Naisvõimlemisrühm “Liine” Kreekas
Tiina Tantsustuudio naisvõimlemisrühm „Liine” on väike aktiivsete ja teotahteliste naiste kogukond, kes armastab tantsida ja kohtub kord nädalas tunnikeseks juba aastast 2006, et ennast proovile panna, teostada ja keha ning vaimu värskena hoida. Kui rühm tegevust alustas, siis saadi kokku ainult nendel hooaegadel, kui mõni suur pidu ees ootamas oli, kas siis tantsupidu või suur Eestimaa võimlemispidu, eesmärgiga pääseda staadionimurule. Mis eesmärgiks sai võetud, sai ka ellu viidud, kuid ükshetk ainult suurte pidude hooaegadest enam ei piisanud ja naised avaldasid soovi iga-aastaselt koos käia. Teine soov oli see, et igal hooajal oleks oma lõppeesmärk, mida soovitakse ellu viia. Nii olemegi nüüd igal sügisel paika pannud sihi, mille nimel töötama hakkame. Naised ütlevad, et tore on kokku saada küll ja ennast liigutada liigutamise pärast, aga väljundit tahaks ikka ka.
Kui eelmisel hooajal käisime koos stuudio noortega Varssavis, et osaleda festivalil, siis viimase hooaja lõpetasime reisiga Kreekasse, kus osalesime rahvusvahelisel festivalil „Paralia Fest (Summer)”. Festival pidi toimuma Egeuse mere ääres kuurortlinnas Paralia, kuid toodi üle naaber kuurortisse Olimpic Beach´ile, kus ka meie elasime.
Festival kujunes aga sootuks teistsuguseks, kui olime oodanud ja mina, allkirjutanu sain kätte oma festivali ristsed, kui nii võib öelda, mis sellest, et olen juba aastaid rahvusvahelistel festivalidel käinud.
Alustasime oma sõitu 11. juuni hilisõhtuse praamiga, sest lend Kreeka poole väljus öösel. Maandusime varahommikul Thessalonikis ja kuna meil kiiret sihtkohta polnud, sest festivali pidi algama alles järgmisel päeval, tegime endale ühe toreda päeva Thessaloniki vaatamisväärsustega tutvudes. Õhtupoolikul sõitsime rongi, bussi ja kõigelõpuks taksoga hotelli, kuhu festivalikorraldaja meid majutanud oli. Selgituseks olgu öeldud, et meie ostsime korraldaja käest nn festivali paketti, mis sisaldas tema poolt organiseeritud majutust koos hommiku- ja õhtusöögiga, mis tähendas seda, et minul endal kontakti hotelliga polnud ning tuli usaldada korraldaja poolt jagatud infot, kuid kohale jõudes tabas meid suur üllatus, kui hotelli peremees ütles, et temal ei ole ühtegi broneeringut eestlaste grupile ja temal on hotell täis. Ehmatus, nõutus ja üllatus väljendusid vist meie nägudes nii ilmekalt, et rõõmsameelne peremees hakkas kohe plaani välja mõtlema, alustades sellega, et helistas festivali korraldajale ja tegi talle nuputäie. Meile pakkus lahenduseks välja kahte suurt tuba, 7- ja 8-kohalist 3- ja 4-ste asemel, millest üks oli renoveerimise lõppjärgus ja sees ainult 8 voodit, rohkem ei midagi. Polnud muud teha, kui nõustuda, sest kell oli palju ja minna poleks kuskile olnud. Olime tänulikud, et pererahvas nii vastutulelik oli ja meile selle võimaluse pakkus.
Uued üllatused tabasid meid järgmisel õhtul, kui lõpuks korraldajatega, kes olid makedoonlased, kokku saime. Selgus, et ei peakorraldaja ega tema assistent ei rääkinud inglise keelt. Üks veidi katsetas ja teine küsis, kas me vene keelt oskame. Rõõmustasime, et saame siis vene keelega asjad aetud, aga tema hakkas meiega makedoonia keelt rääkima arvates, et kui me vene keelt räägime, siis saame ka temast aru. Nii siis käis asjaajamine paljuski oletamise pealt, aga sellest saime küll aru, et peame nendele maksma kogu festivalitasu sularahas, mis oli päris suur summa. Avaldasime siiski soovi tasuda arve alusel või maksta kaardiga, juhtides tähelepanu sellele, meid ei olnud kordagi ette teavitatud, et peame sularahas tasuma. Selle peale saime vastuseks, et see on Balkan, kui soovite kaardiga maksta, siis on kohe summa 13% suurem, sest nemad peavad makse maksma. Hiljem poodides oste sooritades tuli sama teema välja, et ei taheta makse maksta. Millegipärast „puudus” valdaval osal poodidest internet ja tagasi tulevat alles paari tunni pärast, kas ikka ei saaks sularahas tasuda. Aga siinkohal ei viinud meie vaidlus kuskile ja olime lõpuks nõus sularahas maksma, kuid soovisime vastu täpse tekstiga sularahatšekki, mille ilusti ette kirjutasime. Selle me ka saime ja koos templiga, kuid aparaadist väljavõetud suure summa pealt kogunes arvestatav lisakulu panga teenustasu pealt. Lisaks selgus, et lubatud kahe kontserdi asemel on ainult üks kontsert ja mitte Paralias vaid Olimpic Peachil, sest Paraliasse ei saadud korraldusluba.
Kui kõik need eelnevad korralduslikud puudujäägid kõrvale jätta, siis oli meil tore nädal. Igat päeva alustasime hotelli juures õues trenniga, et aasta jooksul õpitu ikka esinemisel ilusti välja tuleks. Olime ettevalmistanud kaks 6-minutilist programmi, mille jaoks õppisime selgeks kaks uut tantsu ja põimisime need kokku eelmisel aastal õpitutega. Eestiteemaline programm koosnes kolmest tantsust ja teine programm sisaldas kahte võimlemiskava erinevate tantsu- ja võimlemispidude repertuaarist. Reisi kuuendal päeval jõudis kätte festivali päev. Sinnani saime palju puhata, rannas päikese käes ja soojas merevees mõnuleda, maitsvat toitu nautida ja lõputult poodides ringi uudistada ning raha raisata nii oma „kodukülas” kui naaberlinnas. Meeleolukas oli reisi teisel päeval missioon „kanalisatsioonitorud”. Nimelt ei võtnud me kodust kaasa oma tantsuvahendeid, sest need olid suured ja lennukis oleks läinud eraldi maksustamisele eripagasi alla. Kuna need olid kõige tavalisemast kanalisatsioonitorust tehtud, siis otsustasime, et teeme kohapeal uued. Selgus, et selleks pidime sõitma hoopis kolmandasse linna ja sealgi oli ainult üks pood, mida me mööda linna taga otsisime, kust sellist asja saada oli. Kui müüja küsis, et kui suure läbimõõduga, kui pikka, kui tugevat jne, ning nähes, et me täpselt ei tea, siis küsis, et milleks teil neid vaja on. Vastuse peale, et tantsimiseks, said mitu läheduses olevat meest, nii müüjad kui kliendid, veidi muiata, kuid selle peale võttis müüja meid sappa ja viis torude juurde. Kohe oli vajalik olemas ja nii me siis rändasime neljakesi torud kaenlas bussidega seigeldes „kodu” poole.
Festivalipäev algas kui iga eelnevgi, trenn ja rannatamine. Peale varajast õhtusöök algas valmistumine kontserdiks. Kostüümid sirgu, soengud pähe ja huuled punaseks. Kell 19:00 algas meie hotelli eest rongkäik läbi linna esinemispaika rannaparki. Peale meie osalesid festivalil veel kollektiivid Moldovast, Bulgaariast, Valgevenest ja Ukrainast. Meil oli kaasas ka oma fännklubi, kes sai sellel ajal, kui meie rongkäigus ilutsesime, ülesandeks teise programmi kostüümid kontserdipaika tassida. Nii nad kõndisid rongkäigu kõrval kostüümikoorma all, ise samal ajal ergutushüüdeid kuuldaval tuues, et veidi melu ja suure peo tunnet tekitada. Kui rongkäik kohale jõudis, hakkasid korraldajad alles esinemisplatsi paika sättima. Saime oma pool tundi oodata, enne kui kontsert algas. Tantsisime esimesena oma võimlemiskavadest koosneva programmi. Tuulega võideldes loojuva päikese valguses lendasid vedikud „Õhtu ilus” toredasti ja kanalisatsioonitorudest tehtud vahenditega „Ratsanikud” võeti suure kaasaelamisega vastu. Põõsataga kleidid vahetatud, läksime tantsima oma eestiteemalist programmi. Miskipärast polnud seekord nende tantsude päev ja esimene tants hakkas juba viltu vedama, kuid seda teadsin ainult mina ja naised ise, sest usaldati üksteist ja treeningutes kaasa antud juhised aitasid tantsu ära tantsida nii, et publikul jäi ainult rõõmsalt kaasa elada ja pärast pöidlad püsti tõsta. See oli suur kiitus naistele, kui hästi koos toimivale ja üksteist toetavale rühmale. See on tõeline grupivaim. Tähistasime oma katsumusterohket festivalinädalat üheskoos mereannirestoranis hellitades ennast imeliste mereandide ja hea veiniga. Päeva lõpetuseks kinkisime oma hinnalised suure vaevaga saadud tantsuvahendid restoranipidajale, kes need rõõmsalt vastu võttis ja meid heade sõnadega teele saatis.
Viimane päev Paralias möödus suuremalt jaolt merel. Käisime väikese puust lõbusõidulaevaga koos Bulgaaria grupiga meresõidul, mis oli just sobiv lõpetus reisile, mida nautisid kõik. Imeliselt soe päikseline ilm, kerge briis, soe Egeuse meri, hea seltskond. Seilasime piki rannikut, taamal pilvemütsidega Olympose majesteetlikud mäed. Lõuna ajal viidi meid kummipaadiga kaldale, kus tühjal rannal seisis tuultest räsitud kokkuklopsitud hütt ja üksik vagunelamu, mille juures varjualune. Vanapapi, kes seal toimetas, ligines kohe pudelitega ja pakkus omatehtud ouzot (Kreeka rahvusnaps, aniisimaitseline aperatiiv) ja koduveini. Laevakapten koos madrusega astus grilli taha lõunat valmistama. Lõunasöök maitses taevalikult: kreekasalat, grillitud sardiinide, vorstikeste ja röstsaiaga. Imeline päev, mis lõppes viimaste sisseostude tegemise ja kohvrite pakkimisega.
Viimase päeva Kreekas veetsime peale rongisõitu Thessalonikis, mis mäenõlvalt alla mereäärde voolab ja on omamoodi põnev suurlinn. Avastamist on seal palju. Segamini arhitektuuripärlid Vana-Rooma ajast sotsialismiaegsete ehitusšedöövrite ja kaasaegsete ehitistega. Palju suurt ja pompöössset. Kui tulles tutvusime nn ülalinnaga, siis nüüd jalutasime all-linnas mööda mereäärt sadamast promenaadini ja kitsaid kõrgete hoonetega ääristatud tänavaid pidi raudteejaama tagasi, põigates sisse Agia Sofiasse, mis on Istanbulis asuva Agia Sofia väike õde. Ilmselt tuleb veel tagasi minna, sest käimata jäi Thessaloniki kuulsatel turgudel.
Oli rikastav seiklus. Kuigi rinda tuli pista mitmete ootamatustega ja lõpptulemusena ei vastanud festival väljakuulutatud tingimustele, saadi juurde palju väärtuslikke kogemusi ja teadmine, et ka ootamatutes olukordades hoiab rühm kokku ja koos tegutsedes saadakse ilusti iga olukorraga hakkama. See on suur ja hindamatu väärtus!
Tiina Kaev
Tiina Tantsustuudio
Muljeid reisilistelt
Peale reisi esitasin reislistele mõned küsimused ja palusin veidi mõelda ning oma emotsioonid kirja panna.
Allpool väike valik vastustest
– Kõige meeldejäävam elamus
„Merereis ja väga maitsev lõunasöök rannal, ujumine keset merd ning lihtsalt koos olemine tüdrukutega. Poosid, pildistamised, tants ja naer- tõeline tüdrukute pärusmaa 😊 Meie enda esinemine oli väga tore. Mulle see nii meeldis. Andis tohutult emotsioone: uhke oma tantsude ja riiete üle, uhke iseenda üle, et olen just seal ja teen seda, mis mulle tohutult meeldib. Iga tantsuga on tunne, et hakkan rohkem avanema. Ühtekuuluvus tunne tüdrukutega laval olles, on midagi väga suurt ja liigutavat.”
„Oli palju meeldejäävaid elamusi:) Esimest korda ei olnud mul (meil) reisil olles majutust ehk mind (meid) ei oodatud ööbimiskohas. Teiseks- välisreisidel ei ole ma kunagi elanud nädal aega samas toas, rõhutan toas, mitte apartmendis ehk mitmest toast koosnevas korteris. See oli esmakordne, aga väga õpetlik kogemus- õppisin oma trennikaaslasi nädala jooksul palju paremini tundma kui aasta jooksul samas trennis käies. Kolmas oli festivalil osalemine- see, et esindad oma riiki, mitte ainult kodusaart, on lõpuks ikkagi väga suur vastutus ning närvid olid ikka väga pingul. Jällegi väga õpetlik kogemus- raskustes saab meie grupp kenasti hakkama, sest usaldavad seda, kes liidri rolli võtab. Ja see ei olnud kõrvalseisja rollis olnud treener/õpetaja.”
– Mis nii väga ei meeldinud
„Korraldajapoolne suhtumine, mille tõttu ilmselt paljud esile kerkinud väljakutsed üldse tekkisid. See on ilmselt kultuuride erinevus, kus inimesed ei suuda enda sõna pidada ning suhtuvad liiga kergekäeliselt asjadesse, mida nad korraldavad”
„Ma olen reisil ja mulle meeldib kõik,sest vastasel juhul istu kodus.”
– Muljed piirkonnast, kus elasime
„Mulle sobis hästi, et elasime rahulikus ja mõnusas Olympic Beach’ il. Suurem piirkond, Paralia, kus inimesi, poode, söögikohti rohkem, oli samas nii lähedal. See oli väga tore ja andis valikut kuhu minna ja kus olla juurde.”
„See lõputu rannariba…ja head söögid…mida veel tahta kuurortist.”
„Minul, kui eelneva kogemuseta meeldis väga. Hea, et sai majutusest jalgsi randa minna ja seal oli meeldiv teenindus ja polnud ka kallis. Vahepeal sai mere äärest käidud puuvilju ostmas. Kõik oli käe/jala juures, kaubatänav, toidutänav. Hotelli basseini ääres olid ka väga mõnus.”
„Väga meeldis. Olen päris palju reisinud ning see piirkond on veel massiturismi poolt avastamata. Hinnad ja inimesed sõbralikud, vastutulelikud- nagu meie hotelli omanik, kes lahendas ise meie ööbimisprobleemi ära”
–Muljed Thessalonikist
„Thessaloniki on suur linn, õhk oli seal kohe kuumem, võrreldes Paralia ja Olympic Beach ‘iga. Mulle meeldis kõige rohkem mereäärne piirkond oma omapäraste hoonetega, kitsaste tänavatega, lahedate kohvikutega, kus avanes imeline vaade merele. See oli mulle kõige südamelähedasem piirkond, mis päädis vihmavarjude- ja purskkaevude alaga, mis oli väga omanäoline (vihmavarjudega oli väga vahva pilte teha). Mulle meeldib ka pühamuid külastada, need annavad edasi eriti hästi selle maa/piirkonna ajalugu. Kokkuvõttes oli hästi vahva, et me võtsime aja ja tutvusime Thessalonikiga. Väga huvitav ja põnev oli selle linna kultuuriga tutvuda, silmaringi laiendada. Kahju oli sellest, et ei jõudnud Thessaloniki omapärase turuga tutvuda.”
„Thessaloniki raudteejaamas oli lapsepõlve nostalgiahõnguline wc. Suure linna kohta oli üpris roheline või õigemini õites puud. Kahju, et ei saanud seda turu kogemust.”
„Tunne oli ülev,sest ma olin linnas,kuhu soovisin ammu sattuda.”
-Muljed festivalist
„Ettekujutus festivalist oli loomulikult midagi muud. Ikka kujutasin ette, et on lava, palju esinejaid, suur melu, tehakse kohapeal proove jne. Aga jällegi tuleb kohaneda sellega, mis on. Kujunes küll teistsuguseks, palju oli meile mitte harjumuspärast, aga ta toimus ja just sellisena nagu toimus ning mina olin väga rahul, et saime esineda, oma rahvuspäraseid riideid näidata. Ja minu hinges oli küll uhke tunne, kui sain lavale, oma tantse tantsida, mida me terve aasta olime õppinud ja kui nn lavalt maha tulime, näitasid üsna mitu pealtvaatajat meile püstist pöialt, järelikult inimesed jälgisid, elasid kaasa ning neile meeldis. Ikkagi esimene rahvusvaheline tantsufestival ja elamus kogu elukst.”
„Olen käinud tunduvalt parematel festivalidel- Hanioti, Veles. Suhtumine külalistesse jättis soovida seekord. Seda ei külastaks ja ei soovita kellegile. Ilmselt osalejate vähesuse tõttu ei olnud nii toredat melu kui eelnevatel.”
„Pean tunnistama, et väga ei meeldinud. Meie etteasted olidki kõige ilusamad.”
„Meeldis ehk oli tore kogemus. Kohale tulnud esinejad võtsid oma esinemisi tõsiselt ehk endast anti (selle päeva) parim. Nägime erinevaid kultuure, mis oli väga hariv ning meeleolukas.”
– Mis oleks võinud olla teisiti?
„Ma ei oska küll ühtegi asja välja tuua, mis oleks võinud teisiti olla. See reis oli just täpselt selline nagu oli. Meie ise tegime ta enda reisiks. Isegi kui oli ootamatuid olukordi, siis meie ise lahendasime need, kohanesime vastavalt neile ja põhiline, et nautisime seda, mis meil oli.”
„Eks uute koostööpartneritega ongi keeruline- ühelt poolt tahad ju loota, et kõik suhtuvad enda tegevusse suure kohuse- ja vastutustundega, empaatiaga- et ei tekitata teistele kahju (ei emotsionaalset, moraalset ega materiaalset). Selles osas on nüüd kogemus, et inimesi ei saa lõpuni usaldada. Kui algul üllatuslikult pakuti välja reis Meteorale, siis ei osanud ma ette kujutada, mida üldse pakutakse. Kui süvenesin, sain aru, et seda kohta oleks soovinud näha küll- aga kahjuks ei õnnestunud. Sellest on tagantjärgi kahju- rohkem oleksime (mina sealhulgas) pidanud ise enda reisi ette valmistama, vaatamisväärsustega tutvuma, otsima ise reisikorraldajaid. Ise oleksime pidanud olema aktiivsemad- see oleks võinud olla teisiti, aga seda olukorda saab edaspidi parandada.”
„Esineda oleks tahtnud rohkem.”
„Kõik oli kokkuvõttes väga hästi,sest kõike ette ei saa planeerida.”
–Vaba mikrofon
„Ma olen väga tänulik, et sain võimaluse sellel väljakutsete rohkel reisil osaleda. Sain enda kohta palju teada- nagu ma ka mitmel korral mainisin. See 3-se toa asendumine 6-ga oli minu jaoks suur väljakutse. See pani mind (ja ma usun, et ka teisi) väga paljuski proovile. Kõik on keskeas või sinna jõudmas daamid, igaüks oma vajaduste ning iseloomu, isegi võib ausalt öelda erisustega. Niimoodi ennast distsiplineerides, aru andes, kus ja miks ma olen, oli see väga väärtuslik kogemus selles vanuses. Aitäh selle kogemuse eest, mis tegi mind ja ilmselt ka teisi oluliselt rikkamaks inimeseks! „
„Aitäh armas Tiina, et mind tantsima kutsusid (vahel endiselt ei usu seda veel). Aitäh, et korraldasid (ja korraldad tulevikus) reisi, mis kujunes väga lahedaks, omanäoliseks reisiks. Oled väga hea reisikorraldaja: täpne, konkreetne, Sinu peale võib kindel olla, lahendad teele ettetulnud takistused, usaldad ja oled alati naerusuine ning kelmikas. Räägid ja jagad oma tundeid, seega saame sulle ka mõne julgustava ja toetava sõna öelda. See teeb reisimise turvaliseks, mis on minu jaoks väga olulise tähtsusega. Aitäh, et olemas oled”
„Tahan lõpetuseks teha Sinu ees suure kummarduse. Näed meiega nii palju vaeva, oled trennis nõudlik ja konkreetne. Reisikaaslasena väga südamlik, siiras, toetav, abivalmis ning seda loetlemist võib lõpmatuseni jätkata. Need sõnad tulevad südamest ja on siirad. Aitäh, et näed meiega vaeva ja võtsid sellel festivalil osalemise ette. Konarusi oli aga lõpp hea kõik hea.”
-Lõpetuseks
Kui küsisin, et kas sooviksite tulevikus veel külastada välisfestivale, siis kõlas justkui ühest suust, et loomulikult, see on väga rikastav kogemus.
Vaata pilte siit!