Rahvusvaheline tantsukonverents DaCi Ljubljanas 5.-13.7.2024
Tt-stuudio juht Tiina Kaev jagab oma muljeid sellest, kuidas ta Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu esindsusega Ljubljanas rahvusvahelisel konverentsil kogemusi omandamas käis.
Osalesin juulikuus koos Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu (ETHL), mille volikoguliige ma 2022. aastat olen, juhatuse liikme Jane Miller-Pärnamägi ja volikogu liikme Lii Ainsaluga Sloveenias Ljubljanas toimunud rahvusvahelisel tantsu- ja lastekonverentsil daCi (daCi – Dance and the Child International Conference 2024), mis kandis pealkirja “I-Body, I-Dance”. See on konverents, mis toimub iga kolme aasta tagant ja kuhu tulevad kokku teadlased, tantsuõpetajad, koreograafid ja tantsunoored tantsuhariduse valdkonnast üle kogu maailma Konverentsi raames toimuvad eraldi töötubade programmid, ettekanded, esitlused, demonstratsioonid ja ettekanded noortele ja täiskasvanutele. Meie osalemise eesmärgiks oli ennekõike tutvuda ja ennast kursis hoida maailma tantsumaastikuga, koguda uut inspiratsiooni ning loomulikult hoida pildis ka meie Eesti tantsuelu, kuna ka Eesti on daCi liige. Peale meie, osalesid Eestist konverentsil Viljandi Kultuuriakadeemia III kursuse tudengid koos Anu Söödi ja Raido Mägiga ja Viljandi tantsuõpetaja Leanika Mändma-Orasmaa. Kokku oli osalejaid konverentsil 34 riigist pea 700 üksikosalejaga.
Konverentsi programm leidis aset peamiselt Ljubljana Ülikoolilinnakus ja oli väga mitmekesine. Nagu eelpool mainitud, toimisid paralleelselt täiskasvanute ja noorte programm. Õpetajate programm algas iga päev inspireeriva avakõnega. Eriti jäi avakõnedest meelde esimese päeva oma “Embodying Hope through Dance”. Soome tantsupedagoogika professor ja koreograaf Eva Anttila, kes koos oma andeka tantsijast tütre Suvi Honkaneniga tõi esile tantsu potentsiaali toetada tänastes kriisides lootust. Kõne oli väga huvitavalt ja köitvalt üles ehitatud. Iga teemat, millest Eva rääkis ilmestas pärast omakorda Suvi teema iseloomu peegeldava muusika saatel sama iseloomuga liikumisega.
Teine päeva avakõne, mis mind kõnetas oli USA tantsupedagoogi Susan Grissi, energiast pakatava eaka daami poolt peetud ilmekas, emotsionaalne ja kaasakiskuv tõeliselt inspireeriv kõne, mis oli illustreeritud arvukate piltidega ja rääkis teemal: “Meeled liikumises: Loov liikumine kui õppimise keel” ehk siis lihtsamalt öeldes, kuidas läbi liikumise väikelapsi õpetada, rõhutades seda, et alustada tuleb päris väikestest, kui kõik tuleb loomulikult ja piirideta sügavalt väikese inimese seest. Jälgides kõnet, valdas nii palju tuttavaid tundeid ja mõtteid, mida olen kogenud oma õpetaja teekonnal, aga alati ei oska ise sõnadesse panna.
Avakõnedele järgnesid erinevas vormis loengud (liikumistöötoad, presentatsioonid, esitlused, esitlus-demonstratsioonid jne). Valikut oli palju ja pidi põhjalikult uurima, enne kui sai otsustada, millisesse ruumi osalemiseks sisened. Konverentsi fookuses oli tants formaalhariduses. Kuidas erinevates riikides on tants integreeritud õppekavadesse nii alushariduses kui põhihariduses. Oli palju toredaid ettekandeid, kuidas liikumist on kasutatud erinevate tegevuste integreerimisel, abivahendina laste sulandumisel gruppi, erivajadustega inimeste kohanemisel situatsioonidega, aidanud kaasa arglike laste avanemisele ja usalduse leidmisele jne.
Minu külastatutest tooksin välja kolm, mis kõige enam kõnetasid. Näidistund/töötuba Canada tantsupedagoogi ja oma koolkonna looja Virginia Tanneri tehnika tutvustus, mida viis läbi tema tütar Mary Elizabeth Jane Manley, kes ema loodud tantsukompanii üle võttis ja seda tänaseni juhib. Atraktiivne ja energiline vanaproua, kes juba oma olekuga kutsus kaasa mõtlema ja tähelepanu fokusseerime. Näidistund algas soojendusharjutuste jadaga muusika saatel ja see meenutas veidi Idla koolkonda, kuid rohkem klassika baasil, aga kui tund läks üle loomeprotsessiks, siis Gerd Neggo koolkonda. Näidistund viidi läbi USAs tegutseva Tanneri tantsurühma noortega ja loomeprotsessi kaasati kõik kuulama-vaatama tulnud.
Teisena jäi eriti ilmekalt meelde legendaarsete õpetajate Jeff Meinersi Austraaliast, (teadur ja õppejõud Lõuna-Austraalia ülikoolis, pühendudes tantsule algkooli õppekavas) ja Ann Kipling Browni USA-st (emeriitprofessor, tantsuhariduse mõtestaja ja eeskuju paljudele tänastele tegijatele), töötuba teemal “Artist vs õpetaja, õpetaja vs artist”, mis õpetas enda sisse vaatama ja ennast analüüsima, kust oli kaasa võtta mitmeid väärtuslikke nn tööriistu, kuidas olla parem õpetaja ja kuidas muuta tund köitvaks ja mõtestatuks.
Viimasena tooksin välja töötoa, mille lõppedes tõdesin, et kui põnev võib olla füüsika tund. Liikumistöötoa pealkiri oli intrigeeriv: “Let’s Dance with Quanta! An interdisciplinary exploration of dance and quantum physics” (“Tantsime Kvandiga! Tantsu ja kvantfüüsika interdistsiplinaarne uurimine”) ja seda viis läbi Paola Maria Bassinana Itaalias sündinud ja kasvanud õpetaja, tantsija, koreograaf ja tantsupedagoog. Töötoas käsitles tantsu ja kvantfüüsika seoseid ehk kuidas siduda kvantfüüsikat tantsuga ehk liikumistund läbi kvantfüüsika. Täiesti teine vaatenurk tantsule.
Õhtuti toimusid erinevad kontserdid ja etendused linna eri paigus. Kahel õhtul aga esinesid väikeses blackboxi konverentsil osalevad noortegrupid. Kokku toimus neli kontsert-etendust, aga kuna saal oli väike ja osalejaid palju, siis meie saime külastada õnne komebal kahte. Kõige eksootilisemad meie jaoks olid vast tantsijad Jamaikalt ja Barbadoselt, kes oma kavaga esinesid. Kui meie, ETHL´i tiim olime ainult kuulajate ja vaatajate rollis, siis Viljandi tudengid ka esinesid ühel neist kontsertidest. Samuti külastasime ühel õhtul kaasaegse tantsu etendust vanalinnas, mis oli üllatusi täis, huvitava koreograafiaga ja tehniliselt suurepärase esitusega mitmekülgne etendus. Lisaks liikumisele oli kasutatud veel ka pantomiimi ja sõnakunsti, mis kõik oli veidi groteskse alatooniga. Laval olid väga erinevad tantsijate natuurid, huvitav kostüümivalik, suhestumine üksteisega ja meisterlik keha valdamine, rolli sisseelamisvõime ja imepärane näitlejameisterlikkus. Etendus jättis väga sügava mulje.
Noorte programmi raames osalesid tantsijad nelja päeva jooksul töötubades ja loomeprotsessides, mille tulemust ka konverentsi lõputseremoonial publikule näidati. Samuti andis seal kuus aastat organisatsiooni juhtinud Jeff Meiners Austraaliast teatepulga üle järgmiseks kolmeks aastaks Vesna Geršakile Sloveeniast ning avaldati 2027. aastal toimuva konverentsi riik, milleks on Malaisia.
Konverentsil kirjutati alla ka UNESCO deklaratsioon, mille eesmärgiks on ühendada kultuur ja kunstide haridus ning arutleti teemal, kuidas iga riik saaks omalt poolt seatud eesmärke ellu viia. Eestit esindas sellel arutelul Jane Miller-Pärnamägi..
Minu jaoks oli rahvusvahelisel festivalil osalemine esmakordne. See oli suurepärane võimalus kokku puutuda kolleegidega üle terve maailma ja tunda, et elame küll maailma eri paigus, kuid eesmärk on kõigil üks; väärtustada liikumist läbi tantsu ja pakkuda noortele võimalust väljendada ennast liikumise kaudu, mis on justkui rahvusvaheline keel üksteise mõistmiseks.
Tugevalt jäi kõlama ka tolerantsuse teema, et ei ole oluline, kes sa oled, mis on sinu tõekspidamised, oled sa suur või väike, vana või noor, kui kõrge on sinu tehniline tase – kõigil on õigus liikuda, kõik kes armastavad tantsida, peavad seda saama teha just nii, nagu nad seda soovivad kartmata halvustavat kriitikat või naeruvääristamist. Avatus ja tolerants!
Olen rõõmus, et sain sellisel suurel tantsuelu liitval sündmusel osaleda, mis oli õpetlik, silmaringi avardav, inspireeriv, aga õpetas ka enda sisse vaatama ja analüüsima, et miks me seda teeme, mida me just teeme, miks on see meie jaoks nii tähtis, miks oleme selle enda südameasjaks võtnud ja mida me sellega ühiskonnale/kogukonnale juurde anda soovime.
Blogi saab lugeda siin!
Pilte saab vaadata siin!
Tiina Kaev
Eesti Tantsuhuviharidus Liidu volikogu liige
Tiina Tantsustuudio kunstiline juht