Meie tantsud Kreeka päikese all
22.–30. septembril 2026 osalesid Tiina Tantsustuudio VI rühm ja naisvõimlemisrühm „Liine” rahvusvahelisel festivalil “Hanioti” Kreekas. VI rühma tüdrukute jaoks oli see reis eriti tähendusrikas ja emotsionaalne, sest tegemist oli nende lõpureisiga, kuna eesootav koolilõpetamine teeb käesolevast hooajast nende viimase aasta stuudios. Kreeka soe päike, õdus Hanioti linnake ning unikaalne ümmargune esinemisareen pakkusid osalejatele ustamatu elamuse, täis tantsurõõmu ja ehedat ühtekuuluvustunnet.
Reisilt tagasi jõudnud osalejate vahetud muljed, maalivad pildi õnnestunud ja emotsiooniderohkest nädalast, mil nauditi nii sooja päikest, sini-sinist merd kui ka südamest tantsimist. Ehkki ettenägematute asjaolude tõttu jäid ära mõned plaanitud tegevused nagu väljasõit koobastesse ja paadisõit, jäid osalejad reisiga väga rahule, sest festivali melu ja ühine teekond pakkuda unustamatuid elamusi.
Rahvusvaheline “Hanioti” festival on pika traditsiooniga sündmus, kuhu on oodatud erinevaid tantsustiile viljelevad tantsukollektiivid üle kogu maailma. Sellel aastal oli osalejaid lisaks meile eestlastele Rumeeniast, Serbiast, Bosnia ja Hertsegoviinast, Bulgaariast, Horvaatiast ning Ukrainast.
Festival sai meeleoluka alguse rongkäiguga ning kulmineerus esinemistega ümmargusel miniareenil. Saime oma tantse näidata kahel pikal ja mitmekesisel kontserdil Hanioti keskväljakul, osalesime meiegi meeleolukal rongkäigul, tantsisime koos teiste osalejatega ühist sirtakit ning nautisime teiste riikide põnevaid etteasteid. Esimesel kontserdil esitasime möödunud suvel toimunud Võrafesti lõppkontserdi repertuaaris olnud neli võimlemiskava. Eriti suuri kahinaid tekitas publikus naiste esitatud „Tuul”, sest järkjärgult avanevad loorlehvikud pakkusid imelist vaatemängu. Teisel kontserdil esitasime neljast eesti rahvatantsuainelisest autoritantsust koosnev programmi, mis samuti suure aplausiga vastu võeti. Esinemised toimusid ümmargusel miniareenil. Selline ringikujuline lava oli nii tüdrukutele kui naistele esmakordne ja teistmoodi kogemus. Kuigi unikaalne vorm tekitas alguses pisut segadust, andis see väärtusliku elamuse ning pani proovile esinejate kohanemisvõime.
Mõnikord on raske sõnadesse panna seda teatud miskit, mis teeb ühest festivalist ja reisist tõeliselt meeldejääva sündmuse – see on segu nooruslikust energiast, ehedast tantsurõõmust ja tundest, mis teeb lihtsalt hingele pai. Festivali tegi meeldejäävaks just publiku erakordselt soe ja südamlik vastuvõtt. Naiste ja tüdrukute läbipõimitud etteasted moodustasid ühtse ning viimistletud terviku, mis ümmargusel miniareenil publikut tõeliselt võlus ning vahetud emotsioonid kandusid otse lavale ja pakkusid unustamatuid hetki. Kui naised esitasid oma tantsu „Kodutunne”, oli ühel kohalikul proual silmis liigutuspisarad, kuigi laulusõnadest ta aru ei saanud – tantsukeel kõneles iseenda eest. Meie neiud ja naised eristusidki oma mitmekülgsete tantsukombodega ning pälvisid nii publiku kui ka korraldajate poolt suurt tunnustust. Kogu festivali korraldus sujus meeldivalt ning väiksemadki „äpardused” lahendati märkamatult ja paindlikult.
Kultuuriline kirevus pakkus rohkelt inspiratsiooni. Eriti rikastav oli näha, kui erinevaid stiile ja žanre teiste riikide kollektiivid esitasid. Programm polnud piiratud vaid klassikalise rahvatantsuga, vaid pakkus laia spektrit, kus erilise meisterlikkusega jäid silma Ukraina tantsijate säravad etteasted.
Hanioti osutus reisisellide jaoks just selliseks kohaks, kus oli korraga olemas kõik vajalik, aga ka midagi eriliselt sooja ja omast. Seda pisikest ja kompaktset linnakest kirjeldati kui õdusat ning turvalist paika, justkui väikest oaasi, mille keskpunktiks oli ümmargune keskväljak. Samamoodi nagu esinemise miniareen, koondas väljak enda ümber elu ja melu. Sealt hargnesid päikesekiirtena laiali väikesed tänavakesed, kus käis vilgas kauplemine hiliste õhtutundideni. Läheduses asus pisike kirik ning vaid mõne sammu kaugusel ootas soe meri ja mõnus rand.
Kuna kõik eluks ja puhkuseks vajalik oli otse käe-jala juures, tekkis paljudel kiiresti kodune tunne. Mitme osaleja sõnul meenutas Hanioti oma paraja suuruse ja rahumeelse rütmiga kodust Kärdlat. Kuigi väikese koha tänavad said paari päevaga risti-rästi läbi kammitud ning mõnele tekitas see pisut igavustki, jäi üldine tunne ülimalt positiivseks – see oli paraja suurusega, turvalne ja armas paigake, kuhu oli pärast meeleolukaid esinemisi mõnus tagasi tulla. Kõigile jäid eredalt meelde aga kassid, keda Haniotis oli väga palju. Nunnud ja sõbralikud neljajalgsed tervitasid tantsijaid igal sammul, lisades linnamelule soojust, kuid tegi ka veidi kurvaks, sest kasse oli nii palju ja ega nad eriti hästi söödetud ja hoitud välja ei näinud. Paljude jaoks oli lahkumine neist reisi kõige kurvem osa.
Meie peatuspaigaks Haniotis oli hotell Grand Victoria, kus elasime kõrvuti teiste festivalil osalenud kollektiividega. Majutustingimused olid pigem tagasihoidlikud. Toad olid kompaktsed, vannitoad tekitasid duši all käies vahel kergemaid uputusi ning hotelli personalist oli tunda pikast hooajast tingitud väsimust. Samas võtsime olukorda hea huumoriga, rõdud toimisid tubade meeldiva pikendusena, õdus siseõu pakkus head paika koosviibimisteks ning kuna suur osa ajast möödus väljas seigeldes, ajasid voodi ja pesemisvõimalus asja täiesti ära. “Oma inimestega tuba jagades oli ikka tore!” tõdes üks osaleja.
Hotelli toitlustus just suuri kiidusõnu ei vääri, sest menüü oli korduv ja toit vahel jahedavõitu, ei jäänud siiski keegi nälga ning taimetoidu ja köögiviljahautiste austajad leidsid oma lemmikud. Päris õige Kreeka maitsemaailm avanes aga kohalikes restorandides ja tavernis. Tõelise kulinaarse elamuse pakkusid kohad nagu Pallini ja piduliku õhtusöögi võõrustaja Garry’s The King of Gyros, kus pakuti ehedat, värsket ja mahlakat Kreeka toitu, mis pani unustama hotellitoidu üksluisuse ning jättis kohalikust köögist suurepärase mälestuse.
Uurides veel reisiliste käest, mis reisist meelde jääb, siis esinemiste kõrval meenutati eelkõige ühised õhtusööke, tänavatel jalutamisi, laulmisi ning elavad vestlused hotelli rõdudel. Ei puudunud ka omamoodi muhedad seiklused, näiteks merekarpe otsides aja unustamine, mis päädis bikiinides mööda linna asjadele järele kõndimisega või läbi tiheda oliivisalu rühkimine parimate vaadete nimel.
Ilusaid postkaardivaateid pakkusid Kreeka loodus ja naaberkülad. Ühistranspordiga omal käel ettevõetud retk Afytose vanalinna oli tore vaheldus, sest see linnake oli hoopis teistsugune, kui Hanioti. Oma lillevanikutes siniste uste ja valgete majakestega oli selles ehedat ajaloolist Kreeka hõngu. Samas teine naaberlinnake Pefkochori, millega oma viimasel Harioti päeval tuvumas käisime, võlus oma helge ja kergelt luksusliku mereäärse promenaadiga. Eriti mõnus oli rannapäev Golden Sun Beachil, kus oli ajatut ilu oma järskude kaljude, sini-sinise mere ja lõputu päikesega.
Reisi viimane päev viis meid Kreeka suuruselt teise linna Thessalonikisse, mis pakkus kontrasti senisele rahuliku rütmiga külaelule. Suurlinn võttis meid vastu oma kireva palega, ühtaegu põimusid seal moderne linnapilt, ajalooline arhitektuur ning vilgas metropolisagin. Päeva suurimaks elamuseks kujunes linnaturg, mille rikkalik valik, puhtus ja värvikas mitmekülgsus võitsid paljude südamed. Need, kes eelistasid suure linna melu, nautisid arhitektuuri ja võimalust kogeda suurlinna rütmi. Ehkki aeg oli piiratud ning arvamusi jagus seinast seina, pani linnaretk reisile meeldejääva ja mitmekülgse punkti.
Reisiliste meelest eristus seekordne reis varem kogetust oma vaba, rahuliku ning ülimalt meeleoluka atmosfääriga. Kui tavaliselt mööduvad reisid kiire ja tiheda ajakava tähe all, siis Haniotis oli ohtralt vaba aega, et sõpradega päevitada, juttu ajada ja päriselt puhata. Laval ei olnud kohta hirmul ja esinema mindi vaid puhtast rõõmust. Naised kiitsid noori, et vaatamata kiiretele muudatustele lavapaigutuses ja esinemisjärjekordades säilitasid noored alati sõbralikkuse, kohanesid kiiresti ja pidasid kõigist kokkulepetest kinni. Noored meenutasid soojalt rühma ühiseid õhtusööke, millele pani meeleoluka punkti ühine lustakas “Kaera-Jaani” tantsimine. Erilise tänutundega meenutati Liine naiste abivalmidust ja kokkuhoidvust
Tuttavate korraldajate loodud turvalises keskkonnas hingasime ühes tantsurütmis, esindasime oma riiki uhkusega ning näitasime oma parimat meistriklassi, mis jättis sooja jälje nii kohalike kui ka reisi- ja tantsukaaslaste südamesse.
Kogu reisi sügavama väärtuse võtab aga kokku ühendav “Meie”-tunne. Osalejate sõnul on oma tantsudega maailmas ringi rändamine ja teiste riikide kultuuridega tutvumine hindamatu väärtus ja juba oodatakse põnevusega uusi reise!
Tüdrukute ja naiste mõtted korjas ja sidus kokku Tiina Kaev
TÄNU ja KUMMARDUS!
Aitäh kallid reisiseltsilised: VI rühma noored, Liinede daamid ja fännigrupp. Teiega oli väga tore ja meeleolukas seda mõnusat suvepikendust nautida ja lava jagada. Hea tuju, kaunis loodus, soe meri, palju kultuuri, koosolemist, rõõmsat tantsimist ja sooja vastuvõttu, uusi tutvusid ja head sööki ning muidugi õhtumeluseid linnatänavaid, on mida meenutada. Loodan, et reisimuljed jäävad teid saatma terveks hooajaks ja sellest saab üks mälestusväärne peatükk Teie mälestusteraamatus.
Teiega on alati rõõm sellist teekonda jagada, tunda usaldust ja üksteisest hoolimist!
Aitäh head lapsevanemad, et leidsite võimaluse oma armastele tütardele selle reisi kinkimiseks. Usun siiralt, et see on imeline kingitus neile pühendumuse eest, millega on nad kõik need aastad Tt-stuudios tantsuteed käinud, mis kahjuks lõpu poole tüürib. Aitäh usalduse eest!
Aitäh Hiiumaa Kultuurkapitali ekspertgrupp, et panite õla alla ja aitasite kaasa reisi õnnestumisele!
Aitäh, kes Te meid esinema olete kutsunud (Kristo ja Liis, Coop Hiiumaa, Viskoosa jaanitule korraldajad, Hiiumaa Sport). Sellega andsite arvestatava panuse reisieelarvesse.
Aitäh Heliivika (Helen Lees) ja Hõbekala (Kärlin ja Siim), et aitasite täita meie väikest meenekotti, mida kingituseks kaasa viia.
Reisiliste nimel Tiina Kaev