Tt-stuudio V lennu lõpuetendus
"Kaunitar nõiutud lossis"
17-20. aprill 2024 Kärdla Kultuurikeskuses

 

 

 

20200325 121858

tunniplaan

Kutsu meid esinema

Sa oled siin: PealehtReisid

Liisa reisipäevik


28. Juuni 2008

Me sõidame juba homme Belgiasse, kaheks nädalaks kõigest ära.

Liisa



29. Juuni 2008

So far, so good. Kui mõned kihutavad lätlased ja kinni kiilunud praami uks välja arvata, on kõik ju suurepärane. Istume vaikselt kämpingus, telgid on just ülesse pandud ja kõik on nii mõnusalt rahulik. Kõik tundub nii ilus.

Hommikul tegi Tiina meile imeilusad kingitused - meie oma särgid. Ees on Tiina logo ja taga kiri: "Igal ajal, igal pool, kogu aeg ..."

Päev on möödunud autoga sõites, Janderiga maadeldes ja niisama.. mõteldes. Lõng saigi otsa...

Liisa



30. Juuni 2008

Kõik oli korras, kuni...

...kuni auto katki läks. Olime terve päeva sõitnud ja olime juba Poolas, kui järsku auto katki läks. Ega mina nendest asjadest palju ei jaga, aga midagi juhtus käigukastiga. Niisiis tõmbasime kiirteest kõrvale ja leides, et me ise midagi siin teha ei saa, läksime abi otsima. Kõigepealt mindi ühte lähedal asuvasse majja, kuid nemad oskasid vaid poola keelt. Edasi läksid Tiina, Jass ja Tõnu eemalt abi otsima. Nii kurdeti oma muret mitmele, kes sõnagi aru ei saanud. Lõpuks oli tanklas üks klient, kes appi tuli. Hiljem ta ütles, et tema kogu aeg aitabki inimesi. Ta juhatas meid ühte majja, kus elab ka mehhaanik ja ta on nõus meie auto 1500 zloti eest ära parandama. Nüüd me olemegi siin samas õues telgis ja homme hommikul pidi auto korras olema. Me oleme graafikust maas aga me jätame ära mõned vaatamisväärsused ja sellega peaks asi aetud olema.

Muud täna ei juhtunudki, laseks nüüd unel tulla.

Liisa



1. Juuli 2008

Kõik tundub korras olevat. Sõidame veel Poolas ja ma pakun, et piirini pole enam palju jäänud.

Õhtu veedame (kui kõik plaanipäraselt läheb) Saksamaal ühes kämpingus, kus pidid olema normaalses telkimisvõimalused ja järv, kuhu saab ujuma minna.

Ootan õhtut.

Liisa



1. Juuli 2008

Oleme mitu tundi kiirteel sõitnud, vahepealt tegime ka ühe supi-peatuse. Oleme ikka veel Poolas.

Mõne aja eest, kui kiirteemaksu tasusime, jäi teine auto meist maha. Meie ootasme neid hoolega järgi ning lasime ühe veoki endast mööda ja samal ajal ei näinud me, et ka tagumine auto meist mööda sõitis. Ka nemad ei näinud, et meist ees pool olid. Nii sõitsimegi kilomeetreid, meie 70 km/h neid oodates ja nemad 140 km/h meile järgi jõuda püüdes. Lõpuks otsustasime, et kohtume teeäärses parklas ja nähes, et ühes parklas meid ei olnud, saime me aru, et hoopis meie oleme maha jäänud.

Pääsesime just ummikust ja nüüd täiskiirusel edasi.

Saksamaani...

Liisa



2. Juuli 2008

Eilne ei lõppenud vaid eelnimetatud ummikuga. Ummikud oli veel. Esimese juurest pöörasime kuskile väiksemale teele ära ja jõudsime GPS-i abil kuskile väiksemasse asulasse, kus sai sõidetud ka kohtades, kus see päris lubatud ei olnud, aga tühja sellest. Olles oma ummikust pääsemisega väga rahul jõudsime uude ummikusse. Nii palju siis pääsemisest! Siiski, oodata ei tulnud kaua ja peagi suundusime täiskiirusel Saksamaa piiri poole ja ei läinudki palju, kui me seal, Saksamaal noh, olime. No, kus ma siis läksin särtsu täis, vähemalt mu mõtteis süttis Saksamaa lipuvärvides tuluke (must-punane-kollane, ma tean küll). Tuluke vilkus ka Tiina taskulambis, mida ma vastu tagumist akent hoidsin, et teised meid pimedas ikka näeksid.

Kämpingusse jõudes tundus elu imeilus. Enne, kui me kohale jõudsime, helistas Tiina kämpingusse, kuna kell oli juba palju. Kuuldes Tiinat saksa keelt rääkimas, oli näha, et enam rohkem omas elemendis ei saa olla. Temas oli näha seda energiat, et ta mingis mõttes koju oli jõudnud.

Aga imeilusast elust rääkides, kämpingus oli järv, normaalsed WC-d ja duššid - mida veel tahta. Järve vesi oli tõsiselt soe ja eile südaöö paiku sai ka ühe Nightswimmingu teha.

Üks väikene, või siis mitte nii väike, halb uudis oli ka. Meie autol lekkis pidurivedelikku ja seega käis auto täna teeninduses. Me saime seda aega aga järve ääres nautida. Me ujusime ja mängisime palli. Ilm oli tõsiselt soe ja I wish that Id know kui palju temperatuurid, nii vee kui ka õhu oma, olid. Lõunasöögi ajaks olin ma vist liiga pikalt päikese käes olnud ja olemine oli veidike uimane ja seda päris kauaks, kuid nüüd on juba parem.

Hommikul käisime ka dušši all ja kuna tegemist oli tasulise duššiga, siis oli ka aeg limiteeritud - 3 minutit. Mind võib nüüd õnnitleda, ma tegin oma elu kiireima dušši all käigu.

Mõne aja eesti tuli auto teenindusest tagasi ja nüüd oleme taas kiirteel, et umbes 200 km edasi sõita, nii oleme homsetele kohtadele lähemal. Suutsime juba ühte väiksemat sorti ummikusse kinni jääda, kuid see oli meie jaoks käkitegu, ega me rohkem tundsimegi seisvatele kaubikutele kaasa ja lihtsalt sõitsime.

Jutud käivad, et ka tänases kämpingus on ujumisvõimalus, eks näis...

Ja üks väike asi veel: konditsioneer on katki.

Liisa



3. Juuli 2008

Mingisugustel mitteametlikel andmetel ulatusid eilsed soojakraadid kusagile kolmekümnendatesse. Pole ime, et soe oli ja ka tänane päev pole muutusi toonud.

Eilses kämpingus ei olnud ujumisvõimalust, küll aga oli see lähedal, umbes 10 km kaugusel. Hiiumaal olles ei mõtleks vist küll, et 10 km lähedal on, aga siin on ju teistmoodi. Seal järve juures oli üks teine kämping ja see tundus olevat kui mingi turistide linnak.

Ujumise ajaks jätsin mina aga muidugi rahakoti ja fotoka telki ja siis olid mu närvid ikka eriti pingul. Ma ei uskunud, et midagi juhtub, kuid oli võimatu rahulikuks jääda.

Ma tulin teistest varem veest välja ja sel ajal, kui ma närvitsesin, veetsid teised vees lõbusasti aega Jassi märjaks pritsides.

Õhtu möödus rahulikult söögilaua ääres juttu rääkides ja oma elus esimest korda nägin ma jaanimardikaid, nad on nii nunnud. Hiljem, võtsime me Mariaga nõude pesemise enda peale ja tagasi tulles üllatas Tups meid oma haukumisega, ta ei tundud meid vist pimedas ära. Õhtul rääkisime telgis juttu kuni magama jäime.

Hommik, viies päev. Sõitsime Goslari nimelisse linna ja käisime hõbedakaevanduses. Kõik sakslased tunduvad nii sõbralikud, kämpingus kõik teretasid ja ka kaevanduses tundusid kõik väga toredad.

Peale kaevandust jalutasime vanalinnas ringi, ostsime jäätist ja saiakesi ning niisama nautisime seda õhkkonda.

Sõitsime autoga edasi, et siis peatuda ja lõunat süüa ning siis taas teele. Hetkel sõidame, sest meid ootab ees väike matk ja uus kämping.

Liisa



4. Juuli 2008

Hop-Hop! Läbi metsa, keep selga. Kus on tee? Kus on nool? Milline nool? A5? A6? A5! Oota, oota! Teeme pilti. Tups, kus lähed? Palun juua! Aitäh! Näe nõges! Kõrvetab ikka. Teeks veel pilti. Äkki keegi filmiks. Mul said akud tühjaks. Mul ka! Ooh, mis kaljusambad, mina tahan silla peale minna. Mina ka! Ronime ülesse! Sillale ei saa! Proovime teisest! Siit ka ei saa. Kahju! Tehke minust pilti. Oota, hea poos! Aste alla. Ma teen teist veel ühe pildi. Olgu, tulge alla. Oodake, veel üks pilt! No lähme siis.

Ühesõnaga käisime matkal, kus ei olnud just kõige paremini märgistatud rada. Nägime kaljusambaid ja saime isegi üles ronida, kuid mitte nii kõrgele, kui soovisime. Jalutasime ringi, pildistasime ja nautisime vihmast niisket õhku.

Õhtul, peale ränkamist ja Anne-Veroonika meeltesegadust, jõudsime kämpingusse ja see on juba täitsa uus jutt - muinasjutt "Jassikese seitse sõpra". Jassikese osas Jass ja sõprade osas tantsutüdrukud. Minul on au olla esmaspäeva osas (millal meil käigukast katki läks).

Keset tuult ja paduvihma sattus meie katusealune segadusse ja arvas, et on tuulelohe. Õnneks suutsime talle peagi vastupidise selgeks teha. Tegeldi veel nn. rebimisega, kuni telkidesse pugemisega kaasnes vihmast krabisev uni.

Veidike varem kutsus meid enda katuse alla üks mees, kuid me jäime oma tuulelohele truuks.

Hommik saabus silmade avamisega ning jogurtijoogi (ma armastan jogurtijooke) ja krõbinatega. Veidike sättimist, pesemine ja teele Belgia poole. Mõne aja pärast avastasime, et Anne-Veroonika juhatab meid Hollandist läbi. No, mis meil selle vastu ikka olla saab.

Põnevad WC süsteemid Saksamaal ja Hollandis ning nüüd olemegi Belgias. Vaatab, mida Belgia endaga toob...

Liisa



6. Juuli 2008

Kõik läheb nii kiiresti.

Mini-Euroopa, mis asus muidugi Brüsselis, oli väga lahe ja kui ma kirjutaksin täpselt üles, milline see siis oli, jääks see kirja seitse korda magedamalt, sinna peab ikka ise kohale minema. Kahju on ainult sellest, et ma nii vähe neid kohti päris elus näinud olen ja sellest, et Tallinn remondis oli.

Edasi sõitsime Tielti, kus võttis meid vastu üks mees, Marc, kellest sai meie siinne saatja. Ta jagab meile informatsiooni ja tutvustab linna.

Meid pandi magama, ei mitte sadade inimestega koos ühte saali, vaid kloostrisse, mille teine korrus veel päris valmis ei ole. Me oleme esimesel korrusel üksinda, teisel korrusel on prantslased. Kõik pesemisvõimalused on olemas ja WC on lausa üle koridori. Voodite lahendus on siin õige huvitav: kaks madratsit, mis asuvad... kanderaamil. Selles pole midagi halba, see on lihtsalt väga huvitav. Meil on siin kloostris kaks naist ja nad on nii sõbralikud.

Hetkel kõik..

Liisa



7. Juuli 2008

Marc andis kätte meie söögitalongid ja sildid, mille peale oli kirjutatud "Estland". Me läksime sööma (tomat, krevetid, muna, külm kartulisalat, lehtsalat, lihatükk ja võibolla midagi veel). Peale seda suurt-suurt portsjonit, mis polnud veel midagi teistel päevadel pakutud suurte-suurte-suurte portsjonitega, läksime tagasi meie kodukloostrisse (ei arvanud, et kunagi seda sõna kasutan) proovi tegema. Kloostritädid olid meile selleks maki muretsenud, see oli küll armas.

Trenn läbi, kulus meile ära väike jalutuskäik läbi vanalinna (ega me peaaegu vanalinnast väljas käinudki). Nägime ära ka oma esinemiskoha, mis esmapilgul võimatult väike tundus, just sügavuselt.

Tulles tagasi söömise juurde... Kuna me avamisele ei jõudnud, palus Marc, kes, nagu hiljem välja tuli, on endine matemaatikaõpetaja, et linnapea meiega rääkima tuleks. Teistega oli ta juba avamisel paar sõna vahetanud.

ÖÖ - HOMMIK - ÄRATUS

Hommikusöök ei ole küll mu mälus talletunud, kuid võib öelda ka teadmata, mis see oli, seda oli palju.

Liisa



12. Juuli 2008

Kõik on hästi imelik, ebareaalne, aga hästi.

5. juulist on küll veidi möödas, aga kas see loeb? Jah, aga teeskleme, et ei loe. Emotsioonid säilivad ju kaua.

Sellel 5. juulil oli vahepeal ikka täitsa busy režiim. Isegi Tiinal on kirjas: "Tibikad olid veidi väsinud. Nägin, et nad oleksid tahtnud veidikese aega iseenda jaoks..." Ma siin vaikselt piilun, mis ta trükib. Me oleme hetkel mõlemad selle 5. juuli peal, aga ma pakun, et varsti, eriti kui ma sellises tempos jätkan, rebib ta minust ette.

Igatahes... Ma kordaksin, et me sõime oma kõhud väga täis ja läksime tagasi kloostrisse. Selleks ajaks olid kloostritädid meile triikimislaua muretsenud. Kloostris tekkis väike OÜ Esinemisriiete Korrastus ja AS Meigituba, kuni tuli Marc ja andis meile kõigile nänni (ka ühe pisikese karbi Tielti kommidega). Hops-Hops püsti ja... infopunkti. Vaatasime seal lihtsalt veidi ringi ja edasi mingisse majja, kus asus ajutiselt ka raekoda, raekoda oli nimelt remondis. See maja kuulus kunagi mingitele rikkuritele ja selle teisel korrusel oli Euroopa muuseum.

Kuna esinemise aeg hakkas lähenema, läksime me oma täis kõhtudega sööma ja veel liiga vara.

Kõhud lootusetult täis, jätkus ringkäik Marciga (ma tean, et see on nii kuiv tekst, aga ma ei mäleta enam mahlaseid detaile). Me läksime kellatorni. Ega me sealt välja näinudki, aga seal sees oli hästi palju erinevaid kuulsuste päid (maske oleks nende kohta hale öelda), mis olid kunagi aastaid tagasi selle festivali rongkäigus olnud.

Nii palju siis sellest. Edasi kirikusse. Ma ei oska kirikuid kirjeldada, ma jätan selle kellelegi targemale.

Laupäeval külastas meie boksi ka meie lemmik ilmastikunähtus - vihm. Oli seda nüüd vaja!

Esinemispaika? - No läki!

Esinemisest ja paljust muust juba järgmisel korral. Püsige kanalil.

Liisa



13. Juuli 2008

Täna saab koju. Huvitav, vägagi huvitav. Natuke kodutu tunne on juba. Kodus olemine ei tundu enam iseenesest mõistetav. Ma juba harjusin sellise elustiiliga ära, mis aga ei tähenda, et ma ei taha koju minna, lihtsalt... kui ma vaid seletada suudaks.

Aga ma olen ikka veel 5. juuli juures pooleli. Esinemispaika me külastasime me tegelikult (Märkus 14. juulist: Päris hea grammatika mul eile oli. Ja jätsingi eile lause niimoodi pooleli? Okei siis)

Liisa



14. Juuli 2008

Ma olen kodus! Ja ma võtan end nüüd kokku.

Taaskord, 5. juuli: Esinemispaika külastasime me ka peale hommikusööki ja siis saime ka lava oma jalaga ära katsuda. Hea uudis: laval oli katus ja lava ei olnud väga libe, halb uudis: lavale viis loksuvate käsipuudega trepp ja kuskil ei säranud ka lootuskiirt, et lava taha mõni riietusruum võiks tekkida.

Kui me siis lõpuks esinema läksime ootas meid tõesti ees paduvihm ja liiga kaugel asuv riietusruumi võimalustega garaaž, millest me loobuda otsustasime. Garaaži oli ühelt kohalikult nuianud nn. hollandi onu, kellest pärast täpsemalt juttu tuleb. Paistis, et kellelgi polnud probleeme vanalinnas avalikult riiete vahetamisega. Probleeme tuli aga meie sõbra vihmaga, kes veidi liiga pealetükkivaks muutus ja meie kostüümide peale sadas, nii tore oli oma kingadest peale esinemist liitrikese vett välja kallata.

Esinemine läks üpriski sujuvalt, vaid üks löök palliga pähe, Tiuksi allavajunud ja hirmu tekitanud sääris, hilinenud, kuid siiski sujuv saabumine jalgrattasse ja Sunrise alguses üksteise otsas põlvitamine. Peale esinemist, ei tulnud mu Sunrise kostüümi lukk enam lahti - see oli seekord vist lõplikult katki läinud, kuid õnneks võtsin ma ka Maarja kostüümi kaasa. Tiina ütles, et oli näha, kuidas me laval olemist nautisime, mina küll nautisin, seda ma tean. Kõik oli hästi, milline pingelangus. Hommikul pakuti meile võimalust rumeenlastega (vist) vaheldumisi tantsida, kuid Tiina ütles sellest ära. Me olime oma kavaga nii palju vaeva näinud ja peale esinemist sain ma tõesti kindlalt tunnistada, et ta tegi õige otsuse. Just selle otsuse tõttu meiega väga rahul oldigi, sujuvat show-programmi 7 inimesega ja riiete vahetusega ei näe just tihti.

Peale esinemist hüppasime kiirelt kloostrist läbi ja läksime siis särgijahile. Kõigepealt suundusime Euroopa halli, kuid sealt me särke ei saanud. Edasi läksime raekotta, kus me siis tõesti särgid saime ja meile pakuti ka kommi. Särgid on küll veidi suured aga mõte, et nad olemas on - see loeb. Raekoja ees oli üks mees, kes postikese najal ülilahedat showd tegi. Ta oli.. oeh, lihtsalt lahe ja tugevusest tal puudust polnud.

Kui särgid käes olid, läksime ühte restorani, kus me tasuta juua saime. Meie, ehk siis noored, proovisime Ginit, mis oli mingi sidruni limonaad (limonaad kõlab küll natuke halvasti, aga paremat sõna justkui pole) ja teised, ehk siis "suured" (ma tegelikult vihkan seda sõna), jõid õlut ja veini. Mulle ja Tiiule see Gini täitsa meeldis, kuigi teised ei olnud sellest just eriti suures vaimustuses.

Kuna meie rahakotid veel eurosid täis olid, oli paras aeg võtta ette üks shopping. Me käisime vanalinnas poodides. See vanalinn oli üldse teistmoodi, kui Tallinnas. Seal ei olnud suveniiri poode, vähemalt mulle ei jäänud ühtegi silma ja seal ei olnud asjad neli korda kallimad. See oli mõeldud kõigile, mitte ainult turistidele. Sealt oli võimalik paari euro eest riideid osta ja paljud meist ka seda võimalust kasutasid. Ka mina püüdsin seda teha, kuid mingil põhjusel see mul ei õnnestunud ja nii jäime me Mariaga täiesti sisseostuvaeseteks.

Saabus õhtusöögiaeg, kus oli taaskord ka Marc ja peale sööki käisime kloostris ning peagi läksime taas shoppama, kust me taas Mariaga midagi ei saanud, kuid enne seda kohtasime me hollandi onu, kelle nimi tegelikult Gerard van Damme oli, tema poega Frank van Dammet ja mingit naist. Nad rääkisid meiega ja kiitsid meid. Nad pärisid, harjutamise kohta ja rääkisid, kuidas nad ise Tallinnas olid käinud.

Peale shoppingut otsis hollandi onu meid taas üles, et meile mingid hollandi brožüürid ja võtmehoidja anda, kus peal oli ka tema naise, tema enda, tema poja ja mõnede teiste hollandlaste pilt rahvariietes. Mitme päeva jooksul näitas ta meile üht pilti ja aina rääkis: "This is my wife.. in a national dress. She is wearing a sunday dress and this is a working dress..." See teks on nüüd kõigil peas. Ta kinkis meile ka kella, kus see sama pilt peal oli. Muidugi pakkus ta meiele ka belgia kommi, mis kergelt hambapastat meenutas ning põhimõtteliselt kutsus ta meid juba ka Hollandisse.

Võtsime õhtul lihtsalt puhkamiseks aega ning me otsustasime Mariaga jalutama minna, ise veel mõtlesime ehk leidub huvitavaid inimesi, kuid oli vaid üks mees, kes nagu Mariale tundus meil järgi käis, üks lillemüüja, kes lihtsalt imelikult vaatas, meie helimees, kes meie "Estland" silti nähes sõbralikult naeratas ja mingi mees, kes lihtsalt Mariale otsa jooksis. Alati kui me "Estland" silti kandsime oli tänavatele kajana kuulda kuidas inimesed sosistasid: "Estland", nii tore oli seda kuulda. Kõige selle peale otsustasime lihtsalt tagasi kloostrisse minna.

Kell 10, kui me tagasi jõudsime, nägime me oma väsinud reisikaaslasi, kes alles mõne aja pärast end püsti vedasid, et siis kõik koos raekoja platsile minna. Seal pidavat meie arust ilutulestik olema, kuid see oli hoopis veidi eemal. Seda avastasime me aga siis, kui kõik juba läbi oli ja nii nägime me sellest kõigest vaid vähest osa ning otsustasime taaskord kloostrisse naasta, et peale seda tõeliselt pikka päeva lõpuks korralikult puhata.

Ja nii see pikk, asjalik, ilus ja nauditav päev läbi saigi. Vaatajad olid õnnelikud, Tiina rahul ja sellest piisas, et ka meid rõõmsaks teha.

Liisa



15. Juuli 2008

Oli teada, et ka 6. Juuli, rongkäigupäev, tuleb huvitav, raske aga huvitav. Kohe peale sööki hakkasime taaskord oma riideid korrastama, kuni peale 15 minutit kestnud kellalööke, mis lõpuks peale juba piinavalt mõjusid, tuli Marc. Sel korral ta vist ei viinudki meid kuskile, vaid jagas lihtsalt nänni.

Varsti saabus lõunasöögi aeg ning peale seda panime kiiresti riided selga ja tegime meigid ning soengud, isegi Jassile tehti geelikas. Geelikas tundus kohalike seas väga moes olevat, kuigi meie selle võlu alati ei mõistnud.

Suundusime siis euroopa halli poole, kus me lihtsalt ootasime, et veidikese aja pärast oma algus punkti, N11, minna. N11-s ootas meid suur käru, mille lükkamise rõõm jäi Jassile. Vahetult enne minekut pandi meie käruke laulma meie 2.35 kestnud Sunrisei. Tee pikkus oli 1.5 kilomeetrit ja see sisaldas tuult, vihma, päikest, kitsaid tänavaid, rahva aplodeerimist, seisakuid, kokkupõrkeid, tasakaalukaotusi, tühje tänavaid ning seda kõike läbisime 1.5 tunni jooksul 39 korda Sunrisei tantsides. Kõikide jalad valutasid ja tundus nagu meie käed kukuksid justkui otsast ära, kuid kõik see oli seda väärt. Taaskord oldi meiega väga rahul, sest vaid paar truppi pidasid tingimustest kinni ja esinesid kogu rongkäigu vältel. Teised kuulsid nagu meile oleks "Elagu Eesti" hüütud, kuid mina ei pane vist kunagi selliseid asju tähele.

Euroopa hallis pakuti meile Coka-Colat, seda jõime me Tieltis vist küll iga päev, nüüd ei taha seda logo nähagi enam. Kloostri poole minnes kohtasime Ritat, naist kellega Tiina oli meili teel suhelnud. Ka temal oli meie kohta vaid häid sõnu ja juhtus nii nagu tavaliselt: kõigepealt hakkas ta meiega inglise keeles rääkima, kuni Tiina vaikselt juttu saksakeelseks üle viis, nii et meie jälle enam eriti aru ei saanud, kuid me olime selle kõigega juba harjunud.

Mõne aja pärast toimus õhtusöök koos delegatsiooniga. Pidulike riiete asemel otsustasime me esinemiskostüüme kanda ning me olime ainsad, kes nii tegid. Enamus esinejaid olid lihtsalt teksastes ja dressides, aga mis meil sellest. Me istusime tagumises ruumis koos hollandi onu, Franki, Marci ja Marci naise Mariekega. Delegatsioonid istusid esimeses ruumis. Kuuldavasti pidi kohal olema ka eesti delegatsioon, kuid meie neid ei näinud ja meid, ainsaid eestlasi festivalil, nad ka üles ei otsinud.

Hollandi onu tuli meiega rääkima, et kas me teame, mida need pulgad meie juustes tähendavad. Seda me ei teadnud. Meie pulgad olid küll hiina omad, kuid tema rääkis, et hollandis on nii: Neil on seal naistel rahvariiete juures juustes mingid asjad, mis pildi pealt nagu kuldsest fooliumist välja nägid. Nendega on nii, kui ma õieti mäletan, et pulk vasakul pool tähendab, et oled vaba, pulk paremal pool tähendab, et ei ole vaba ja kaks pulka tähendab, et oled abielus ja lastega.

Vahepeal käis Tiina rääkimas lavastajaga, kellel samuti meie kohta vaid häid sõnu oli.

Peale sööki otsustasime taaskord lahkuda, et kloostris pesema minna ja siis unel tulla lasta.

Saabus esmaspäev - minu päev. Viimane hommik Tieltis.

Hommikul võtsime vabalt ja ei läinud kohe söögiaja alguses sööma. Me saabusime sööklasse umbes 20 minutit enne söögiaja lõppu ning meie üllatuseks olid kõik juba söönud ja meie jaoks polnud enam palju toitu jäänud. See siiski meid ei heidutanud, iga päev oldi meile niigi liiga palju süüa antud.

Peale sööki toimus veel üks Tielti shopping ja seekord leidis ka Maria endale midagi ning nii jäin ma ainsana shoppingusaagita.

Vihma tõttu pakkisime me asjad ruttu kokku ja varsti tulid Marc ja Marieke küpsisekarbiga ning me tegime veel enne hüvastijättu nendega koos pilti. Peale seda läksime me poodi kohaliku kommi jahile ja me kohtasime poes ka Marieket.

Enne lahkumist ütlesime veel kloostritädidele headaega ja lahkusime Tieltist, et sõita Bruggesse. Me jalutasime seal 3 tundi, kuna plaan jõele sõitma minna jäi kahjuks õlireostuse tõttu ära. Millegi pärast olid mu silmad pidevalt kinni vajumas, kuigi oli veel alles lõunaaeg. Brugge vanalinn oli juba rohkem Tallinna moodi, poodide mitte välimuse poolest, seal oli suveniiri poode, kuid üleüldiste vanalinna hindade kohta ei oska ma midagi öelda. Enne lahkumist suutsime me pärast pikki otsinguid veel ühe söögikoha leida ja siis seadsime suuna ookeani, õigemini La Manche väina poole.

Väike jalutuskäik mere ääres, pildistamine ja rannakarbid sisustasid meie ookeaniäärset kvaliteetaega. Ookeani tuuled puhusid ja värske õhk pani juuksed lendlema. Ka meie algselt välja valitud kämping asus suhteliselt mere ääres, kuid ülerahvastatuse ja tugeva tuule tõttu otsisime me endale uue koha. Me saabusime suhteliselt hilja ja seega öeldi meile, et me võime igasuguse paberitega jamamise hommikuks jätta.

Õhtust aega nautisime me jalutuskäiguga mere äärde, kus taaskord fotokunsti sai katsetatud ning nii vaikselt jõudiski õhtu koos unega kätte.

Öö oli külm ja hommikul ei olnud võimalik kõiki kehaosi otsekohe tunda, kuid ajapikku see möödus. Kui telgid koos olid ja söök söödud, võtsime me Marci küpsisekarbi lahti ning meie Tiiuga suundusime nõusid pesema ja seda kogematta duššide ees olevasse pesuruumi. Kõigepealt ehmatasime me paar inimest sealt ära kuni üks naine meile ütles, et nõude pesemise koht on hoopis nurga taga, kuid siis olid kõik nõud juba puhtad.

Kui kõik asjad kokku olid pandud, nägime omanikku ümbruses ringi luuramas, mingeid märkmeid tegemas, kuid kuna meil selleks ajaks juba telgid koos olid, tulime välja plaaniga: Kolm tüdrukut lähevad koeraga jalutades kämpingust välja ning mõlemasse autosse jääb 2 täiskasvanut ja 2 last. Registratuuris märgiti meid kuni 12 aastaste hulka ja kui küsiti, kus me magasime, vastas Tiina, et meil oli 3 telgi asemel 2.

Ja me seadsime suuna Prantsusmaa poole...

Liisa



16. Juuli 2008

Mingil imelikul põhjusel oli Prantsusmaal meie poolt välja valitud vaatamisväärsus suletud. Oma aja sisustamise probleemiga me siiski kaua pead ei murdnud, vaid läksime linna peale jalutama. Kui tiir vanalinnas tehtud oli, isegi üks leivapäts ostetud ja kõik WC otsingud täielikult nurjunud olid sõitsime edasi, et külastada prantsuse poodi, prantsuse toidupoodi. Nii lühikeseks meie Prantsusmaal viibimine jäigi ja ots keerati ümber, et taaskord Belgiasse naasta.

Belgias külastasime üht lossi, mille kirjeldamine mul hästi välja ei tuleks, aga mulle tõesti meeldis seal.

Lossist lahkudes muutus tee järsest mägisemaks ja ka kõrvad läksid lukku. Mägine tee kestis kuni olime kuulnud juba vana tuttavat lauset: "Oled jõudnud sihtkohta" (lause lõppus peab olema kindlasti tõusev intonatsioon) ehk siis kämpingusse.

Sel õhtul sattus minu ülesandeks virsikuid, või olid need nektariinid ma ei mäletagi, pesta. Seadsin sammud WC poole ja uksest sisse astudes nägin nii naiste kui ka meeste WC sümbolit ja noolt vasakule. Nii ma läksingi vasakule ja seal ühelt mehelt, kes inglise keelt valdas, küsin ma, et kas nõude pesu jaoks on siin mingi eraldi koht ka, et ei korduks eelmises kämpingus juhtunu. Vastuseks kuulsin ma, et see koht on õues aga naiste WC-sse võib ka minna, kuigi ma võin ka meeste poolel jätkata kui tahan. Väike Oops, Im very sorry ja No, no, it is okay ja ma lahkusin ma arvan, et kõigile arusaadavatel põhjustel. Ma lihtsalt ei märganud sisse tulles, et nool vasakule oli meeste märgi kõrval ja naiste märgi juures oli teine nool. Pärast oli jälle tore iseenda üle naerda.

Sellele kõigele järgnes telkide ülespanek ja väikene uinak auto tagaistmel, uni oli mind täielikult vallutanud. Ma ei mäletagi, kas korralikult magama jäin, kuid mõne aja pärast otsustasin külastada oma reisikaaslasi, kes veetsid aega juba nende jaoks üpris tüüpilises paigas - laste mänguväljakul. Ma lahkusin peagi ja jälgisin mängu, kuidas üks purk maasikamoosi, ka minu väikese abiga, tühjenes ning oligi saabunud aeg, mil kõik telkidesse pugesid, peale minu. Mina mõtlesin selleks ööks autosse minna lootes, et seal on soojem, eriti veel Ema Pireti villaste sokkidega, ja kui ka ei ole siis teised saavad vähemalt ühel ööl laiutada. Mõeldud - tehtud. Une kvaliteet oli telgiga siiski suhteliselt võrdne ja see jäi minu ainsaks ööks autos.

Liisa



17. Juuli 2008

Kolmapäeva, 9. juuli hommik algas taaskord väga ebaoriginaalselt - hommikusöögi, asjade pakkimise ja teele minekuga, seekord koobaste poole.

Me astusime rongile ja enne veel kui sõitma hakkasime tuli üks mees, et meist koos tema linnukesega pilti teha. Kuigi me giidist midagi aru ei saanud, kuna ekskursioon oli pransuse keeles, ei takistanud see meid koopaid nautimast, mina vähemalt tegin seda. Koobaste kirjeldamisega tekiks mul taaskord probleeme, kuid ma võin veidikene rääkida, mis lõpupoole toimus.

Oli kuulda muusikat, sellist mõnusat, rahulikku, väga.. koobastesse sobivalt ilusat. Muusika saatel kõndisime vee kaldal kuni jõudsime pinkideni. Kui kõik maha olid istunud, kustutati tuled ja algas muusikaline valgus-show. Taaskord oli kõik väga nauditav. Show lõppedes suundusime edasi kuni nägime paati, mis meid välja viis. Paadis olles kuulsin giidi suust lõpuks midagi tuttavat - inglise keelt. Ta rääkis vee sügavusest ja temperatuurist ja sellest, et inimesed kasutasid seda koobast II maailmasõja ajal peidupaigana ning välja minnes hoiatati meid kahuripaugu eest, mis oli isegi nõrgem kui ma kartsin.

Väljudes ootasid kõiki linnukesega pildid ja seal meie koopareis lõppeski. Ma ei tea isegi miks, aga mulle meeldisid need koopad teiste vaatamisväärsustega võrreldes isegi kõige rohkem.

Me hakkasime taas Saksamaa poole sõitma ja kuigi me olime Saksamaal otsustanud mitte Luxemburgi minna oli TomTomil asjast oma arvamus ja me läksime sellega kaasa. Veel enne Saksamaad tegime Luxemburis väikese shoppingu.

Saksamaal tabas mind ootamatult tugev peavalu, mis kohe kuidagi ära ei tahtnud kaduda ning kui ka lõpuks kadus, tuli kämpingus asendusena kohe iiveldus. Õnneks oli enne magama minekut kõik enam-vähem korras ning peale pikka ootamis jäin ka lõpuks magama.

Hommik algas hea tundega, kõik paistis justkui korras olevat, kuni... süda läks pahaks ning peale teele asumist tabas mind ka peavalu, kuid õnneks suutsin oma hädadest vabaneda.

Me käisime vaatamas 50 m kõrgust tehiskoske ja jalutasime mööda seda ümbritsevat rada. Lõpuks oli tunne hea, pea käis küll natuke ringi, kuid see tundus juba väga tühise asjana.

Lõunasöögi ajal ei saanud end enam paremini tundagi ja see tõstis ka tuju. Tuju tõstis ka teadmine, et õhtul jõuame vanasse heasse järvega kämpingusse, mis oli meile kui paradiis (oklahoma aktsendiga).

Mõned meist kasutasid võimalust ujumas käia, kuid dušši alla läksid juba kõik. Õhtul, veel enne magama minemist moodustus mingi patsi punumise klubi. Saabus öö.

Liisa



18. Juuli 2008

Lõpuks ometi oli heas kämpingus tulnud ka hea uni ja hommikul pesime nõud isegi selleks ette nähtud kohas. Külastasime veel Saksamaal toidupoodi ja sõitsimegi Poola. Poolas tegime ühele kohalikule turule ringi peale. Enamus meist ostsid, kas riideid või käekotte, kuid vaieldamatuks müügihitiks said murelid. Päris imelik oli osta, kui müüa sulle midagi vastu räägib ja sina talle peaagu suvalisi vene keelseid sõnu vastu ütled.

Kuna palavus tappev tundus tabas pea kõiki peavalu ning seda suurendasid veel, poolale juba tüüpiliseks muutunud, ummikud. Õhtul püüdsime veel kämpingut leida, selle olemasolus ei saanud ju enne kohale jõudmist kindlad olla. Tänu mingisugusele kohalikule jõudsime lõpuks kuskile kohale ja nii see suhteliselt sündmustevaene päev lõppeski.

Hommik algas küsimusega: "Liisa, miks sa nii energiline oled?" ja teatega, et ma öösel laiutanud olin. Palun vabandust.

Me asusime kiirelt teele, et võimalikult ruttu Poolast lahkuda. Sõidu peal otsustas Jass oma sõna, või siis muusikamaitse, maksma panna ning nii mängiski Nightwishi plaat vol 25-ga (seda on suhteliselt palju). Plaadil polnud ju midagi viga, nii valjult oli see küll ajule liiga koormav, aga muidu täiesti okei. Kuna see plaat aga streikima hakkas vahetus see välja Tannu Veidi valjem kui vaikus IIga ja see oli juba tõeliselt nauditav. Nii jõudsime me vaikselt Leetu välja.

Kuna autos oli endiselt väga palav, tahtsin ma pea igas peatuses veidi värsket õhku nautida ja tundus, et ma olin enda autos suhteliselt ainus sellise sooviga. Nii ma siis proovisingi üle Maria autost välja ronida ja see peaaegu õnnestus. Jah, mina sain küll autost välja, aga ma suutsin oma imeväljahüppel oma põlvega täpselt auto ukse sees olevasse kõlarisse maanduda. Mind lohutas vaid fakt, et see kõlar juba enne veidi katki oli.

Peale väikest sõitu jõudsimegi Lätti ja olime peagi kämpingus. Seal läksid Tiina ja Jass vaikselt ära ja tagasi tulid nad juba tordiga, no see oli küll armas. Õhtul, kui me juba söönud olime ja kõik oma pilte vaikselt arvutisse ladusid, ei suutnud me enam oodata ja otsustasime Maarjale helistada. Kõigepealt proovisime tema endist numbrit, kuid sellega sattusime vaid ühe vene mehega rääkima. Edasi tegutses Triin, et oma sõpradelt Maarja uut numbrit hankida. Lõpuks ta selle ka leidis, kuid peale 11 vastamata kõnet andsime me alla.

Mõne aja pärast kui Tiiu ja Marie dušši all olid helistas Maarja lõpuks tagasi. Marie oli seda ette ennustanud. Maarja helistas isegi Marie telefonile, aga Marie ei saanud temaga ikkagi rääkida.

Enne kui veel dušši alla ja magama läksin kirjutasin autos pilte DVD-dele. Öösel, veel enne kui keegi magama oleks jäänud, läksid enamus (tibidest) vaarikaraksu. Meie Tiuksiga olime liiga väsinud, et nendega ühineda.

Peale ööd algas viimane päev, Eestisse jõudmise päev. Eelmisel õhtul oli ilm nii ilus tundunud, et katusealust me püsti ei pannud ja isegi telgi vihmakatet me korralikult pingule tõmmata ei viitsinud, hommik aga algas paduvihmaga. Kuna ma õhtul autos plaate kirjutasin, jäid auto võtmed minu kätte. Ma ärkasin kõige varem (see oli midagi uut), võtsin autost jope ja läksin WC-sse. Teised aga ei pannud seda tähele ja hakkasid mind hüüdma, kuna ka kõikide teiste joped olid autos. Õnneks mingi aja pärast said nad aru, et mind pole ja avastasid, et auto uksed olid juba lahti.

Hommikusööki sõime me auto tagumise luugi all varjus seistes ja telgid pandi kiiresti kokku teades, et sel õhtul neid enam vaja ei lähe. Õhtu pidime me veetma juba kodus, oma voodites.

Kojujõudmise ootus sees istusime autosse, et jõuda taas Eestisse. Ilm läks vaikselt ilusamaks, lahtistest akendest puhus tuul otse näkku, Tanel laulis ja peagi olime Eestis. Meid tabas kohalik energia ja kõigi suunurgad kerkisid järjest ülesse.

Janderile järgi minnes ootasid meid mõnusad pannkoogid moosiga ning muidugi ka energiast pakatav Jander.

Kui me taas autosse istusime, et praami peale minna, oli iga kord, kui Tiina taha vaatas, et Janderit näha, tema silmis sära. Koju jõudmisega kaasnev energia oli Janderit nähes teda täielikult vallutanud. Ma ei tea, kas ta ise märkas, kuidas ta olek muutus, kuid mina polnud teda veel kunagi nii säravana näinud.

Praamisõitu vallanud õhkkond hakkas mulle vaikselt teadvustama, et me ei ole enam iga päev koos, et auto ei ole enam mu kodu ja öösiti ei pea enam telgis magama. Veel enne Kärdlat tervitas meid meie vana hea sõber Selver ja varsti olimegi nn. Tiina metsas. Seal ootas teda ülejäänud pere ja varsti saabusid ka meie vanemad. Toimus kiire reisimuljete avaldamine ning konservide ja purgitoitude jagamine.

Meie kahenädalane seiklus oligi otsa saanud.

Aitäh ilusa reisi eest Tiina!

Liisa

EENeti logo      


 
SUSSID! SUSSID!
 
Oleme stuudios  edukalt propageerinud säästlikkuse printsiipi -  SUSSID TEISELE RINGILE. See on väga hästi vastu võetud. Kui Sul on kodus seismas väikeseks jäänud sussid, mida ise enam ei vaja, siis võid tuua need õpetaja Tiina sussikotti, sest kellelgi teisel võib neid vaja minna! Kui sul endal on susse vaja, siis küsi julgelt võimalust sussikotti piiluda, ehk on seal just midagi sinu jaoks! 

eas-sisemin logod-valgel2x1 ver4 hkk leadereesti eu leader hor rgb small kultuurkapital small    ERK

Free business joomla templates