääkis algul prantsuse keeles kuni välja tuli, et ainult ühe inimese pärast on vaja seda teha. Ülejäänud mõistavad kõik inglise keelt. Siis läks ta sellele üle. Igal osal olid oma abirežisöörid, kellede poole küsimustega pöörduda tuli. Ka nemad olid meie juures. Vahepeal küsisingi selgitavaid küsimusi nende käest. Bert oli tema nimi ja tema rääkis saksa keelt. Marc seletas mulle ka aegajalt mõned asjad saksa keeles üle. Kõik tundus väheke kergem ja lõdvem olevat kui algul kirjadest ja lepingust mulje jäi.

Korraldused olid järgmised:

  • meie number on N 11, mida peame teadma ja jälgima

  • rongkäigu pikkus 1,5 km ja kestus 1 1/5 tundi

  • liikumiskiiruseks umbes 2,4 km /h ehk siis 40 m minutis

  • edasi peab liikuma kogu aeg tantsides/lauldes/pilli mängides

  • 13:00 – 14:00 koguneda kostüümides spordihalli ja ennast registreerida

  • tund enne algust peab olema oma kohtadel tänaval juba valmis

  • mitte üks inimene tänava ääres pole vähem tähtis kui linnapea ja ametlikke delegatsioonide liikmed, kõik peavad nägema täielikku etendust

  • käia tuleb lõpuni, kuigi seal tänava ääres inimesi pole, aga rongkäik möödub haiglast ja inimesed vaatavad akendelt

  • asjad jätta majutuskohtadesse

  • rongkäiku juua kaasa ei võta

  • pärast rongkäiku saab juua Europahallis


11:30 oli koosolek läbi ja me läksime tagasi kloostrisse, kus tüdrukutel asjad juba korras olid. Vahepeal kui mina ära olin, olid mehed ja Piret tädidele oma muret kurtnud, et autod on nii kaugel, aga tahaks koristada, et kas poleks võimalust neid siia tuua. Tädi istus rooli, haaras mehed sappa ja läksid parklasse meie autode järgi. Tädi üksi neid ei lasknud, sest politsei pidavat neid lube väga karmilt jälgima. Marc võttis meid aga uuesti sappa ja viis meid tutvuma Tielti turismiinfopunkti ja veel ühe härrastemajaga, selle kõrval, kuhu oli ajutiselt raekoda kolinud, kuna õige oli remondis. Maja III korrusel oli Euroopa Liidu riikide muuseum moodsa tehnikaga. Ei olnud midagi väga erilist. Kell oli ka juba nii kaugel, et lõunasöök ootas.

 

12:30 läksime sööma. Lõunaks pakuti friikartulid eraldi kausikeses. Taldrikul oli guljašš ja värske salat. Magustoiduks oli kook. Joogiks õlu, vein ja coca-cola. Küll maitses hästi. Marc teadis rääkida, et Eesti delegatsioon tuleb alles pühapäeval rongkäiguks. Tüdrukutele maitses see kord toit kah. Taldrikud olid pea-aegu kõigil tühjad. Ainult Maris on oma kõhuga veidi hädas. Mulle tundub nagu ta üldse ei söökski. Aga üleüldiselt söövad tüdrukud ikka vähe. Olime poest toitu ostes neid kõvasti üle hinnanud. Kõikidest õhtusöökidest on üks purk järgi jäänud. Aga eks nad ise peavad teadma, kui palju söövad, et kõht täis. Suured tüdrukud juba, aga ma ikka veidi muretsesin ja tasakesi piilusin, kuidas ja palju keegi sõi.

Ega Marc meil kaua laua ääres istuda lasknud. Juba oli tal uus plaan meie jaoks valmis. Kiirel sammul viis ta meid suurde kirikusse. Tieltis on 5 kirikut: moderne Püha Leedi kirik, , Frantsiskaani kirik, Püha Peetri kirik ja veel kaks tükki. Meie olime Püha Peetri kirikus. Kirik on ehitatud 14. ja 15. sajandil. Kirik on mitmeid kordi hävitatud, aga taas uuesti üles ehitatud. Praeguse välimuse sai aee 16.-17. sajandil. Kõige ilusam selles oli puust kantsel, mis kõrgus võlvide alla 14 m kõrgusele. See oli puust nikerdatud kahe Tieltist pärit venna poolt. Nad meisterdasid seda kunstiteost 7 aastat. See oli kui mõne mõisahoone paraadtrepp, mis kahelt poolt üles viis. Tal ei olnud ühte keskset sammast, millel ta toetus ega ka üleval laes ei hoidnud seda miski kinni. See oli tasakaalustatud ja ta toetus kahele kõrvalt tulevale trepile. See oli võrratu meistriteos. Mis puu see oli, seda ma aru ei saanud.

Olime Piretiga lubanud, et süütame kirikus küünla selle jaoks, et edaspidine reis ilma äpardusteta kulgeks. Seda me siis nüüd ka tegime.

Veel viis Marc meid linna kellatorni, mis asetses raekojaplatsil. See oli ilus ja huvitav punastest savitellistest ja natuke heledate tellistega mustrit sisse tipitud hoone. Võlvkaared ja sambad kaunistasid esimest korrust. Kellatorn ehitati esimest korda 1275. aastal, kuid praeguse renessanssliku välimuse sai ta 1558-1560. Peale igat hävingut, on torn uuesti üles ehitatud.. Kuni 1620. aastani kroonis ehitist 13,5 m kõrgune torn.. Alates 1773. aastast asetseb täitsa tipus kellamäng, mis koosneb 36 kellast ja kaalub kokku 831 kg. Kõige kergem kell kaalub 5 kg.. Kellamäng kõlab täna täpselt samamoodi nagu 200 aastat tagasi..Enne veel rääkis legendi kujust-kuradist, kes kellatorni all seisis. Olivier De Neckere sündis 1434 ühe Tielti habemeajaja peres turuplatsi äärses majas. Tänu tema kavalale iseloomule ja juhusele sai Olivierist prantsuse kuninga Ludvig XI isiklik habemeajaja ja usaldusisik. Kuninga surm 1483. aastal tähendas, aga Olivieri tähelennu lõppu. Üks aasta peale kuninga surma ta poodi üles. Kujul olid käes habemeajamisnuga ja käärid, mis sümbolisserivad teda kui habemeajajat ja nöör kaelas aga ülespoomist.

Kitsas pime trepp viis kellatorni II korrusele, kuhu oli üles pandud igasugu tehnika, mida läks pidustuste ajal helindamiseks vaja. Selle juhtmerägastiku vahelt paistsid välja maailma juhtivpoliitikute hiiglasuured pead. Ühtekokku oli neid 78. Need olid valmistatud plastikust. Jass proovis ühte pähe kah. Need olid tehtud 1986. aasta samade pidustuste rongkäigu jaoks. Suurtest maailma poliitikustest olid seal esindatud kõik, kes alates II maalimasõjast Hitlerist ja Stalinist kuni Reigani ja Gorbatšovini välja. See paraad võis äge olla.

Kahjuks ei olnud meil enam sugugi aega neid imetleda ja suunasin taktitundeliselt Marci lõpetama, kuna kell hakkas juba 14 saama ja meil oli vaja kloostrist oma asjad haarata ja esinemiskohta liikuda. Kloostris andsime Marcile ära oma kingituise. Ta ütles, et ta ei ole veel meiega lõpetanud, aga meie tahtsime seda ära teha. Äkki homme läheb nii kiireks ja ei jõua hästi. Ta oli väga tore. Meil oli temaga väga vedanud. Kärdla raamatu jätsime veel enda kätte, sest tüdrukud arvasid, et võiksime sinna midagi ka sisse kirjutada. Andsime talle peale brožüüride, Kärdla vimpli, raamatu ja tassi.

 

14:00 võtsime oma kostüümid ja rekvisiidikohvri ja tungisime läbi linnatänavate oma lava poole. Mehed olid lehvikukandjateks. Ilm oli läinud halvaks ja hakkas sadama. See tegi küll meele veidike kurvaks ja murelikuks, kuna meil ei olnud õnnestunud endale garderoobi saada. Riietuda tuli lageda taeva all. Vähemalt lava oli katusega. Aga kogu see asi ei heidutanud meid. Õiged artistid saavad igas olukorras hakkama. Kui me kohale jõudsime, käis esinemine laval täie hooga leedukate poolt. Need olid muusikud. Rahvast oli vaatamas vähe ja vihma kallas täiega. Kohvikulaude taga varju all mõned inimesed siiski istusid.


Tüdrukud hakkasid oma kostüüme lahti laotama ja järjekorda panema. Kui nad riietusid, siis kaks meest seisid ja vahtisid endal õlleklaasid käes. Ma seisin siis ka ja hakkasin vastu vahtima. Siis keeras pilgu ära ja tundis end väheke ebamugavalt. Kui kõik riides olid, siis seisid plikad aknalaual, mis neid väheke vihma eest kaitses. Ühel pool rivi otsas seisis Tõnu ja teisel pool Jass nagu kaks turvameest. Riided olid kaetud vihmakeebidega.

Otsisin ülesse helitehniku ja andsin ära muusika, andes juurde instruktsioonid, et seda pole vahepeal vaja kinni panna.


Nüüd tuli aeg oma eilset möödalaskmist parandada. Marc tutvustas mulle Gerard van Dammet ja ta poega Franki. Vabandasin eilse pärast, et ma teda ära ei tundnud. Ta vastas, et pole midagi. Nad olid tulnud meid vaatama. Pärast pidime veel vestlema.

Kell lähenes aina meie etenduse algusele ja vihma hakkas järjest rohkem sadama.


14:45 astusime lavale. Mina võtsin koha sisse helitehniku läheduses katuse all. Jass sai operaator Kõpsi kohustused. Piret aitas riietumisel ja Tõnu oli pealtvaatajaks. Programm sujus ilusti. Esimene tants „Jah, ma kuulen Teid“ läks viperusteta. Kuna ma enne „Suurt suve“ ei näinud, ka esimesed on valmis või mitte, siis olin juba valmis laskma muusikat kinni panema. Lõpuks viimasel sekundil ilmus Marie nähtavale ja programm võis rahulikult jätkuda. Tüdrukud orienteerusid sujuvalt vastavalt lavale ilusti ümber. Kust oli vaja peale tulla ja maha minna. Rahvast hakkas ka veidikene kogunema. Esimeses reas olid meie uued fännid – kloostritädid. Vihma aina sadas ja sadas. Peale tuli Pipi Triin ja tegi seda väga hästi. Lavaline aura on tal hea, kui ta asja tõsiselt võtab. Täitis lava ilusti ära ja miimika oli hea. Teised plikad vahetasid samal ajal laval riideid ja jõudsid õigel ajal valmis. Siin oli raskuspuntiks kingade jalga jõudmine. Rahvale oli Pipi muusika tuttav ja nii mõnigi laulis kaasa. Plikad tantsisid mõnusa fiilinguga ja näod särasid. Kui Pipi läbi ilmus lavale üks soojendust tegev Triin, kes isegi mind suutis üllatada. Loomingulisus oli hea. Marie jõudis ka valmis. Peale muusika algust tormas lavale Liisa, aga see olekski pidanud nagu nii olema. „Reis linnast maale teenis suure aplausi“ ja rahvast oli „Sunrise“ alguseks kogunenud täitsa palju. Kõik jõudsid lavale peale hetkelist viivitust, aga muusika alguseks olid nad ilusti kohal. Tants läki väga hästi. Peale lõpupoosi saime suure aplausi. Mina olin uhke oma tüdrukute üle, sest vaatamata vihmale ja muudele takistavatele asjaoludele, said nad superhästi hakkama. See oli üks paremaid etendusi, mis nad andnud olid. Kõik oli paigas ja töötas. Tüdrukute näod särasid rahulolust ja oli näha, et nad naudivad täiega laval olemist. Mul oli põhjust mille üle uhkust tunda. Aitäh selle eest tüdrukutele! Õnneks pidas Katre põlv vastu ja Tiiu vaatamata oma jalavaludele säras laval täiega.


Rahulolu tunne õnnestumise üle oli kõigi silmist näha ja vihma ei pannud keegi enam tähele. Mis sellest, et riided olid kõik läbimärjad ja nad ise ka. Meil oli vaja käbekärmelt oma asjad kokku korjata, kuna järgmised soovisid meie asemele tulla. Marc tutvusatas meile oma naist ja tütart, kes ka olid meid vaatama tulnud. Ka nemad tulid appi asju ümber tõstma, et teistele ruumi teha. Kõik tilkusid vihmast. Riided olid kõnniteel loikudes jne. See oli masendavamaid olukordi, milles ma kostüüme näinud olen. Tüdrukud kallasid oma jalanõusid veest tühjaks, et neid jalga saada. Aga kõik olid õnnelikud. Toppisime asjad kuidagi kottidesse, et saaksime need ööbimiskohta trantsportida. Selliste märgade kassipoegadena polnud tahtmist enam küll teisi vaatama jääda.

Kohe peale etendust tuli mu juurde Gerard, kelle käest kuulsin palju kiidusõnu tüdrukute ja programmi kohta. Ka I.C.O. esindaja oli kohal olnud ja väga rahul. Programm olevat meisterlikult kokku pandud, väga mitmekesine ja üks tervik. See teenis ära suure tunnustuse. Gerard arvas, et see programm avab meile palju uusi võimalusi. Temal juba mõte liigub, et meid Hollandisse külla kutsuda ja koos Läti trupiga Riiast midagi teha. Kõik see jutt rõõmusatas meid. Ka Marc ja tema naine kiitsid meid. Neile väga meeldis. Samuti kloostritädidele.

 

Kiirustasime nüüd tagasi kloostrisse, et oma märjad asjad laiali laotada ja endale väheke kuivaemad asjad selga panna. Minul polnud häda midagi, aga plikad ja Piret olid küll läbimärjad. Marc küsis, et kaua meil läheb. Tal oli veel meie jaoks midagi plaanis. Kuigi parema meelega oleks kõik vist ennast korraks pikali visanud. Ütlesin, et meil läheb tund aega, siis oleme valmis uuesti temaga kaasa minema.


Mehed panid telgid kokku, sest need olid nüüd kuivad. Nende koha vallutasid igasugused erinevad riidedetailid. Kas ka kõik asjad alles on, seda näeb alles kodus. Kostüümid olid porised ja lisaks sellele, olid punased vööd värvi andnud ja Tiiu valge pluus oli punaselaiguline. Liisal olid valged püksid kollaseid plekke täis. Panin vajalikud asjad kohe külma vette likku, et esmaabi anda. Ka rekvisiidid tuli lahti harutada, sest ka need olid märjad.

Tund möödus märkamatult ja juba oligi Marc oma erksal olekul koha.


16:40 tõttasime kiirel sammul läbi linna Europahali poole T-särgi jahile. Kui sinna jõudsime, siis valitses seal tühjus ja Marc kookis oma seljakotist, mis oli ta lahutamatu kaaslane, paberid välja milledest selgus, et neid saab hoopis raekojast. Kuna seda sai ainult kella 17-ni, siis nüüd olid sammud veel kiiremad. Vudisime talle kiirel sammul järgi. Raekoja uksest sisse astudes läksime ühe proua saatel fuajeest läbi väikesesse trepiga halli, kus me kõik ilusti ritta võtsime. Igaüks sai endale valge pidustuste logoga T-särgi. Proua küsis veel, et kuidas meile meeldib jne. Viisakusvestlus. Lõpuks enne lahkumist pakkus ehtsat Belgia šokolaadi. Väga magus aga hea.

 

Edasi viis Marc meid kõrtsu jooma. Igal ühel oli võimalus valida üks jook tasuta. Pubi II korrus oli kõik meie päralt ja sedasime end sisse pika laua taha. Tüdrukud valisid kõik mingi gini nimelise joogi. Maitses täitsa hästi. Meie küsisime Jassiga parimat Belgia õlut. Tõnu jõi alkoholivaba õlut ja Piret veini. Aknast välja vaadates kallas vihma kui oavarrest. Üks Belgia grupp tuli ka jooma ja sööma. Siis meil paluti teistesse laudadesse istuda. Tüdrukud tahtsid lõpuks ka poodi minna ja ise kah. Niisiis jõime oma joogid ruttu ära, leppisime kokku, et kohtume Marc´ga kell 19:00, et sööma minna.


18:00 sukeldusime kaubandusse. Osad poed olid juba kinni, aga siiski üks odav ja asjalik pood oli veel avatud. Seal oli palju ilusaid riideid ja igasugu muud nänni. Odav kah veel. Mitte ei saa öelda, et Belgias asjad kallid on. Meil sellise hinnaga uusi riideid selga poest ei saa. Ostsime Jandra-Lisettile igasugu nänni. Endale kah väheke pudi-padi. Tegime ostutänavale tiiru peale. Tiiu ja Liisa tegid ühes autokongis kleidiproovi. Tiiu ostis endale ilusa valge suvekleidi. Saime tasuta coca-colat ja oligi aeg Marc`iga uuesti kohtuda. Mulle meenus, et me rääksime küll kellaajast, aga kohast mitte kus kohtuda. Kui kõik kooli ees koos olid, siis läksime sisse järjekorda. Mina tormasin jooksujalu Marc`i otsima. Õnneks oli otsetee kloostri juurde avatud ja leidsin ta kiiresti üles. Ta oli läinud meid kloostrisse otsima. Ta ulatas mulle kiletatud pildid taga pühendusega meile kloostritädidelt. Meie kontserdi pildid olid juba välja prinditud ja kile vahele pandud. Nii armas nendest.

 

Õhtusöögiks oli hoopis midagi huvitavat. Itaallased olid kingituseks kaasa võtnud oma spetsialiteedi. Ise nad seda koolihoovis valmistasid ja taldrikutesse tõstsid. Selleks oli maisipuder spetsiaalses vees keedetud, grillitud liha ja kapsasalat köömnetega. Sellele taldrikutäiele lisandus teine täis einevaid juustulõike ja puuvilju. Nii palju head korraga. See maisipuder eriti isuäratav välja ei näinud ja eraldi süües ka maitseelamust ei pakkunud, aga koos liha ja kapsaga oli küll hea. Tüdrukutele see toit eriti ei maitsenud. Juustuvalik läks paremini peale. Meile Piretiga ja Jassiga meeldis see itaallaste värk kah. Juustud olid imehead. Ainuke viga oli selles, et kõht jäi kõikide hõrgutiste jaoks veidi väikeseks. Me ikka imestasime, kuhu see söök Marc`il läks. Ise oli nii väike, aga portsud suured ja võttis veel juurdegi. Ka see kord, kui kõik juba lõpetanud olid ja laua äärest ammu lahkunud, istusin mina temaga veel lauas ja ootasin viisakalt, millal ta lõpetab.

Tagasiteel kloostri juurde kohtusime itaallaste saatjaga. See oli üks vanaproua, kes muudkui jutustada tahtis. Talle oli ka meie esinemine meeldinud. Tüdrukud olid teel linnapeale kondama, kui Gerard nad peatas ja nad kiidusõnadega üle külvas. Ta arvas, et Tibi Tiina Tantsutrupp võiks olla sillaks Eesti ja Hollandi uutele sõprussuhetele ja tulevikus teeme kindlasti koostööd. Temal plaan juba valmis, et teha festival Goesis koos meie, ühe Slovakkia ja Läti trupiga ning loomulikult hollandlased ise. Ta arvas, et oleme väga proffessionaalsed ja andsime suurepärase etenduse. Plikad läksid veel poodidesse kolistama ja mina jäin veel härrastega jutustama. Lõpuks küsis Gerard, et kas me oleme kloostris, temal on meile midagi anda. Lubasin teda oodata. Jätsime tänaseks ka Marc´iga hüvasti ja nüüd algas meie nn vaba aeg. Kell oli selleks ajaks juba 8. Päev täis tihedaid tegemisi. Tüdrukud olid veidi väsinud. Nägin, et nad oleks tahtnud veidikene aega iseenda jaoks ja nii sama oleskleda ja linnapeal lonkida, aga Marc oli meil kõik ilusti ära planeerinud ja ebaviisakas oleks olnud talle ära öelda.

Jalutasime Jassi, Tõnu ja Piretiga kloostri aias ringi ja ootasime hollandlasi. Olime valvel, sest tahtsime ka oma kingitusi neile üle anda tänutäheks vahendamise eest. Gerard ja Frank tulid koos tüdrukutega, kelle nad linnapealt kinni olid püüdnud. Plikadel oli juba oma nänn käes. Lisaks pabervodikutele kingiti meile seinakell, kus on peal pilt, millel on rahvariietes Gerard, tema naine, Frank ja keegi veel. Meie omalt poolt andsime vastu kotitäie brožüüre, Kärdla vimpli ja kivist tehtud õllepudeli avaja. Tõnu demonstreeris seda ka pudeli peal. Rääkisime veel veidike ja kuulsime taas kiidusõnu. Uuesti kinnitas ta, et koostöö peab jätkuma. Ütles, et ka nemad on hea meelega nõus veel Eestit külastama, kui meie neile öömaja pakume. Lennukipiletid maksavad nad ise ja võivad oma väikese seltskonnaga peale folklooriprogrammi ka Hollandi maiustusi meisterdada. Nad on Valdo Rebase kaudu varem mitu korda Eestis käinud.


Lõpuks jätsime „Head aega“ kuni homseni. Nüüd lõpuks olid ametlikud valvelolekud tänaseks läbi. See oli tegelikult päris väsitav olla kogu aeg valvel ja proovida kõigest õigesti aru saada ja õigesi käituda, sest soov on ju ennast kõige paremast küljest näidata. Ikkagi esindasime ju kogu Eestit ja tegime seda uhkusega.

Käisime Jassiga korraks mööda tänavaid lonkimas ja tulime üsna pea tagasi kloostrisse. Tüdrukud soovisid kell 22 minna raekojaplatsi kontserti vaatama. Tahtsime enne seda korra siruli visata. Olime otsustanud, et kui plikad soovivad päevavalgel linnapeal lonkida, siis võivad seda omapäi teha, aga kui on juba pimedaks läinud, siis läheb keegi meist neljast kaasa. Rahvast oli liikumas kõiksugust ja väga palju ja selle üürikese ajaga olime juba näinud pilke, mis tüdrukuid saatsid. Kui kell hakkas kümnele lähenema, siis polnudki enam nii väga kellelgi soovi minna. Osad läksid dušši alla, keegi kirjutas resipäevikut, kes lesis nii sama. Ühesõnaga kõik olesklesid ja nii hea oli olla, et polnud vaja kusagile tormata. Turgutasime veidi Tiiu jalgu. Tegime külmakompressi. See leevendas veidike valu. Katre määris külmageeliga oma põlve ja hüppeliigest. See oli tal ka paiste läinud, mis on seoses põlvega. Voltaren ja külmageel olid meil asendamatud abimehed.

23:30 ajasime end siiski jalule, et minna raekojaplatsi ilutulestikku vaatama. Tõnu ja Piret kaasa ei tulnud. Rahvasummast oli raske läbi pääseda. Võtsime kätest kinni ja tegime pika ussi, millena inimeste vahelt läbi põimisime. Leidsime ühe vabama platsikese kellatorni juures ja jäime ootama.

00:00 hakkas pihta. Tüdrukud märkasid rakkette meie vastas olevate majade akendelt. Liikusime veidike teise kohta, et ka miskit näha. Olime ikkagi vales kohas. Marc ütles, et see toimub raekojaplatsis, kui küsisin. Ju ta siis ajas segamini. Tegelikutl lasti Europahali juurest. Nägime ainult kõrgemaid rakkette ja siis kui mul tuli mõte õigesse kohta minna, oli juba hilja. Pikad juhtmed olid mul ikka küll. Kahju! See eest nägime trammi teest välja purskavat värvilist vetemängu. See oli ka ilus. Natuke pettunult põimisime end ussina uuesti rahvamassist läbi ja läksime kloostrisse tudile.

Umbes 01:00 panime pead padjale ja rändasime unenägudemaale.

 

6. JUULI 2008 – PÜHAPÄEV


8:30 helises äratuskell, et meid uude huvitavasse päeva saata. Mina olin juba enne kella üleval, käisin enne dusši all, kui tüdrukud üles ärkasid. Eriti kiiret meil polnud. Uimerdasime vaikselt seni, kuni kiireks läks, et sööma jõuda. Olime viimased, kes kohale jõudsid. Meid kostitati võileibadega. Peamiseks saiakatteks olid eilsest õhtusöögist järgi jäänud juustud. Mulle need väga maitsesid. Kõhud täis, läksime tagasi kloostrisse, et kostüümid rongkäiguks ette valmistada.

Jagasime ka oma kloostriperenaisele kingitusi, mõned brožüürid Eesti ja Hiiumaa kohta. Hiljem käisin nende kohta seletust andmas. Nii toredad tädid olid. Ühe nimi oli Jenny ja teise oma ma ei mäleta. Ma ei saanudki aru, kas ta oli ajutiselt kloostri perenaine või töötas seal kogu aeg. Igaljuhul oma kabinett oli tal küll ja asjade kodus tundus kah olevat.


11:15 tuli juba Marc. Jagas veidike nänni-postkaarte, brožüüre jne ning läksimegi juba sööma. Kui hommikul olime viimased, siis nüüd esimesed. Pidime üsna mitu head minutit ootama enne kui valmis oldi meile serveerima. Süsteem oli kui sööklates ikka. Seisad sabas, võtad kandiku ja leti tagant tädi ulatab sulle taldriku toiduga. Taas kord oli väga maitsev toit: kartulivorm juustukastmes, pooltoored lihalõigud (vist pididki sellised olema), palju värsket salatit ja magustoiduks jäätis. Mina küll ei jaksanud kõike ära süüa. Mark sai muidugi kogu taldrikutäiega hakkama. Tüdrukud nokkisid kah üht-teist ja Tups sai ka oma jao.

Nüüd polnud enam aega raisata. Kloostris hakkasime kohe riietuma, sest pidime juba kella 13 ajal olema spordihallis, kuhu koguneti ja ennast enne rongkäiku registreeriti. Mehed hooldasid lehvikuid, tüdrukud riietasid ja ehtisid ennast, Jass pani selga ülikonna, kuna ka temale oli ülesanne olemas. Mina riietasin end valge-musta, nii nagu lepingus ette nähtud. Pidasime ilusti kõigist ettekirjutistest kinni. Võtsime ära ehted ja kellad. Joogipudelid jätsime maha, näpukoti kah, et rongkäigus midagi üleliigset kaasas oleks. Igasuguste kokkulepete vastu eksimise korral oli oodata honorarist ilma jäämist.

 

Jalutasime läbi vanalinna spordihalli poole. Tüdrukuid saatsid uudishimulikud pilgud ja nii mõneltki poolt oli kuulda „Estland“. Ilm oli ilus, kuigi taevas hõljus pilvi.


13:15 jõudsime kohale, kus esimese asjana meid ära registreerisin. Saime endale suures spordisaalis numbriga N11 laua, kuhu võisime oma asjad kogu rongkäigu ajaks jätta. N11 oli meie kohanumber, mis tähendas N-North Europa ja 11 järjekorranumbrit rongkäigus. Saali rahvast muudkui kogunes. Liikus ikka igasugustes kostüümides kujusid. Pidustustel osales 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Igat riiki esindas üks kollektiiv. Seltskond oli väga kirju. Leidus rahvariietes inimesi, muinasjututegelasi, võimlejaid, võistlustantsijaid, ballikleitides prouasid jne. Täiesti seinast-seina.

Jass muretses, et oli unustanud oma seljavalu tableti võtmata ja selg andis juba tunda. Nüüd tuli ära kannatada. Piret ja Tõnu valmistasid end ette tänavatel trügimiseks, filmimiseks, pildistamiseks ja vaatamiseks. Kõik meie varandus oli ka nende kottides. Pidime kokku saama rongkäigu lõpp-punktis. Seni olid nad omapäi.

Tegime ühe korra lugemise järgi „Sunrise“ saba läbi ja olimegi vist valmis.


14:30 läksime oma kohta tänaval. Mitte midagi ei saanud aru. Asfaldile olid numbrid kirjutatud. Otsisime oma N11 tükk aega, enne kui autode vahelt üles leidsime. Seal ootas meid ratastel must kirst, mille sisse oli peidetud diiselgeneraator, kõlar ja MP3 mängija. Sada hakkaski Jass tüdrukute järgi lükkama oma mustas ülikonnas. Ilm oli ikka veel parajalt soe, aga mitte liiga. Vaatasime põnevusega ümberringi, mis moodi need ettevalmistused käisid, kuidas rongkäiku ritta seati ja korraldusi jagati. Piret ja Tõnu läksid ka meie juurest ära ja Marc jättis meid omapäi, lubades peale rongkäiku lõpppunktis kohtuda.


15:30 hakkasid esimesed liikuma. Kõige ees sõitsid politsei mootorrattad, siis läksid kõik lipud ja õhupallid. Meil endal lippu polnud vaja. Kõigil pealtvaatajatel olid brožüürid, kus oli täpselt kollektiivde piltide ja lühitutvustusega rongkäigu järjekord. Meie kuulusime Põhja. Euroopa gruppi. Meie ees liikusid lätlased Riiast (tantsijad), leedukad (mingid kohalikud leedukad - orkester)

ja meie taga leedukad Leedust, ka mingid muusikud. Grupid lasti trassile umbes 40 meetrite vahedega. Ma ei kujutanud seda asja küll enne hästi ette, et kuidas on võimalik, et igal kollektiivil on erinev muusika, kellel maki pealt, kelle pillidest välja pigistatud, kuidas need üksteist segama ei hakka. Aga tõesti ei hakanud. Meie tantsisime siis „Sunrise“. Tegime 4:45 minutis 2:25 pikkuse ja läks lahti. Esimene kord lõppes, 5 sekundit lõpupausi ja algusest peale... Trassi pikkuseks oli 1,5 km. Rahvast oli tänavatel palju. Inimesed olid tulnud oma toolide, kohvi ja võileibadega seda showd vaatama. Tegu oli siis karenavalilaadse rongkäiguga. Režisöör oli instrueerimisel öelnud: „ Mitte üks inimene pole vähem tähtis kui linnapea või delegatsioonid, kes tribüünil istuvad. Kõik peavad nägema samaväärset etendust.“ Ja nii me siis tantsisime. Algusest lõpuni ja uuesti ja uuesti ikka liikumise pealt. Vahele tulid mõned seisakud. Teenisime oma ilusate kujunditega palju aplause. Plikad olid tublid. Mul oli nendest vahepeal täitsa kahju ja tundsin, kui raske nendel oli. Niigi oli õues paras tuul, seda vaatasime juba hommikul ja see tegi natuke murelikuks. Tänavatel tekkisid suured tuulekoridorid. Tüdrukud maadlesid selle tuulepoisiga ikka päris kõvasti. Vahepeal oli pilve läinud. Saime ka mõned vihmapiisad. Mul oli kohati lausa jahe. Aga meeleolu oli hea ja emotsioonid kõrged. Raekojaplats oli rahvast pungil. Kellatorni all tribüünil istusid riikide ametlikud delegatsioonid. Just peatribüüni ees kuulsin, kuidas Jenny hüüdis: „Halloo Estland“. Lehvitasin talle vaikselt vastu. Oli ju ka lepingus öeldud, et peatribüüni ees ei tohi defileerida ega seisakuid teha. Mina kõndisin algul mööda kõnniteed kaasa, aga siis läksin Jassi kõrvale, sest rahvast oli palju ja mööda teeääri lonkides ei pääsenud hästi läbi. Tempo oli üpris aeglane. Mõned inimesed nägid meie tantsu algusest lõpuni ära, sest seisak kestis nii kaua. Kõnniteedelt kostus pidevalt kõrva „Estland“. Vägev tunne oli sellises masinavärgis osaleda ja veel oma riiki esindada. Arvan, et mul oli ka, mille üle uhkust tunda. Mul on super tüdrukud, kes on hingega asja kalla. Me austame üksteist ja oleme koos ära teinud suure töö, mille üle on põhjust rõõmu tunda.

Mida lähemale jõudis lõpp, seda vähemaks jäi rahvast teeäärtes. Lõpuks polnud enam üldse kedagi, aga möödusime haiglast, kus akendele olid kogunenud sealsed elanikud. Haigla peaukse ees katusel vaatasid paraadi arstid ja õed. Meie rõõmuks kõndisid meile vastu juba tuttavad eestlased: Piret, Tõnu ja Tups..Nad teatasid, et natuke veel ja on läbi. Tõnu filmis tüdrukute viimaseid jõipungutusi nii eest kui tagant. Olime teel olnud veidi üle tunni ja tüdrukud tantsisid viimast korda, mis oli järjekorras 39, kui mul lugemine vahepeal segamini ei läinud.

Huh, läbi. Tüdrukud olid sellist nägu, et mitte kunagi enam ei tahanad seda muusikat kuulata, rääkimata tantsu tantsimisest. Kui oleks võimalik olnud, siis lehvikud oleks kohe põõsasse lennanud. Olen näinud korduvalt tantsijal rakkus jalgu, aga käsi.... mitte kunagi. Plikad istusid väsinult kõnniteeservale ja jäid rongkäiku vaatama. Meie läksime Jassiga seda karjuvat leierkasti ära viima. Pidime seda veel mäest üles lükkama. Muidu vahelduseks olgu öeldud, et Tielt asub lauskmaal. Õnneks tuli helitehnik ja pani selle vähemasti vait. Ära oli juba tüüdanud. Kirst varjualla pargitus läks Jass teiste juurde tagasi. Minul seisis ees veel üks tähtis asi. Ma ei saanud paraadi vaatama minna, kuna kella-ajaliselt oli teada, millal pean tagasi spordihallis olema, et minna järele meie honorarile. Celine, üks korraldajatest ootas meid juba. Kohe ei saanud liikuma hakata, kuna kõik polnud veel kohal. Üks läti poiss oli jala välja väänanud, kellele arst kutsuti. Läti tüdrukud olid tantsinud kõrgetel kontsadel. Need jalutasid sukapõisil tänavatel, jalad nii rakkus. Eks neid vigastusi oli palju.


Kokku oli 8 riiki, kes honorari said. Kui 4 esindajat kohal olid, siis võttis Celine meid sappa ja jalutasime läbi linna raekojaplatsile ühte kortermajja, kus elas Tielti linnavalitsuse finantsjuht. Saime rahad kätte tema korteris. Celine rääkis, et arvati, et see olevat kõige turvalisem viis. Rääkisin veidi Läti esindajaga juttu. See oli sama noormees, eks eelmine päev koosolekul oli olnud. Ta ise tantsis ka. Gerard soovis, et me selle Läti trupiga koostööd teeksime. Tulevikus oleks vast tore nendega koos Hollandisse sõita :).

Raha käes läksin teisi eestlasi otsima. Leidsin nad koos Marciga spordihalli ja Europahalli vaheliselt ristmikult puude vilus istumas. Marc viis meid nüüd rongkäigu järgsele joomingule. Turgutuseks pakuti taas coca-colat ja õlut. Tiiu oli aga kõigest sellest nii kurnatud, käed ja jalad valutasid mis kole. Muud enam ei aidanud, kui tuli valu nutuga endast välja lasta. Üritasin küll, aga mis see trööstimine ja lohutamine siin aitab, kui valu ikka võimust võtab. Selline abitu tunne oli. Mitte midagi teha ei saa, et valu leevendada peale, selle, et tugevasti kallistada. Tüdrukud olid kõik väsinud, aga tundus, et õnnelikud.


Enne veel kui kloostrisse tagasi pöördusime korraks hinge tõmbama, vahetasin paar sõna meiega ühes kloostris elavate prantslaste juhendajaga. Arvasin, et on kasulik veidike suhteid luua ja andsin talle meie pakikese brožüüride ja visiitkaardiga. Sain ka nende kontaktandmed vastu.

Kohtusime ka uuesti Gerardi ja ta pojaga. Nemad valasid meid üle kiidusõnadega. Nad olid meist vaimustuses ja arvasid, et järgmine aasta äkki ikka õnnestub midagi korraldada Hollandis.

Kloostrisse saatis meid Marc`i naine. Raekoja ees kohtusime Ritaga, kellega olin maili teel kogu see aeg suhelnud, kui oli ettevalmistuste aeg ja kellega ka koostöölepingu allkirjastanud. Vahetasime mõned viisakusväljendid. Ta päris üht-teist tüdrukute käest. Saime kiidusõnu oma esituse eest. See olevat võrratut vaatemängu pakkunud. Meie andsime talle üle oma kingitused, tänasin teda kannatlikkuse eest minuga suhtlemisel ja jätkasime oma teekonda.

 

Kloostris saime olla ainult hetkeks, sest grillipidu varsti juba algaski. Panime lehvikud koju. Mehed tassisid need kohale. Piret ja Tõnu riietasid endid pidulikuks ümber. Plikad arvasid, et nemad tulevad kostüümides. Pole salata, nad nägid nendega head välja ja püüdsid rohkem pilke kah, kui tavariietes ja mida siis ühele teismelisele piigale veel vaja on?! Tean seda tunnet liigagi hästi. Mitmeid kordi seda läbi elatud. Isegi jalad läksid rohkem lahti, kui keegi võõras nt treeni või sooja tegemist pealt vaatas. Siis tuli ju endast ikka kõige parem mulje jätta ja veidi eputada. Seda oli nii vahva plikade puhul jälgida. Nii tuttav tuli kõik ette ja pani muigama.

19:00 hakkasime raekoja poole liikuma. Tegelikult asus meie klooster kohe vanalinnas ja kõik kohad, kus meil vaja käia oli, olid käe-jala juures. Sammusime jälle juba tuttavaks saanud tänavaid. Delegatsioonide ja kollektiivide ühine pidustuste lõpetamise grillipidu toimud raekoja esimesel korrusel. Sisse pääsesime spetsiaalsete kutsetega.

Rahvast oli palju. Trügisime siseruumidesse ja valisime ühes tagumises ruumis endale laua. Need küll eriti viisakad välja ei näinud. Tundus nagu oleksid vanad koolisöökla lauad aegadest räsitud. Linasid poldud ka peale pandud. Laual olid ainult veini, vee ja loomulikul coca-cola pudelid. Meie seltskonnaga ühinesid Marc oma naisega, Gerard ja Frank. Kõigil olid kõhud juba maru tühjad, aga millegipärast ei tohtinud me veel sööma minna. Igal laual oli oma number ja järjekorras kutsuti siis iga laudkond toidujärjekorda. Enne veel kui meie kord kätte jõudis, pakkus Slovakkia lastekoor kõrvilu 3 lauluga. Meiega ühes ruumis einestasid ka korraldajate tiim.

Läksime Marciga rongkäigu režisööri juurde. Tahtsin teda tänada võimalus eest osaled sellisel suurepärasel üritusel. Tema käest pälvisime suuri kiidusõnu proffessionaalsuse esituse eest, kes tõesti kogu aeg parimat etendust andsid ja korrakski end lõdvaks ei lasknud. See tunnustus oli juba hoopis teise tähendusega. Järelikult me siis tegime head tööd. Andsin üle meie kingikotikese ja rääkisin talle meie tantsu- ja laulupididest ning rongkäigust. Ta palus, et ma talle kindlasti kirjutaksin meie pidustuste toimumise aja, et tema soovib seda kindlasti vaatama tulla. Selleks ajaks kui meie oma vestluse lõpetasime, olid teised juba söögijahile läinud. Ühinesime Marciga sabaga. Õues sadas vihma, aga grillmeistrid töötasid hoogsalt õues varjualuste all. Taldrik sai täis erinevaid hõrgutisi. Liha ja vorstikesi oli kolme sorti. Lisaks palju salatit ja mingit külma makaronitoitu. Küll maitses hästi! Sumisesime laua ümber üsna tükk aega. Gerard käis tüdrukutega rääkimas ja mulle ikka seletas, et soovib meiega koostööd jätkata.

Plikadel kõhud täis söödud, küsisid nad luba ära minna puhkama. Meie koos belglaste ja hollandlastega jäime veel veidikeseks istuma. Õlu ja vein tuli ju ära juua. Tegelt nii hull asi ikka polnud. Me lihtsalt nautlesime toidutaldriku taga veidike kauem, aga väsimus oli meilgi sees.2

 

22:00 vabandasime viisakalt ja lahkusime. Jalutasime läbi hämara Tileti linna kloostrisse. Läbi hakkas saama meie esindusroll. Homme tuli juba teele asuda. Plikad olid kõik ilusti „kodus” ja tundsid end lõpuks vabalt ja said tegeleda igaüks oma asjadega ja hingata rahulikult, et ei pea kuskile jooksma. Kobistasime veel päris pikalt ringi. Osad käisid dušši all, kes kirjutas reisipäevikut. Tiiule tegime sääremarjadele külma kompressi, et valu väheke leevendada. Kahjuks oli see ainult ajutine. Katre jalg oli ka kole paistes. Põlv valutas ja alt poolt põlve kuni varvasteni välja oli jalg paks kui puupakk.


Kesköö paiku pugesime magamiskottidesse.

 

7. JUULI 2008 – ESMASPÄEV


8:30 olime pannud kella äratama. Algas meie viimane hommik Tiletis. Meie olime suurtega juba varem üleval. Kes käis dušši all, kes pakkis vaikselt asju. Ilm oli õues suht sant, suur tuul ja pilvine taevas, kust ähvardas igast pilvenukist sadama hakata.

Tüdrukud hakkasid kella peale ärkama. Uimerdasid vaikselt, kuni sööma läksime.


9:00 sammusime kooli suunas. Pidime minema läbi linna, kuna otsetee oli kinni. Süüa sai 8:30-9:30, aga kui meie kohale jõudsime, siis oli juba kõik ära koristatud. Laudadelt korjati linasid ära ja söögiletid olid täitsa tühjad. Personal tegi ka väga imestunud näo, kui meid nägid. Õnneks meid siiski nälga ei jäetud. Kohe otsiti välja jäägid, mis veel alles olid. Tüdrukud käisid teiste laudade pealt kinniseid moositopse rottimas, ise nii õnnelikud. Saime kõhud pakutavast ilusti täis. Meile toodi veel ekstra taldrikutega salaamit.

Teel kodukloostrisse astusime sisse poodidesse, et veel viimaseid nänne osta. Jooksin kähku läbi ka toidupoest ja varusin vajalikke produkte, et rohkem poodi täna minna poleks vaja.

Kloostris läks kohe suureks pakkimiseks. Kõik need asjad, mis meil toas laiali olid, said uuesti kottidesse kokku surutud. Läbi oli mugav turisti elu, taas ratastele ja telki. Mina naudin seda tegelikult, aga tüdrukutele tundus väheke tüütav. Kibekiirelt tuli asjad autodesse paigutada, kuna juba tibutas vaikset vihma.

11:00 tulid Marc ja Marjeke meiega hüvasti jätma. Neil oli meie jaoks varuks suur karp Belgia küpsiseid, mis nad meile teele kaasa andsid. Vahetasime viisakusväljendeid ja tänasime teda suurepärase vasuvõtu eest. Tundsime end tõesti hästi ja turvaliselt, kui teadsime, et tema meie asjadel silma peal hoiab.

Jenny tuli ka meid ära saatma. Prantslased olid öösel ära sõitnud. Marc ja Jenny rääkisid omavahel nende lahkumisest. Mulle tõlkisid ka. Üleval kambrites, kus nad elasid, oli suitsuhais ja uued lauad õllest ja rasvast läbi imbunud. Wc-d olid nii ära lagastatud, täis pasandatud ja jalgadega prill-laudadel käidud. Prantslaste juhendaja oma mehega olid kõik puhtaks küürinud. Viimane asi olevat olnud selline, et kaks poissi olid tagasi jooksnud, et unustasid midagi. Siis oli teine tädi näinud, kuidas nad WC-s kõik paberirullid omale seljakotti toppisid ja bussi tagasi läksid Ja meie veel mõtlesime, et miks küll kloostri ukse peal peab olema suitsetamise keelu silt. Kes see ikka nii loll on, et kloostris suitsetama hakkab.


Enne autodesse istumist, tegime veel koos Marci ja Marjekega koos pilti. Marc viis meid veel kirikusse, mille kõrval me olime kolm päeva elanud. Uks kirikusse viis kloostri esimese korruse ringkäigust. See polnud eriti suur ja ei midagi erilist meelde ka ei jäänud, aga ära tasus siiski vaadata. Mehed küll kibelesid juba rooli taha ja kiirustasid meid takka. Täitsa kahju oli lahkuda. Tore oli seal olnud. Meid võeti väga lahelt vastu ja puudust ei tundnud me millestki. Tielt ise oli armas väikese vanalinnaga linnake.

 

12:00 alustasime taas elu ratastel. Saime vihma ja tuult. Ilmast polnud midagi head oodata, aga meid ootas ees Brygge.


BRYGGE

Seda linna kutsutakse Põhjamaade Veneetsiaks. See suurepärane keskaegne linn on üks Belgia kroonijuveelidest. Tänapäeval elab ajaloolises tsentrumis 45 000 elanikku, eeslinnadega kokku 120 000. Brygge on Belgia üks tähtsamaid linnu ja on ka West-Flanderi maakonna pealinnaks. Brygge on unikaalne, kuna ta on suutnud säilitada pea-aegu täielikult keskaegse ilme.

Esimene kindlus ehitati siia peale Julius Caesart. Umbes IX saj. paiku tuli kasutusele nimi Bryggia. 1128 sai linnaõigused ja ehitas endale uued müürid ja kanalid. 19.saj teisel poolel sai Bryggest nr üks vaatamisväärsus maailmas prantslaste ja inglaste jaoks. Alates 2000. aastast on linn UNESCO-s.


13:05 paigutasime auto Brygge vanalinna külje alla parkimismajja ja võtsime ette ekskursiooni UNESCO-sse kuuluvas vanas Hansalinnas. Vihma kallas kui oavarrest, aga õnneks oli lootust, et see lakkab. Nii see ka oli. Võtsime ette linnakaardi ja hakkasime orienteeruma kesklinna poole. Meie teele tulid väikesed kitsad jalakäiate tänavad, ületasime kanaleid ja sildu. Jõudsime ilusasse vanalinna. Seda linna nimetatakse ka Belgia Veneetsiaks. Vihm oli pea-aegu lakanud. Nägime vana suurt haiglat, mis otse jõest kõrgustesse tõusis. Esimesed kirjalikud teated haigast pärinevad 1188. aastast. St. Johni haigla oli rikas ja võimukas institutsioon.


Piilusime sisse suveniiripoodidesse ja jalutasime võimsas Maria kirikus, mille torn on kõrgeim linnas, 122 m, seega ka kõrguselt teine kirikutorn kogu Belgias. Kirik on ehitatud 13.- 15. saj. See oli väga ilus ja hästi paljute soppidega, milledes pea-aegu igaühes oli väike kabelike. Kõrgete võlvialuste all, tegi kirikule ringi peale sammastega käik. Ma polnud sellist enne varem näinud. Keset kirikut oli võrratu altar ja sama põhimõtte järgi tehtud nagu Tieltiski. See mis seisis oma tasakaalu peal püsti.


Edasi suundusime paadisadama poole, sest tahtsime minna kanalitele paadiga sõitma. Kui gi kanalite pärast nimetatakse Brygget ka Põhjamaade Veneetsiaks on nende linnade kanalite tekkimises suur vahe. Kui Veneetsia on ehitatud erinevatele saartele, mis asetsevad Aadria meres, siis Brygge asub sisemaal, vähemalt praegu, kui 5 saj e.m.a. Ujutas Põhjameri mitmeid kordi siinse ala üle. Vee taandudes jäi järgi meresopid, mida pidi laevad said külastada seda piirkonda, kus praegu asub Brygge. Arvatavasti külastasid linna juba ka viikingid. Keskajal oli ühendus veeteedpidi Bryggega regulaarne. Praegu ei toimu kanalitel peale turistipaatide muud liiklust. Turistipaate peavad viis perekonda, kellel igaühel on 4 paati. Ainult nendel on lubatud turiste sõidutada.

Vihma tibutas ja lisaks sellele oli kanalites õlireostus ja kõik sõidud peatatud. Lootus paadiliikluse taas avamisele oli alles paari tunni pärast. Otsustasime siis enne linnas ringi ära teha ja siis uuesti poovida, kuna meie kindel soov oli sõitu saada. Jalutaisme üle lossiplatsi, mis oli ääristatud kaunite paleedega. Siin asub tänapäeval linna administratiivkeskus. Kindlustatud loss ehitati siia, et kaitsta piirkonda normannide ja viikingite eest. Loss oli ka kui peamine religioosne ehitis. Sellel väljakul on ka üks Brygge kaunimaid hooneid, gooti stiilis raekoda (1376). Otse kuningalossi vastas oli kõrge tribüün, ilmselt mingite kontserdite või etenduste jaoks. Läbisime väikeseid armsaid majadest moodustunud siseohoove, mis olid tulvil kohvikutest ja Belgia maistustepoode. Küll nende ustest tulvas head lõhna tänavatele. Valik oli suur ja lai. Kohe ei osanudki valida, mida maitsta. Siiski ühe riisi-šokolaadikoogi Jassiga ostsime. Tüdrukudki ei saanud kiusatusele vastu. Jõudsime välja raekojaplatsile e turule, mis on linna suurim väljak. Siin asub linna ajalooline süda. Turu ääres olid kunagi ka vee-majad, kus kaupa laevadelt ja laevadele laaditi. Nendest pole tänaseni midagi säilinud. Väljakut kaunistab 83 m kõrge kellatorn, mis on ka linna sümboliks. Kellatorn oli koht, kus hoiti tähtsaid dokumente, samuti kasutati seda vahitornina ja loomulikult kellatornina. Turuplatsi ümbritsesid ühtse katkematu reana kaunid majad, kaasaarvatud raekoda, heites endast välja mõne tänavakiire. See on linna kõige atraktiivseim koht. Vaieldamatult väga ilus väljak.


Kuna vihma sadas ja kõhud olid veidi tühjad, siis lonkisime mööda tänavaid ja üritasime leida mõnda söögikohta, millele hammas peale hakkaks. Vahepeal olime kangialuses vihmavarjus ja liikusime taas edasi. Meie kurvastuseks olid kõik pizzakohad ja teised odavamad söögikohad esmaspäeval suletud. Paadisõidud polnud ka taastatud ja lonkisime mööda akuneid kanaliääri tuldud teed tagasi auto poole. Ühelt tänavanurgalt leidsime õnneks väikese söögikoha, kus pakuti pikki saiu täidisega: vorst, juust, salat jne. Külmad saiad. Ostsime siis igale ühele ühe ja istusime lauataha sööma. Kõhud said päris täis. Veidike kuiv oli, aga jook oli nii kallis, et seda ei kannatanud sealt küll mitte osta.

Suveniiriputkadest tegime ka natuke sisseoste ja suundusime mööda kõrvaltänavaid auto juurde. Põikasime sisse kuulsa esse begeniinide hoovidesse. See on mingi usulahk, kuhu saadeti nii vaeste kui rikaste perede tütred. Rikkurite lastest said seal mistressid. Neil olid omad majad. See polnud tavaline klooster. Kirikut ümbritsesis väikesed valges majakesed, neid kutsutakse „Jumala majadeks“, mis olid üksteise külge ehitatud nagu ridaelamu. Vaesemad elasid mitmekesi ühes majas. Seal territooriumil oli pildistamine ja filmimine keelatud. Piilusime sisse kirikusse ja astusime edasi.

Ilus linn oli, aga olime kurvad, et paadiga sõitma ei saanud ja vihm võttis ka väheke selle linna võlu ära.

 

16:50 olime autos tagasi ja alusatsime sõitu La Manche väina poole. 20 minutit sõitu ja juba meri paistiski kui Zeebrygge juures üle viaduktide sõitsime. Tuul oli tugev ja vesi vainetas valgelt. Sõitsime mööda kõige vee äärsemat teed lõuna poole, kuid vesi kätte ei paistnud, sest teed ja väina eraldasid suured kõrged liivadüünid.


17:19 parkisime auto teepeenrale ja läksime vett lähemalt vaatama ja katsuma. Tuul sasis kõvasti juukseid ja puges riiete alla. Kõrgel liivadüünil seistes avanes kaunis vaade süngelt lainetavale merele ja tumehallile taevale. Alla veepiirile jõudmiseks tuli alla laskuda pikast trepist. Millegipärast alla jõudes hakkasid kõik kõndima nina maas. Liival lebas imeilusaid teokarpe ja kive. Kes korjas kilekotti, kes taskusse, kes kätte. Minul õnnestus leida veest üks väike laste liivaämber, kuhu enda omad sisse panin. See jäi küll veidike väikeseks, kuna iga kord, kui ma selliseid ilusaid asju vedelemas näen, siis haarab mind enda võimusesse ahnus . Pistsime ka käe vette, mis oli külm. Tüdrukud maitsesid vee ära ka ja olevat väga soolane olnud. Enne veel kui rannast lahkusime, tegime üleval düüni peal vaatega tormisele väinale pilte. Vihm oli järele jäänud.


Meie tee kämpingusse kulges mööda rannikut lõunasse läbides väiksemaid ja suuremaid kuurortlinnakesi, üks rohkem üles vuntsitud kui teine.


19:00 pöörasime sisse kämpingu väravast, mis oli otse mere ääres düünidel. Kuna midagi tuulekaitseks seal polnud, siis pidasime seda liiga tuuliseks ja liivaseks. Retseptsioonist juhatati meid teise sama firma kämpingusse, mis asus otse läbi linna umbes 500 m kaugusel. Otsustasime, et lähme seda vaatama.


19:30 seisime järgmise kämpa väravas. Retseptsioon oli juba suletud, kuid baaridaam ütles, et minge sisse ja hommikul maksate. Olgu siis nii. Olime kämpingus nimega Greenpark kohe Prantsuse piiri ääres De Panne linnas

 

Leidsime värava lähedal kohe ühe nurgakese, mis ka tuule eest väheke varju pakkus. Algas hoolas laagri püstitamine. Taas tuli sisse harjutada igaõhtune telgi ülespanek, võileibade valmistamine ja nõudepesemine. Sanitaartingimused just kõige puhtamad polnud ja WC-s puudus ka paber, aga ajas asja ära.

Õhtusöögiks keetsime frikadellisuppi ja magustoiduks oli kompott. Kõhud täis ja asjad ööseks kokku pakitud ja valmis pandud läksime jalutama.


21:15 võtsime suuna väina poole. Tõnu ja Tups jäid koduvalvuriteks. Teised kõik ühinesid jalutuskäiguga. Orienteerusime minu suunataju järgi, milles küll plikad aegajalt kahtlesid, aga õigesse kohta viisin nad kohale ikkagit. Õhtused tänavad olid inimtühjad. Ühe purskkaevu juures tegime pildiseeriat ja väikeseid kauneid tänavaid pidi jõudsime rannapromenaadile, kus sinnamaani kuni silm ulatus, paistsid ainult kõrged hotellid. Enne vett olid pikad ja laiad liivarannad. Tõeline beach. Õues hakkas juba hämarduma. Jalutasime mööda veepiiri ja täiendasime oma teokarbivarusid. Siin oli valik palju kesisem ja üksluisem, aga midagi ilusat ikka. Piret jalutas paljajalu mööda vett. Parasjagu oli mõõna aeg. Tuul sasis hoolega riideid ja juukseid. Vesi oli jahe, aga Pireti sõnul mõnus.


Tegime väikese istumispausi beatchil enne kui teed kämpa poole alustasime. Mööda valgustatud tänavaid otsisime otsemat teed oma sihtkohta. Plikad otsustasid ühe maja ees aial istudes puhata ja valjusti laulma hakata. Igavesti lõbus jalutuskäik oli. Vahetult enne kämpat olid nad omadega nii ametis, et pannudki tähele, kui meie Pireti, Jassi ja keegi tüdrukutest oli veel, aga kes, ei mäleta hetkel, sabast ära kadusime. Mõtlesime, et vaatame, kas nad oskavad ise tagasi minna, sest enne nad olid demonstreerinud oma tählepandamatust ümbrust jälgida, meelde jätta ja orienteerumisvõime puudumist. Aga kohale läksid. Tublid, midagi ikka panevad tähele kah Meie jalutasime mööda hekkide vahelisi radu pidi ja jõudsime ka kämpa väravasse välja. Lõbus jalutuskäik oli.

 

23:00 olime tagasi telkide juures, Tõnu ja Tups olid ka veel üleval. Tüdrukud tulid uudisega, et WC-d on lukku pandud. Küsisin veel, et olete kindlad, kas katsusite õiget ust. Nad olid endas täitsa kindlad. Käisime siis võsas pissamas ja pugesime magamiskottidesse.

 

8.JUULI 2008 - TEISIPÄEV

 

7:00 oli äratus. Ilm oli sügiseselt tuuline ja jahe. Öösel oli õues päris suur tormamine puude latvades, aga telgis oli parajalt soe. Hommikul küll eriti nina välja pista ei tahtnud, aga uued paigad ootasid avastamist ja suur tüdrukute soov ära käia Prantsusmaal pidi just täna aset leidma.

Hommikusöögi juurde pidasime plaani, kuidas veidike odavamalt ööbitud saada. Nägime kuidas üks mees paberi ja pliiatsiga mööda kämpa ringi käis ja autode numbreid üles kirjutas. Järelikult fikseeris sellised tulijad kõik ära nagu meie. Olime valmis juba 8:40 lahkuma, aga retseptsioon tehti alles 9:00 lahti. Saatsime 3 tüdrukut ja Tupsu väravast välja jalutama ja ise läksin onu otsima. Ta palus veidi oodata. Saime arve tasutud ja veidike ka kokku hoitud.

8:50 hakkasime liikuma.


9:07 olime juba PRANTSUSMAAL. Riigi muutusest aru ei saanud muust, kui et teed läksid halvaks. Meie sihiks oli üks väike linn, kus pidavat olema Vana-Kreeka suurim asustus väljaspool Itaaliat, mille viimased ehitised hävinesid II maailamsõja pommitamistes.


10:58 BAVAYsse kohale jõudes sai teoks minu kartus, et see on kinni. Kuskilt internetist olin leidnud väikese lõigu selle kohta ja seal oli öeldud, et teisipäeviti on suletud. Lootsin siiski, et ehk varemete vahele ikka jalutama lastakse, kui muuseumihoone kinni on. Aga paraku peale autode parkimist ja lähemalt uurimist selgus, et ka mitte varemeid ei lasta vaatama. Mis siis ikka. Otsustasime väikese ringikese linnakese tänavatel teha. Astusime sisse kirikusse ja liikusime keskuse poole. Esimene asi, mis silma jäi oli see, et tänavad olid räpased. Majad just ka kõige paremas korras polnud ja suurem osa autodestki olid kuidagi vanad. Kondiitripoest ostsima magusat saia ja reakoja ees peatusime hetkeks, sest tüdrukud tahtsid WC-sse minna ja otsisid selleks lähedal asuvast söögikohast võimalust, mida neile ei pakutud. Läksime teist teed pidi autodesse tagasi, kõndides pikki sitamüüri. Sõna otsese mõttes oli müüriäärne igasuguseid junne täis. Külastuses veidike pettunud, lahkusime Bavayst.

11:40 oli kohustuslik poereis Bavay piiril Lidlis, sest süüa oli vaja juurde osta.

 

12:14 teel Belgia poole, sattusime väga-väga väikestele tõsistele külavaheteedele. Künklikud kitsas ja kurvilised põlluvaheteed viisid mööda talumajapidamistest. Kohati tuli keset metsa munakivi tee. Peamiselt kasvatati maisi, vilja ja kartulit. Väga huvitav oli sõita. Täiesti märkamatult olime jõudnud tagasi Belgiasse see oli umbes 12:55. Mitte mingit silti kuskil polnud, et nüüd algas teine riik. Telefonid hakkasi piiksuma ja teatasid: „Tere tulemast Belgiasse”. Kuna tüdrukud olid juba Bavays pissile tahtnud, siis nüüd otsisime juba pikemat aega põõsast kus peatust teha. Mida polnud seda polnud. Selline tunne oli küll, et nüüd varsti pissib keelgi püksi. Lõpuks jäime seisma keset kitsast teed maisipõldude vahel. Tee oli nii kitsas, et kui autost välja astusid, siis olid juba põllul. Polnud muud väljapääsu, kui meestel lasta selg keerata ja teepervele ritta võtta. Ega häda ei anna häbeneda. Varsti peale seda jõudsime tagasi ka tsivilisatsiooni ja suurtele teedele.


13:45 tegime kiirtee äärses parklas söögipeatuse. Tassisime tugeva ja külma tuule kätte lauale oma võileivad ja morsid. Millegipärast olid laua ääres ainult meie auto tüdrukud ning Piret ja Tõnu. Teiste tüdrukute käest küside, et kus Triin, Maris ja Katre on, sain vastuseks, et nad ei viitsi välja tulla ja palusid endale toidu autosse tuua. Sellist asja ma ei saanud läbi lasta. Kõigile kehtisid ühed reeglid. Autosse ei pea keegi teistele toitu tassima ja peale korralist lõunasöögipeatust ekstra nende jaoks, kes ei viitsinud õigel ajal liigutada, peatust ei tehta. Niisiis läks karm treener Kaev ja käsutas peilid autost välja sööma. Tulid ka, mis neil muud üle jäi. Ega nad vist eriti söönud, aga kes see nii suurt inimest sööma sundida saab.

Ilm oli külm, vahepeal tibutas vihma, vahel vilkatas päike kah.


15:15 jõudsime JEHAY LOSSI juurde, mis asus Amays. See on ainulaadne kogu Euroopas oma malemustrilise fassaadi poolest. Loss pärineb 16. sajandist


Autost parklas väljudes tibutas ikka jätkuvalt vihma. Loss asus väikesel saarekesel, mida piiras igast küljest jõgi. Enne silda, mis lossi viis, seisis väike kirikukene. Jões ujusid suured karpkalad ja neid oli palju. Peavärava võlvialustest sisse astudes, leidsime end lossi siseõuelt, mida kaunistasid hoolsalt pügatud murulapid, põõsad ja sillakaared üle jõe. Jõe keskel olid rohelised tuvimajad betoonist aluse peal. Väravast vasakule jäid abihooned, mis oma nurgaga seninaga ümbritsetud sisehoovi. Sealt saime osta ka piletid, mis ühele inimesele maksis 5.- €.


Kuna vihma sadas, siis alusatsime lossi siseruumidest. Turistide jaoks oli avatud ainult I korrus. Nägime hiiglaslike kaminatega erineva otstarbega ruume. Alustades söögitoast ja lõpetades raamatukoguga. Vitriinide taga oli näha imeilusat portselani. Elutoas oli klavessiin ja ilus mööbel. Kõrvalruumis rippus lae all portelanlühter ja seina ääres seisis väga huvitav käsitöökarbike, mis sarnanes oma suuruselt teelauaga. Palju eksponeeriti erinevaid muusikatoose ja metallist kirste. Näha olid keerukad lukustussüsteemid.

Õues tegime jalutuskäigu ka lossiaeda. Selleks pidime ületama silla, veekaskaadid moodustasid väikese allee, mis viis pargi taha otsa. Veekaskaad oli nagu kausikestega trepp ja väike vesi nirises ülevalt muudkui alla poole. Iseenesest ilus. Nn trepiastmetel istusid siivututes poosides alasti naiste kujud.

Pargist avanes ilus vaade lossile ja see malemuster oli tõesti huvitav nagu tähniline hobune. Ilm oli paremaks läinud. Uudishimu rahuldatud liikusime parkla poole. Tegime Jassiga veel tiiru ümber kiriku, kust oli ilusti näha lossi veepealne sissepääs, kuhu mööda jõge paadiga sõites ligi pääses. Ma polnud sellist enne oma silmaga näinud. Üldse oli selles lossis palju selliseid asju, mida me enne kuskil näinud polnud. Mõtlen just mööblitükke.

16:19 olime valmis lahkuma. Täna rohkem midagi plaanis polnud kui kämping. Ilm andis ka lootust. Olime jõudnud mägismaale. Sõitsime mööda väikeseid vahvaid kurvilisi madalmäestiku teid. Teele jäid armsad väikesed külakesed.

17:30 sõitsime sisse kämpingu Relaxi väravast ...... asulas. Päike paistis ja meel oli kõigil rõõmus, kuna olime esimest korda oma teekonnal ajagraafikust ees. Ees ootas pikk õhtu kämpingus. Registreerisin meid sisse. Kohta ise valida ei saanud. Europistiku eest pidime tagatisraha 15.- € jätma. Mägede kohale kogus uusi pilvi, aga lootus oli see, et mäed vihma ka endale tõmbav. Meie olime väikeses orus.


Kuna süüa polnud vaja kohe tegema hakata, siis tüdrukud nautisid planeerimata aega. Nad võtsid koha sisse laste mänguväljakul ja veetsid seal suuremas osa ajast kuni tuli uneaeg. Tiiul jalad valutasid, siis hoidis ta väheke selliste lõbustustega tagasi ja jalutas vaikselt nii sama ringi. Liisa oli kuidagi kurb ja tujust ära. Proovisin temaga rääkida, aga tulemust see ei andnud. Nägin, et tal on mingi mure, aga ta ei osanud mulle vastata, mis tal viga oli. Ju siis vajas veidike hingamisruumi ja äkki väike koduigatsus kah. Aga natuke muret tegi ikka.

Ülejäänud tüdrukud, kaasaarvatud Katre oma haige põlvega keerutasid tünnis nagu oravad rattas. Nende kilkamine kostus kaugele. Jass käis neid ka kiusamas. Kord nad olid pikali, kord püsti. Pea-asi, et neil endil lõbus oli. Vahepeal mängisid Twisterit, mis murule oli tehtud. Keerutamiseks oli ketas kinnitatud puu külge. Suur malelaud pakkus ka mänguvõimalust. Triin ja Maris üritasid mängida kah, aga ei tulnud suurt midagi välja.

Samal ajal vaaritasime Piretiga õhtusööki, milleks oli kartulipuder, praekapsas ja hakklihakaste. Magustoiduks moosisai. Enne kui sööma hakkasime, tegid tüdrukud võileivad järgmiseks päevaks valmis. Kõhud täis, läks ka kohe pimedaks.

Kuna ilm oli jahe, pugesime varakult telkidesse. Otseselt vihma ei sadanud, aga pilvitas. Võtsime endale telki arvuti kaasa ja hakkasime pilte vaatama. Meil oli nii naljakas, sest mõni pilt oli kohe väga koomiline. Parim oli siiskit see, kus Tõnul justkui põõsast mikrofon peas oli.

Liisa otsustas tänase öö veeta meie autos, kuna tal olevat külm olnud ja ebamugav magada. Proovisime küll teda veenda, et ega seal autos kah soe pole ja kõveras magada veel ebamugavam, aga ta arvas, et proovib siiski ära.

 

9. JUULI 2008 – KOLMAPÄEV


8:30 oli äratus. Öösel oli sadanud vihma. Pakkisime oma niisked telgid kokku, sõime hommikust ja toppisime varanduse autodesse.

 

9:25 alustasime sõitu lähedal asuvate HAN SUR LESSE KOOBASTE poole. Kõigest paarkümmen minutit keerutasime mööda serpentiinjaid teid ja olimegi kohal.


9:40 peatusime linnakese keskel parklas otse vabajapargi väravas. Seal oli koos loomaaed, selline kino, kus paned prillid pähe ja oled kui filmi sees ja kahed koopad. Seni kuni Jass ja Piret haisvat külmkappi puhastasid, käisin mina kassas ja ostsin ära piletid. Sissepääs maksis 10.50 € ja pildistamine ning filmine olid keelatud.


10:00 kui väravad avati, astusime kohe rongile, millega koobaste juurde sõidutati. Enne veel, kui rong tuurid üles võttis, kargas juurde üks mees papakoiga, pani selle igale ühele õlele ja tegi pilti.

Rongisõit kestis umbes 10 minutit, kui koopasuu juures rahva maha pani.

Kuna inglise- ega saksakeelset ekskursiooni polnud, siis palus giid, et me hoiduksime küll suure grupi lähedale, aga võime jääda veidi tahapoole, et kätte antud brožüürist teistele tõlkida.

Koobastes oli sooja 13 kraadi ja 400 trepiastet üles ja alla läbisid koopalabürindi


Võrratud koopad olid. See imeline maa-alune maailm lummas kõiki. Kui meisterlikult on loodus valmis teinud kauneid kunstieoseid. Talaktiidid ja stalakmiidid olid nii mitmenäolised. Ühes koopasopis nagu õhkõrn kardin, mis alla rippus ja hurmavat valgust läbi kumas. Teises kohas kerkis maast kui Pisa torn või langes mööda seina alla kui kõige uhkem veekaskaad. Jõudsime maa-aluse jõekaldale, pikki mida sisenesime suurde halli. Peale veevulina hakkas kõrvu kostuma imeilusat muusikat. See oli võimas akustika. Parem kui kuskil kirikus. Meid paluti kõiki istuda koopa keskmisel platvormil olevatele pinkidele. Muusika jäi vait ja koopas valitses pilkane pimedus. Vaikselt järjest võimsamaks minnes, hakkas helisema klassikaline muusika, mille rütmis algas valgusemäng. Kord ühest kord teisest koopanurgast heitis valguskiir oma vihu mõnele stalaktiidile või –miidile. Kord põles mitu tuld korraga, siis jälle ainult üks. Kõige ilusam oli see, kui põles lamp, mis asetses vee all. Koopalaele ilmus vee sillerdus. Kogu see värk oli üks väga väga ilus ja võlus mind täielikult. Varem polnud ma midagi taolist kogenud.

Peale sellist vaatemängu polnudki nagu enam midagi vaadata. Ekskursioon hakkas läbi ka saama. Laskusime mööda treppe tagasi alla jõe äärde, kus paadid ootasid, mis meid koopast mööda jõge liueldes välja sõidutasid. Mulle tundus, et ka tüdrukutele see külastus meeldis.

Üllatusena ootas koopast välja tulles ees putka, kust sai osta hommikul rongis papakoiga tehtud pilte. Tüdrukud seda ka tegid. Hakkasime vaikselt ees jalutades auto poole liikuma. Piret jäi paari tüdrukut veel ootama, kes oma pilte ootasid ja WC-s käia tahtsid. Tups oli vaja autost välja lasta ja parkimise aeg hakkas ka täis tiksuma, nii et polnud aega oodata. Hobusekoplis sõid graatsilised hobused koos varssadega rohtu. Ilm oli oluliselt soojem kui eile.

Meie grupp lagunes ka koost. Tõnu tuli aeglasema sammuga, et Piret ja tüdrukud teaksid, millisest tänavanurgast ära pöörata. Lõpuks olime meie auto juures ja Piret tüdrukutega ka, aga keda polnud, oli Tõnu. Maris helistas isale, et kus too on. Kõik lõppes õnnelikult ja kogu grupp oli üsna pea taas koos.

 

Tänutäheks Maria isale, et ta meile oma autot laenas, ostsime kohaliku õlle koos kahe klaasiga. Ilus kinkekomplekt.

12:20 võtsime suuna kodu poole, et lahkuda Belgiast. See tähendas seda, et meie reis liikus lõpu poole. Ees ootas veel paar vaatamisväärsust ja palju kilomeetreid, mis läbida tuli.


13:35 ületasime LUXEMBURGI piiri, sest TomTom oli juhatanud meid sellist kiireed pidi, mis viis läbi väikese riigi.

 

14:00 – 14:45 et Luxemburist lihtsalt mitte läbi sõita, tegime poepeatuse. Toiduasju oli nagunii vaja osta ja ühtlasi saime ka teistest poodidest läbi tuisata. See oli üks tüdrukute lemmiktegevusi.


14:52 tegime uue peatuse, sest nii me ei saanud ometi riigist lahkuda, et me paake odavat kütet täis ei pane. Kütte hinna vahe oli Saksamaaga mäekõrgune.


15:21 olime meie armastatud Saksamaal tagasi. Tüdrukutele oli vist kõige sügavama mulje jätnud.


15:51 lõppes söögipeatus kiirteeparklas. Ees ootas meil veel nii mõned sajad kilomeetrid, et leida kämping. Kuna seoses reisi alguse viperustega, toimusid reisiplaanides väikesed muudatused ja tüdrukud oma väsinud jalakestega ei tahtnud ka Luxemburgi matkama minna, siis tuli meil leida ööbimiskoht, mida ma polnud osanud ette otsida. Silmad oli vaja lahti hoida.


17:05 tegime ühe kohvijoomise peatuse, kuna uni tahtis peale tulla. Mehed olid ka päris väsinud. Kiirtee pidavat olema väga uinutav. Vihma ka jälle sadas.


17:25 sattusime ummikusse ja see tundus olevat lõputult veniv kui kaameli tatt.


18:00 oli tee jälle liikumiseks vaba. Otsustasime juba suurte silmadega kämpat otsima hakata, sest polnud teada, kas seal kohas on mõnda, kuhu me järgmist asja vaatama tahtsime minna. Teeääres esimest kämpingule viitavat silti nähes, keerasime kohe alla. Sattusime tillukesele järskude langustega kitsale põlluvaheteele. Mõtlesime, et ei tea, kuhu see meid küll välja viib, aga viitade järgi jõudsime ühele jõeäärsele lihtsale noorte-telkimisplatsile. Peremees toimetas seal parasjagu ja küsisin, kas siia võib telkima jääda. Midagi erilist seal polnud, aga kõik vajalik oli olemas ja isegi elektrit saime. Duššida just ei saanud, aga WC-d enam-vähem korralikud. Nõudepesuvõimalused ka olemas. Otsustasime sinna jääda, mis me ikka otsime. Kell oli ka juba ...


18:50 Telgid püstitasime künkale suure puu alla, mis vihma puhul veidike varju pakuks, sest väike tiba tuli taevast alla vahet-pidamata. Tüdrukud ja mehed püstitasid kohe telgid. Meie Piretiga asusime õhtusöögi kallale. Menüüs oli makaroniroog ja magustoiduks kissell võisaiaga.

Pidasime maha ka väikese koosoleku, sest pidime otsustama, mis moodi edasine tee kulgeb. Algul kui Belgiasse teel olime ja selles mõnusas Saksa kämpas ära käinud, siis kõik plikad olid üksmeelel, et tagasiteel tahaks seal veel ühe päeva rannas mõnuleda. Nüüd siis, kui küsisime, et kas peatume seal ühe päeva, millega seoses venib reis ühe päeva võrra pikemaks. Vastuseks saime kui ühest suust, „ei“, lähme koju. Tüdrukutel oli nii suur koduigatsus, aga otsus oli tehtud. Ei mingit viivitust. Sõidame koju nii nagu plaanitud, ei mingeid lisapäevi.

23:00 läksime juba magama.

 

10. JUULI 2008 – NELJAPÄEV


6:00 helises äratuskell. Algas meie viimane päev Saksamaal. Kuna mehed olid õhtul andnud karmi käsu järgmise päeva riided välja võtta, et hommikul ei peaks kõiki kotte välja tõstma, siis kulgesid hommikused toimetused oluliselt kiiremini kui tavaliselt.

 

7:07 olime valmis juba teele asuma. Ilm oli ilus, päike paistis.


9:10 tegime väikese peatuse bensukas. Pärast seda suunasid sildid ümbersõidule. Tänu tehnikale jõudsime peagi õigele teele tagasi. Olime taas mägisemas piirkonnas ja sõitsime mööda vahvaid kurvilis teid. Kauneid loodusvaateid jagus paremale ja vasemale. Olime jõudnud Thüringeni metsadesse.


10:30 jätsime autod parklasse ja läksime uudistama TRUSETALI TEHISKOSKE.

Kosk rajati 1865. aastal. Osa Truse jõest juhitakse tehiskanalisse, mis on 3,5 km pikkja voolab läbi idüllilise pöögimetsa ning sealt edasi juba kohta, kust ta kolme kaskaadina 60 m kõrguselt alla sügavikku langeb ja uuesti Truse jõkke suubub. Kosk on avatud alates lihavõtetest kuni oktoobri lõpuni. Ülejäänud aja aastast voolab jõgi oma õiges sängis.

Päris suur ja võimas oli teine. Täpselt nagu päris, suur veemass langes kohisedes ja valgeid vahuseid pritsmeid laiali pildudes alla vastu kive. Ronisime mööda 228 trepiastet üles poole, et oma silmaga vaadata, mis moodi see kosk siis tekib. Looduslik kaljusein oli olemas, aga laudadest renn juhtis vee languse kohale ja sealt see alla sööstiski. Veepritsmed paiskusid näkku kui peenike uduvihm. Tiiu ronis ka vapralt oma valutavate jalgadega üles. Mariel oli põlvega mingi jamps. Lihtsalt lambist hakkas valutama, aga temagi alla ei andnud ja tuli üles.


Pöögimetsa alla lookles kaevatud kraavis vesi, mille kallast pidi matkarada kulges. Jalutasime hämaras metsas ja otsustasime, et kogu matkarada läbi ei käi ja keerasime varem auto poole. Tahtsime veel ka Potsdamisse jõuda, et näha Sanssouce lossi, mis reisi algul olude sunnil vaatamata jäi. Tüdrukud tegid suveniiriputkast mõned sisseostud, tuulutasime autosid ja teele.


11:30 olime teel Potsadmi poole.


12:17 lõppes poepeatus. Seekord oli see ainult toidutagavarade täiendamiseks.


14:00 olid meil juba kõhud täis. Bensiinijaama parklas korraldasime omale lõunasöögi, milleks olid juba traditsioonilised võileivad. Taevasse olid kogunenud pilved, aga õhtutemperatuur oli siiski päris kõrge.


15:29 jälle hakkas sadama. Meil on kaasa pandud sellele reisile mingi vihama needus, millest kuidagi lahti ei saa. Pea-aegu iga päev oleme vihma saanud.


16:16 jõudsime lõpuks SANSSOUCE LOSSI juurde parklasse. Jooksujalu ruttasime suveniiriputkadest mööda lossi poole. Kuna territoorium oli suur ja vaadata palju, pidime valima, kuhu tahame minna ja jõuda.

Sanssouci lossi ümbritsev 287 hektari suurune park on omasuguste hulgas kauneimaid Euroopas. Aastal 1744 rajas Friedrich Suur siia viinamarjamäe ja aastal 1745 alustas suveresidentsi ehitamist.

1990. aastast on kogu kompleks UNESCO-s.


Pargiväravast sisse astudes, peatas meid mingi naine, kes millekski raha küsis. Mingi vabatahtlik panus millessegi. Ei saanud päris täpselt aru ja läksime edasi. Olime otse Sanssouce lossi taga küljes. Loss on ehitatud 1745-1747. Sannsouce tähendab tõleks „muretult, mis iseloomustab ka selle rokokoostiilis lossi ekstravagantsust. Visandid tegi Friedrich Suur isiklikult.

Läbisime kangialused ja astusime lossiesisele platsile, kust viisid alla aeda suured trepid. Mõlemalt poolt laskusid alla ka viinamarjakaskaadid. Need on tuttavad igalt pildilt, mis seda kohta tutvustab. Vihma sadas jätkuvalt ja aina tugevamini. Astusime treppidest alla purskkaevu juurde ja heitsime pilgu tagasi. See oli tõeliselt kaunis, mis sellest, et taevas nuttis ja oli väga hall. Trepid ja viimarjakaskaadid üles tõusmas, taustaks imeilus kollane Sanssouci loss. Purskkkaevu ümbritsesid värvikirevad lillepeenrad. Neid lähemalt uurides, võis sealt leida igasugust kraami, alates pegooniatest kuni tomatitaimedeni välja. Tõelised „Tootsi peenrad“. Hekkide vahelt piilusid valged kujud ja väikesed purskkaevud. Täpselt nii ilus nagu olin ette kujutanud. Ilusa ilmaga oleks veel ilusamgi. Ühte alleed pidi liikudes jõudsime lossi „uued ruumid“ juurde, mis teenis Friedrich Suurt külalistemajana. See ehitati 1747. aastal itaalia renessanssi stiilis ja 1777 lasi Friedrich Suur selle kohandada külalistemajaks. Pikk ühekordne kollane hoone, mille üle kõrgus vana tuuleveski. Suundusime Hiina teemaja poole. Väga head kaarti mul küll polnud, aga arvukate hekkide vahelt looklevate teede seast leidsime kohe alguses õige. Kullasära paistis silma juba eemalt puude vahelt. See oli hoopis midagi muud, kui Euroopas harjunud nägema. Killuke Hiinat oma ehtsuses ja eripäras. Ilus, särav, kuldne, sammastega, ümmarguse põhiplaaniga. Kõrval põõsataga asuvast vagunist sain piletid ja ülikondades härrasmehed lubasid meid sissepoole astuda. Üks tuli ja võttis Jassi käest vihmavarju enda kätte hoida. Viisakas värk. Pildistada ja filmida seal ei tohtinud.


Hiina teepaviljon ehitati 1754-56. Rokokooajastul oli Hiina kunst Euroopas hinnas ja selle mõjul rajati losside parkidesse hiina stiilis teemaju. See oli mõeldud algselt teemajaks ja söögitoaks.

Teemaja koosnes ühes suurest kõrgest ümarast toast ja kolmest tillukesest toakesest, millede uksed suure saali seinas olid. Üks oli vist olnud midagi pesuruumi sarnast ja teine lihtsalt ilu-tuba, kus hoida oma kauneid vaase või muud taolist. Kõik oli ülekullatud ja palju maalinguid, ehislaternaid ja skulptuure. Palju oli igal pool portelani.

Kiiruga pilk peale visatud, tõttasime jooksujalu otsima rooma terme. Midagi vist tänapäeva spa-taolis. Ekslesime hiiglasliku pargi hekkide vahel, vihma sadas vahetpidamata ja tüdrukud olid kui truud kutsikad minu järel rivis. Ega see vist neile eriti pinget ei pakkunud, aga nad said ka aru, et see oli koht, kus mina tahtsin väga käia ja näha ja olid solidaarsed. Ma mõtlen kogu seda Sanssouce lossi kompleksi. Nemad olid ju oma ookeani ja Prantsusmaa ära näinud.

Rooma termid on rajatud 1829-1840 itaalia renessansvilla stiilis. See maaliline ehitistegrupp oli kuninga külaliste majutuskohaks.

Termid me leidsime lõpuks ikka üles. Kappasin mööda rada ees minema ja kui õiges kohas olin, hõikasin teiseda ka, et võite tulla. See oli itaalia stiilis hoone, aednikumaja, mis ümbritsetud ilupõõsastega. Hoone esiküljel oli katuselaune, kust viisid üles korrusele trepid, mis olid täis kauneid õitsvaid lilli ja väiksemaid ning suuremaid saviskulptuure, potte jne. Väraval seisid vormis turvamehed, kes meiega lõbusalt juttu tegid. Ootasime veidike piletimüüjat ja saimegi sisemistesse sfääridesse piiluma minna. Väike neljakandiline siseõu, mille sammasgaleriilt viis uks termidesse sisse. Esimeses ruumis oli marmorvann, milles polnud kunagi vett sees käinud. Ma siis ei tea miks. Onu küll ruttu-ruttu seletas, aga mul polnud aega mõttega kuulata. Järgmiseks jõudsime sammastega ümbritsetud ruum, mille keskel väike bassein ja katus avatud, kust paistis hall sombune taevas. Sinna koguti vihmavett. Jälle ma ei tea, milleks keda vaja oli. Kõige suurem nn siis mõnulesime ja veeprotseduuride basseini lähedale me ei saanud, vaid pidime seda vaatama eemalt. Selles polnud midagi erilist. Kohati oli säilinud originaal mosaiikpõrand, mis oli väärtus omaette.

Huvitav oli. Hoopis teine arhitektuur ja kultuur.

Nüüd olid jäänud loetud minutid, et pääseda sisse uude lossi, mis on ka üks kompleksi peahooneid. Ma pole ammu nii kiiresti käinud, kui nüüd. Läksin täitsa üksi kiiresti ees ära, et osatn piletid kassast välja, siis saame ehk sisse. Mariel oli jalg kah haige ja ta ei saanud väga kiiresti käia. Hekkide vahelt hakkas paistma suur roosa palee, Madal hekkide allee, mõlemal pool teerada suured skulptuurid ja ees kõrguv suursugune loss. Tõttasin üle paraadväljaku sissekäigu juurde, kuid minu suureks kurvastuseks meie üritus õnneks ei läinud. Kuigi oli veel viimase sisselaskmiseni aega oma 7 minutit, vastas pahur retseptsioonitädi, et enam sisse ei lasta, sest me peame jõudma ära ka koristada. Vot nii. Ma oli nii kurb, et pisar tuli lausa silma. Ma olen sellest kohast ammu juba unistanud, et ma tahan seal ära käia ja nüüd kui see oli käega katsutav, jäina ka sellest ilma. Minu rõõmuks pinnisin tüdrukutelt välja lubaduse, et kui me järgmisele reisile läheme, siis nad tulevad minuga uuesti sinna lossi. Aga hetkemeeleolu see eriti ei parandanud. Kurb olin ikka. Kui nii kaua midagi ootad ja see saamata jääb, siis tunned ennast kui väike laps, kellelt on võetud tema kõige armsam lelu ja siis tahaks valjusti jonnida. Aga õnneks olid tüdrukud minuga väga mõistvad ja ka solidaarsed. Vähemasti nad ütlesid, et neil on ka kahju, et lossi sisse ei saanud. :) Piret arvas, et ju siis ei olnud ette nähtud, et sel korral seal kõik ära näha saan. Ei tea, milleks see hea võis olla.

Tagasiteel auto juurde möödusime ja Orengerie juurest. See oli ka uhkeldav hoone koos ilusa aiaga. Taevast kallas jätkuvalt vihma, kõik olid läbimärjad ja kui auto juurde jõudsime, siis olid kõik suveniiriputkad ka juba kinni pandud, nii et Saksamaa taldrik jäi kah ostmata. Igavesti niru värk ja vaated mõnusaks ööbimiseks polnud kah eriti ahvatlevad, kuna kõik kohad olid märjad. Üks pea-aegu ebaõnnestunud päev, aga ka selliseid tuleb ette, õnnes küll vähem kui neid õnnestunuid.


18:07 istusime vihma eest kaitstult uuesti autos ja hakkasime läbi linna teed murdma juba tuttava kämpingu poole. Seisime veidike ummikus, nägime üleval mäekünkal ühte jahilossi, kuhu olime tahtnud ka reisi alguses sisse põigata, aga paraku jäi see auto rikke tõttu tegemata.


19:00 sõitsime sisse Waldcampingplatz am See väravast Seddineri järve ääres. See oli see sama kämping, kus oli mõnus järv ja kus tüdrukud terve päeva suvitada said, kui autotöökojas käisime. Retseptsioonis oli teine inimene kui eelmine kord, aga rääkisin talle, et oleme seal juba ööbinud ja tahaksime autot ja telki kõrvuti panna, kuna vihmakaitse on vaja üles tõmmata. Ta lubaski, aga saime veidike teise kohta, kus eelmine kord olnud olime. See asus küll kohe selle esimese koha kõrval, ainult künka all. Algatuseks laotasime lahti koormakile ja teipisime ühenduskohad veel korra üle. Vihma oli veidike väiksemaks jäänud. Marie, kellel oli põlv haige, roomas koormakilles ja aitas teipida. Teised ei viitsinud ennast millegi pärast eriti liigutada. Eks nad olid kõik väsinud, ja tahtsid juba koju. Vastu tuli veel pidada mõni päev. Eks kõige rohkem tüütas neid see igaõhtune telkide üles panemine ja hommikul jälle kokku panemine ja koorma pakkimine. Aga miskit pole teha, see käis asja juurde.

Algatuseks kui koormakile oli vihma kaitseks üle saadud ja vihm järgi jäänud, läksime tüdrukutega ujuma. Ilm polnud väga külm, aga vesi oluliselt jahedam kui möödunud kord. Mõnus turgutav oli ikka. Pärast viis tee kohe vahetustega dušši alla. Mina olin üks viimaseid kes pesema läks ja tädi tahtis juba dušširuume sulgeda. Nimelt pandi pesemisruumid kell 22:00 lukku.

Peale pesemist tegime valmis õhtusöögi, milleks oli risotto ja puding. Kõik sõid ja võtsid juurdegi. Tõnu oli eriti õnnelik pudingi üle, sest see oli üks ta lemmikmagustoitudest ja eelmine kord jäi ta sellest ilma, kuna poola vaniljepuding ei läinud pudingiks. Ühesõnaga jäi ta vaniljepudingit ootama ja lubas tüdrukutel ära süüa šokolaadi oma ja tulemus oli see, et ta jäi üldse ilma. Peale-selle maiustasime veel arbuusiga.

Kui pimedaks läks, pugesime telkidesse ja uinusime vihmakrabina saatel.

 

11. JUULI 2008 - REEDE


7:00 juba traditsiooniliselt helises äratuskell. Vihma oli ladistanud terve öö. Tüdrukute telk oli märg, õnneks küll ainult mattide alune põrand. Koormakilelt oli vesi otse nende külje alla nirisenud.

Hommik oli soe aga sadas jätkuvalt, kuid selleks ajaks, kui olime hommikusöögi ära söönud ja laagri kokku pakkinud, piilus juba päike pilve tagant.


8:40 startisime Aldi marketi poole. Tiiu soovis emale kingituseks Saksamaa bäckereist osta erinevaid leibu. Aldi oli kohe kämpingu lähedal ja kui parklas autost välja astusime, siis päike säras rõõmsalt ja soojalt kõrgel taevas. Ostsin poest veel vajalikud toiduasjad ära ja raiskasin viimaseid metallrahasid maiustuste peale, et koju lastele viia. Kõik said endale meelepäraseid maiustusi koju viimiseks.


9:18 hakkasime sõitma piiri poole. Saksamaa oli jätnud kõigile väga hea mulje. Mina olen sellesse riiki juba ammu armunud, aga tundus, et minu mõtteid jagavad ka teised. Saksamaa sõbralikkus, puhtus ja külalislahkus, muinasjutuline arhitektuur ja mitmekesine loodus jättis sügava tunde südamesse. Kuigi tüdrukutel oli juba suur koduigatsus, olid nad ka väheke kurvad, et peavad Saksamaalt lahkuma. Nende kindel soov oli kunagi veel Saksamaale tulla. Igaljuhul jäi minule selline mulje.


10:34 olimegi juba SAKSAMAA-POOLA piiril. Seekord piiriületus nii libedalt ei läinud, kui siiani olid kõik möödunud. Saanud piirist üle, pidas meid kinni Poola toll. Tõnut kinni ei peetud, tema sõitis edasi. Tegu oli meespolitseinikuga, kes viisakalt dokumente näha küsis. Meie endi passid olid küll kõik käepärast, aga kui autodokumente otsima hakkasin, siis tuli need välja urgitseda minu tagumiku alt, sest need olid nimelt istmekatte ja istme vahele peidetud. Politseinik vaatas küll väheke kummalise näoga, kui ma seda oma tagumiku alt välja kangutasin. Endal oli kah veidike naljakas.


10:39 võisime uuesti teele asuda. Ta oli meie dokustaatidega rahul ja soovis head reisi. Tõnu ootas meid veidike maad eespool teeääres ja kui mööda sõitsime, siis haakis uuesti sappa. Kui „kajakas“ „tuvi“ kutsus, siis saime teda, et nendel küte üsna lõpukorral. Olime Saksast nii läbi kihutanud, et polnud vaja kallist kütet võtta, aga nüüd juba oli asi pea-aegu, et kriitiline. Ja mida teeääres polnud, oli korralik tankla.


11:00 keerasime lõpuks sisse ühte ebausaldusväärse välimusega bensukasse, kus 100 zlotti eest VW-nisse kütet panime. Meie saime veel sõita muretult kuni korraliku tankimiskoha leiame. Zlotid olid meil ka lõpukorral, kuna tulles olid need ju kulunud autoremondi peale. Vaja oli ka valuutavahetust.


11:09 nägime teeääres „kantori“ silti. See oli valuutavahetus, aga õnneks seal ei läinud. Putkas istus tobedalt naeratav nätsu näriv noor naine. Küsisin, et kas ta räägib saksa keelt, vastuseks sain suurelt irvitava ja nätsu näriva suuga vastuseks „Njäkä“. Küsimusele, kas ta inglise keelt räägib, sain sama vastuse ja ka vene keele peale. Lõpuks ütles poola keele „nebo zlota“. Tõlkisin siis seda nii, et neil pole zlotte. Vot sulle värki.


11:24 õnnestus raha vahetada.


12:16 lõpetasime just paakide täitmise operatsiooni. Tankisime mõlema bussikese paagid silmini täis. Nüüd võis rahuliku südamega uhada läbi Poola.


13:00 astusime lõpuks välja SWIEBODZINI nimelises linnas, et minna turule. Tüdrukud olid seda võimalust oodanud kaua ja see oli nende kindel soov. Enne olime tiirutanud mitmes asulas ringi ja otsinud suurt ostukeskust või midagi taolist. Ühe toidupoe me siiski leidsime, aga sellest eriti huvitatud polnud keegi. Palju kutsuvam oli teeääres nähtud turg. Läksime siis sinna. Panime auto parklasse ja asusime osturetkele. Meil oli ka vaja Jander-Ericule midagi osta.

Algatuseks jalutasime läbi putkad, mis kõnnitee äärde jäid. Sealt ei leidnud keegi endale eriti midagi meelepärast, kuigi hinnad olid ikka väga odavad. Seejärel suundusime turu väravate poole ja seal võttis meid vastu tõeline ostuparadiis. Panime kontrollaja paika ja läksime lahku. Aega oli täpselt tund. Silmade eest oli kirju. Nii palju kraami oli, mida aga süda ihkas. Meie eesmärk oli leida lapsele midagi. Tahtsime saada laigulisi pükse, mis me ka lõpuks leidsime. Ostsime lausa kaks paari, ühed teksad ja teised dressika.d Nii hea hinnaga ei saanud kohe mitte ostmata jätta. Veel saime talle laigulise pearätiku. Ostsime ka mureleid ja uue vihmavarju. Jandral oli kindel soov saada roosat käekella. Leidsime turult ühe ilusa täiskasvanute kella ja ostsime selle ära, et äkki ei leia talle laste oma kuskilt. Siis on vähemasti midagi kätte pista. Kui lapsel oli soov, siis peab ta selle ka saama.

Väraval tüdrukute ja Pajodega kokku saades, oli kõigil midagi meelepärast õnnestunud saada. Peamiselt olid kõik endale uued käekotid ostnud. Triin oli nii õnnelik, et nii vägev oli olnud kaubelda ja pajatas palju ta ühe või teise asja pealt alla oli saanud. Tõnu rääkis aga kuidas temalt olevat tahetud Tupsu ära osta. Igal ühel olid muljed Poola turust taskus, suundusime auto poole. Ilm oli täna väga palav, kohe lämbe tõeline suveilm. Kuna kell oli juba nii palju, et lõunasöök oli vaja ka ära süüa, siis harutasime söögipoolise keset linna parkimisplatsil välja ja pugisime kõhud täis. Ega aega polnud raisiata järgmise peatuse peale, kuna vaja oli ööseks kämpingusse oodata ja päris hea jagu oli veel sõita. Oma einestamisega pakkusime mõnele inimesele huvitavat vaatepilti, nii et ta pidi lausa kõnnitee äärel istuma ja meid jälgima.

 

14:46 panime autodele hääled sisse ja nüüd polnud enam muud eesmärki kui kämping. Omaette elamuseks oli kõigile „ametinaiste“ nägemine teeääres. Üks hullem kui teine. Mõni verinoor mõni päris vanamutt juba. Kehavormid äärmusest äärmusesse, riietusest rääkimata. Üks paks imelühikese seeliku, suure tagumiku ja rindadega mutt tantsis ja laulis teeääres. Pärast parklas demonstreerisin tema tantsu teistele. Piret arvas, et kui sa muud pole sellelt reisilt õppinud, siis litsi moodi tantsima küll väga hästi, hi-hi-hi. Tegime ühe pissipeatuse bensukas ja tüdrukud sattusid ühega koos WC-see , nii et nägid päris lähedalt ühe professionaali ära. Kokku lugesime neid tee ääres rivis olevat 8.


Õues oli sooja 30 kraadi ringis. Aegajalt saime kaela mõne vihmasabina, siis jälle päike lõõskas kõrgel taevas. Ees silmapiiril nägime suuri ja ilusaid välgunooli maa poole sööstvat. Meie sõidusuund oli just sinna poole, nii et valmistasime end ette juba järjekordseks vihmaseks õhtuks. Lisaks sellele sattusime kiirteelt maha sõites ummikusse, kus toppasime pea pool tundi. Kiirteed on neil head, aga peale ja mahasõite ei oska nad nii korraldada, et liiklus sujuks.

Kogu läbitud tee jooksul tegime ka mõned peatused jalgade sirutamiseks.


20:00 jõudsime NIEBOROWI, kus kodulehe järgi pidavat olema meie kämping. Nägime teeääres kämpa silti küll, aga selle järgi me kohale ei jõudnud. Tiirutasime siis ringi ja küsisime ühe külamehe käest teed. Tema juhtnööride järgi jõudsime välja ühele metsalagendikule, mida olime juba enne silmanud, aga polnud kämpinguks pidanud. Pildi järgi kodulehelt, pidavat selal korralik asi koos suure basseiniga olema. Seal polnud aga midagi sellist näha. Puude vahelt paistsid kehva väljanägemisega pruunid hütid ja madal ühekordne suurem räämas välimusega hoone, mis täitis retseptsiooni kohuseid. Aga ega paremaid väljavaateid ka polnud, sest interneti järgi läheduses rohkem kämpasid polnud. Läksin siis asja uurima. Vastu tuli üks vanem proua, kes suhtluskeelt, mida mina talle valida andsin ei osanud. Siis tuli üks habemega keskealine mees. Tema purssis inglise keelt. Hakkasin juba temaga sotte selgeks rääkima, kui Jass tuli, et oota korraks. Siis nad korraldasid mulle Tõnuga ajurünnaku. Nemad tahavad öösel sõita, et sõidame Poola läbi, teed on tühjad, rekkad ei sõida, nemad pole väsinud. Nad olid hommikul kella 8 juba roolis, mõlemil silmad peas punased ja nemad pole väsinud. Küsisin ühte head põhjust, miks nad seda teha tahavad. Minu jaoks polnud nendest ükski nii mõjuv, et öösel sõites riskima hakata. Küll nad üritasid, aga ma ei lasknud ennast kõigutada. Olin kogu reisi jooksul kõik otsused läbi arutanud ja koos lõplikult otsustanud, aga vot nüüd võtsin küll ainuotsustaja rolli. Ütlesin, et mina vastustan reisi eest ja olen lubanud kõik tüdrukud tervelt nende vanematele tagasi viia, siis mina ei ole nõus rohkem seda teemat arutama, me jääme siia. Nad veel üritasi ikka, et nemad ju vastutavad ka, aga minu otsus oli kindel. Ma otseses mõttes boikoteerisin nende soovi. Meil ei olnud kuskile nii kiiret, et me pidime sedasi eludega riskima hakkama. Piret tuli pärast autost välja ja ütles:“Aitäh sulle, ma ei jaksanud enam vaielda.“

Niisiis oli otsustatud ja laager tuli üles panna. Vihma õnneks ei sadanud. Mina ajasin peremehegaasjad joonde ja mehed otsisid puude vahele platsi, kuhu telklaager panna. Jass natuke oli vist pahur mu peale, aga ütlesin talle, et tal pole selleks mingit põhjust ja kui ta hästi järgi mõtleb, siis polnud nende idee üldse kohe mitte väga hea. Aga ega mehed ei taha ju väga kergelt kaotust tunnistada.


20:30 hakkasime koormat lahti laotama ja süüa valmistama. Aga seda, mis me süüa tegime, seda ma ei mäletagi. Magustoiduks oli igaljuhul arbuus.

Millegipärast ei sallinud Tups seda peremeest üldse. Nii kui ta lähedal liikus, oli väike Tups kui suur Baskervill ja oleks kohe murdma läinud. Peremees oli laigulistes riietes tumeda habemega.

Istusime lauaääres, lobisesime ja tundime end niisama hästi. Ees ootas veel kaks pikka päeva sõitmist. Pimedas püstitasime telgid. Polnud eriti meeldiv koht. Rohkem sinna minna ei tahaks. Sanitaartingimused olid räpased. Pärsi auke põrandas just polnud ja renni ääres pesema ei pidanud, aga ega eriti sinna vetsu ei kippunud minema küll. Mingi seltskond meist veidi eemal hüttide juures pidas pidu. Hea et need omavahel peksma ei läinud.


23:00 paiku läksime magama.

 

12.JUULI 2008 - LAUPÄEV


6:00 oli äratus. Vot nüüd oleks küll veel magada tahtnud, aga üle 700 km ootas läbimist. Öö oli kuiv väljast, aga meie telgis ukse ees madratsil oli loik. Nimelt ärkasin öösel selle peale, et tups tahtis mängida. Ise veel mõtlesin, et mis imelik tuju sellel loomale nüüd keset ööd peale tuli, käis kõigi käest mängimist välja norimas. Aga kuna juba üleval olin, siis käisin ühtlasi ka põit tühjendamas. Kui telki tagasi tulin, siis tahtis Tups välja lipsata. Sain tal veel sabast kinni ja sikutasin ta tagasi, mille peale ta niutsatas. Noh ja hommikul oli siis selge, miks ta välja tahtis ja lollid inimesed ei saanud sellest aru. Piret oli ka samal ajal üleval ja ka ei osanud arvata, et ta sellepärast sedasi käitub, et ta pissile tahab. Noh aga häda vajas ju ajamist. Inimesed ise süüdi.


Hommik oli päikseline ja soe. Tüdrukutel olid kõigil väga unised näod peas, kui nad aeglaselt hommikusi toimetusi tegid.


7:15 olime siiski juba valmis startima. Mehed ületasid külavereliselt kiirust. Jassil oli hea, sest mina kirjutasin ta kõrva reisipäevikut ja siis ma ei õiendanud ta kallal selle pärast, et ta kiirust ületab. Millegipärast ta hakkas isegi autos suitsu tegema. Istusime vist teetööde pärast foori taga ja ju tal siis suur suitsunälg peale tuli. Õues oli soe ja aknad pärani lahti. Sõime mureleid ja sülitasime kive aknast välja. Tüdrukud küsisid mu käest, et anna meile mingi ülesanne, et huvitavam oleks. Tuju hakkas neil lõbusamaks minema, sest kodu ju lähenes iga kilomeetriga ja juba homme jõuame koju.

 

Ühes suvalisest teeotsast alla keerates tegime pissika. Kõigil oli juba kange vajadus, aga polnud sellist kohta, kus peatuda. Lõpuks Jass leidis teeotsa, kust võssa keerata. Kõik hingasid kergendanult.


11:25 keerasime sisse juba tuttavasse bensukasse, kus ka tulles peatuse olime teinud. Seal kohtasime ühte eestlasest rekkajuhti, kes rääkis, et täna on kella 14-ni rekkatel sõidu keeld. Siis oli meestel hea meel küll, et nad öösel sõitma ei pidanud, sest öösel just rekkad kimasidki, kuna hommikul kell 6 algas sõidukeelu aeg.


11:36 põrutasime edasi.


12:25- 12:45 tegime viimase toidupoe peatuse. Üht teist oli söömiseks vaja juurde osta. Natuke maiustuste pagasit ka veel täiendatud ja koju Poola pasteeti, konservi ja lahustuvat kohvi ostetud. Eks igaüks leidis midagi meelepärast. Ostsin ka kõigile ühe topsijogurti lõuaooteks, mis me kohe marketi ees pintslisse keerasime. Ilm oli väga soe ja tüdrukud kosutasid ennast veel külmade jäätistega.


14:00 olime juba POOLA-LEEDU piiril. Siin keerasime ka kella tunnikese edasi.


14:00=15:00


Piiritsoonis astus politsei nii kindla sammuga meie poole ja paistis, et nüüd võtab küll vähemasti ühe meist rajalt maha, aga läks õnneks. Meie pääsesime mõlema autoga läbi.


15:07 tegime lõunasöögipeatuse ühes järjekordses bensukas. Tüdrukud ei saanud seal aga WC-s käidud, kuna seal olid Stalini jalajäljed. Nad nõudsid uut kohta pissimiseks. Kohe näha, et uue aja lapsed.


15:40 asusime siis edasi sõitma ja pissimiseks kohta otsima.


16:07 nad selle saidki, järgmises bensiinijaamas.

17:20 keerasime sisse järjekordsesse bensiinijaama, aga nüüd juba selleks, et autosid tankida.

 

18:53 jõudsime LEEDU-LÄTI piirile. Tüdrukud muutusid ka aina rõõmsamaks, mida lähemale kodu jõudis. Ema helistas mulle ja rääkisin Jandra-Lisettiga juttu. Tema esimene küsimus oli, et kas te mulle roosa kella tõite. Lapsel oli see ikka nii südamel.


19:15 olime tagasi juba tuttavas kämpingus Jurkun Bauskas. Peremees tuli naeratades vastu ja küsis, et kas esinemas käidud. Saime arve, tasusin selle ära ja valisime platsi. Sel korral polnud me ainukesed telkijad. Autokaravane oli juba ees 2. Üks oli ikka väga suur mölakas. Nagu veoauto suurte ratastega ja kongiga. Neil oli ka suur koer kaasas, kelle oli kongi tagaosas oma elamine.

Päike paistis, tuju hea, jätsime noored ja Pajod kämpingusse maha ja läksime Jassiga ise RIMI-sse üllatust ostma. Tahtsin reisi lõppemise ja korda minemise puhul torti osta. Meie suureks rõõmuks saime Jandra-Lisettile ka päris tüdrukute roosa kella. Kui tagasi jõudsime, oli tüdrukutele tordi toomine üllatus küll ja see vist meeldis neile. Tahtsin neile näidata, et olen rõõmus, et nad nii tublid on ja et meil reis nii hästi läks.

Kui meie tagasi jõudsime, siis läks Jass Piretiga poodi. Kohe ei saa ju kõikidele asjadele mõelda. Ikka tuleb hiljem veel mõtteid, mis vajavad täideviimist.

Mina ja Tõnu jäime plikadega kämpingusse. Missiooniks toidu valmistamine. Täna oli menüüs kartulipuder, praekapsas ja maksakaste. Kui kõik tagasi olid, siis lasime aga toidul hea maitsta. See oli tõesti maitsev ja minu meeleheaks saime sel korral kõik toidu ka otsa. Ainult üks väike törts putru jäi järgi. Tort oli imehea meetort. See maitses vist kah kõigile. Paar väikest tükki jäi hommikuks järgi.


Täna me koormakilet üle ei pannud, kuna taevas oli selge ja tegelikult võisime viimasel ööl ka märjaks saada. Ainult telgid sai mööda põldu laiali puistatud. Käisime järgimööda dušši all. Tüdrukud hõivasid oma soengutegemisega duššide esise ruumi. Siis nendel oli kindel soov Maarja kätte saada. Maarja oli tagasi tulnud Uus-Meremaalt oma aastaselt vahetusõpilase missioonilt. Küll nad siis helistasid ühele ja teisele, et Maaraja numbrit saada. Üritasin küll neile meelde tuletada, et helistamine on siin kallis, aga ega nad sellest hoolinud. Lõpuks kui nad numbri said, siis see ei vastanud. Nad helistasid Marie telefoniga. Nördinult läks ta pesema ja just sellel ajal helistas Maarja tema telefonile tagasi. Teised sai temaga rääkida ja Marie mitte. Ta oli pärast nii kurb.

Veel panime oma pildid kõik arvutisse, et saaks kohe plaadid valmis kirjutada, mis ringlema lähevad. Maria näppis seal oma fotokat ja korraga ütles, et ma tegin nüüd formati. Pildid kõik kaotsis. Noh, mina veel ütlesin, et pole hullu, reisi esimese poole pildid ju arvutis, mis Tieltis sai pandud, aga siis Maria ütles, et tema ei pannud. Nüüd ma tahtsin küll öelda, et ma ju ütlesin, aga jätsin selle tegemata. Kõik 900 reisipilti läkis tuulde. Muidugi see tegi õnnetuks ja tujutuks. Mul on ka korra sedasi juhtunud, aga õnneks mitte nii paljute piltidega ja mitte nii tähtsatega. Aga õnnetu olin ikka nagu oleks maailma lõpp käes olnud.

Magamiskottidesse pugesime kesköö paiku. Viimane öö telgis sellel reisil.



13.JUULI 2008 – PÜHAPÄEV


7:00 algas meie reisi viimane päev. Öö oli olnud raske. Kõigepealt oli lossimäelt kuulda meeletult valju muusikat ja karjumist. Seal toimus mingi rokk-kontsert. Üldse magada ei saanud. See oli umbes kella 1 paiku. Siis ajasin ennast kotist välja ja käisin WC-s. Tagasi tulles põrkasin telgiuksel kokku Tõnuga, kes oli teises WC-s käinud. Õnneks tuli ikka uni uuesti peale. Hommikul äratas meid suur vihmakrabin . Pool ööd oli ladistanud sadada. Meie auto võtmed olid õhtul jäänud Liisa kätte, sest tema oli kõige viimane, kes õhtul telki puges. Hakkasin siis mina Liisat oma telgist karjuma, aga vastust ei tulnud. Lõpuks ronisin telgist välja ja Liisa tuli juba jalutades vetsude poolt. Teised tibid kah mugavad, et vastanud mulle, et Liisat pole. Ma karju kas või hääl käest ära.

Hommikust sõime auto tagaluugi all seistes ja autos istudes. Päris korralikult kallas vett alla. Telgid sai ka vihmaga kokku pakitud.


8:15 sõitsime kämpast ära, kuid tegime kohe peatuse bensukas, mis lähedal oli, sest me polnud hommikul kohvi keetnud, aga Piret ja Tõnu ei saa päeva käima, kui hommikul kohvi ei saa. Me jõime ka siis Jassiga, mina küll lattet. Seisime bensuka katuse all ja lüristasime kuuma jooki.


8:30 alustasime sõitu. Tüdrukud olid kuidagi jutukad. Tunda oli vist juba kodu hõngu.


10:19 lõpetasime sirutus-peatuse.


10:56 olime tagasi KODUMAAL. Hurraaaa, kohe päike hakkas tüdrukute silmis särama. Nad ootasid seda koju jõudmist ikka väga.


12:17 võtsime viimast korda kütet, et koju välja jõuda.


13:25 ronisime autost välja Orus. Ilm oli ilusaks läinud. Jander-Eric jooksis meile vastu. Hakkas kohe lollusi tegema. Küll ta oli õnnelik, et emme-issi kätte sai, aga lisaks boonusena olid veel tantsutüdrukud ka. Eks endalgi oli nii mõnus tunne oma väike poja sülle võtta, kes kaua oli pidanud meid ootama. Tugev lapse kalli on parim, mis peale pikka lahusolekut olla võib. Ta juhatas kõiki suvekööki, kus ema Maret meile laua katnud oli ja küpsetas pannkooke. Küll maitsesid hästi. Kiluleivad just kõigile tüdrukutele peale ei läinud, aga pannkoogid värske maasikamoosiga küll. Pärast nad arvasid, et võiks kogu aeg seal pankasid söömas käia.

 

Kuna olime oma reisigraafikust teist korda ees, siis oli meil nii palju aega, et mehed hakkasid ajama, et lähme 16:30 praamile. Tüdrukud olid ka kohe sellega väga päri. Mida varem koju, seda parem. Mõeldud tehtud. Pakkisin ruttu Jander-Ericu viimased asjad kokku, pugesime autodesse ja...


14:30 asusime teele. Tõnu võttis hoo üles ja kihutas meist mööda, et korrakski juhtauto rolli tunda. Jass kauaks seda mõnu talle ei pakkunud, vaid kimas ise omakorda mööda.

 

16:30 tuttava koduse praamiga sõitsime kodusaarele. Kõik olid kohtumisest vanematega väga elevil. Mina ootasin kohtumist oma väikese tütrekesega.


18:30 peatusime meie kämpingu valdustes, kust meie seiklus alguse sai. Jandra-Lisett oli juba koos ämmi, vanaisa ja memmega puu taga valves. Jooksis nii kiiresti vastu ja nõudis sülle. Sain tugeva kalli ja magusa musi. Sain oma väikese tüdrukutirtsu kätte.

Maria ema ja isa jõudsid ka kohe pärast meie saabumist. Liisa vanemad tulid ka tütrele järgi. Tegime kiire autode lahtipakkimise ja asjade jagamise. Küll tuli palju nodi nendest välja. Kõik olid rõõmsad taaskohtumise üle. Muljeid oli palju. Kiirelt vahetasime mõned eredamad hetked ja igaüks hakkaski oma teed minema. Triinule tuli ema järgi ja viisid Katre ka koju. Tiiule tuli vastu vend.

Mehed asusid ruttu tööle Maria isa auto kallal, mille sumbuti tegi koledat häält. See sai meil minu isa poolt terveks keevitatud. Tõnu läks omakorda seda seest puhastama, sest Maria isa pidid öösel sellega praamile minema, et Soome tööle minna. Kiire ja kontsruktiivne tegutsemine viis sihile ja kõik asjad sai õigeks ajaks korda.

Mina aitasin Pajode juurde nende asjad ära trantsportida ja läksin ka koju.

 

Oligi läbi! Minu esimene selletaoline reis piiritaha, kus minu õlul oli nii suur vastutus. Arvan, et sain asjaga hakkama, kuigi päris algul, kui kirja teel neid asju ajasin, siis tundud küll veidike hirmutav, et ei tea, kas ma ikka saan hakkama. Seda nn kultuurireisi osa ma ei peljanud, aga just seda ametlikku värki. Aga seegi õnnestus 110%. Tüdrukud olid supertublid igas mõttes, nii oma esinemistel kui ka reisikaaslastena, pidasid ilusti vastu. Eks nad vahel väsinud olid, aga keegi ei jonninud ja omavahel tülli ei läinud, kuigi hingamisruumi oli selle kahe nädala jooksul individuaalselt üsna vähe. See näitab ka trupi tugevust ja ma hindan seda kõrgelt. Eks kõigil oli vahel natuke tüdi teistest peal ja meel kurb, koduigatsus jne, aga me saime üksteisega hästi hakkama. Nendega võib lahingusse minna küll. Aga eks siis näis, kui nad veidi seedinud on, kas tahavad veel sellisele reisile minna või mitte.

Meil oli Jassiga siiralt hea meel, et meil olid kaasas Piret ja Tõnu. Palju kindlam tunne oli kohe ja hea oli ka see, kui said kellegiga probleemid läbi arutada ja võimalusi kaaluda ja lahendusi leida. Mida reisi päev edasi, seda selgemaks sai, kui ainuõige otsus see oli olnud. Loodan, et ka nendel oli meiega koos nii tore nagu meie nedega koos reisimist nautisime ja nad said reisist positiivse elamuse. Kuigi sõit ei alanud just roosiliselt, kuid saime koos kõigest üle ja jätkasime optimistlikult. Üksteise toetus on sellistel puhkudel kõige tähtsam. Ka vastutust oli kergem jagada.

Nüüd tagantjärgi, peale kõiki koledaid ja kurbi sündmusi, mis kuu aega peale reisi lõppu aset leidsid, kui Marist ei ole enam meie hulgas, olen nii õnnelik, et see reis toimus, et see oli üks suur õnnestumine, et me saime koos hakkama sellise suure asjaga, et saime olla koos ja veel parem meel selle üle, et kaasa olid ks Piret ja Tõnu.


Aitäh Teile kallid tüdrukud ja kallid Piret ja Tõnu, et tegite meiega läbi selle toreda reisi ja muutsite selle eriliseks ning meeldejäävaks. Teiega läheks lahingusse teine kordki!


Aitäh Maris, et mul oli au sind tunda ja sind õpetada, et sa olid üks minu tüdrukutest! Loodan, et sina õppisid minul nii sama palju, kui mina sinult. Sa olid üks särav täht teiste seas, ma ei unusta sind iialgi!


Tiina Kaev

Euroopa juuli 2008 ja Kärdla sept 2008




EENeti logo      


 
SUSSID! SUSSID!
 
Oleme stuudios  edukalt propageerinud säästlikkuse printsiipi -  SUSSID TEISELE RINGILE. See on väga hästi vastu võetud. Kui Sul on kodus seismas väikeseks jäänud sussid, mida ise enam ei vaja, siis võid tuua need õpetaja Tiina sussikotti, sest kellelgi teisel võib neid vaja minna! Kui sul endal on susse vaja, siis küsi julgelt võimalust sussikotti piiluda, ehk on seal just midagi sinu jaoks! 

eas-sisemin logod-valgel2x1 ver4 hkk leadereesti eu leader hor rgb small kultuurkapital small    ERK

Free business joomla templates