Möödunud hooaeg on olnud täis ootamatusi. Mitte et varem poleks kunagi ootamatusi ette tulnud, kuid nii, et tantsimine ja kõik muu seisma jääb, sellist ootamatust ei osanud keegi isegi unes näha. Samas oli see aeg, kui sai mõtteid mõlgutada, uusi ideid koguda ja ka kurvastada. Mina, kui õpetaja kurvastasin enim, kui mõtlesin oma kõige vanemate tantsijate peale, kellele see hooaeg pidi jääma viimaseks Tiina Tantsustuudios. Taas oli kätte jõudnud pereheitmise aasta. Valmistasime me ju juba sügisest hoolega ette toredat etendust muinasjutu „Tuhkatiinu” ainetel, kus igal lõpetajal tantsida üks peategelase rollidest, et anda üks tore ja meeldejääv lõpuakord kaksteist aastat kestnud teekonnale, mis oli täis armastust tantsu vastu. Samuti soovisid tüdrukud omapoolt kinkida oma toetajatele, publikule ja sõpradele ühe etenduse ning tänada Hiiumaa sooja ja toetavat publikut, kes neid kõik need aastad alati hästi vastu võtnud on. Tantsud selged, kostüümid valmis õmmeldud, dekoratsioonid valmimisel, vaid väike sabaots veel teha, ootasime elevusega 1. aprilli, esietendusepäeva. Ja siis…tõmbas vääramatu jõud kõigele kriipsu peale ja pani ootel. Tantsusaal jäi tühjaks ja kostüümid nukralt rippuma.