Taas on kätte jõudnud rõõmus suvi ja seljataha jäänud üks keeruline aasta, mil tuli kohaneda uue raalsusega. Olen inimene, kellele meeldib plaane teha ja sihikindlalt nende poole sammuda, kuid sügisel entusiastlikult lootusega uut hooaega alustades, tuli üsna pea hakata oma plaanides ümberkorraldusi tegema ning uue reaalsusega kohanema. Isegi ühte päeva ei saanud ette plaanida, rääkimata nädalast või kuust. Tuli ette päevi, mil lausa kolm kirja väikeste vahedega lapsevanematele töökorralduse muudatusest teele panin, iga järgnev eelmist tühistades. Usun, et mitmed lapsevanemad ei jõudnud mu kirju enam jälgidagi. Kuid kogu selles tohuvapohus midagi me siiski tegime. Vaatan siinkohal möödunud aastale tagasi ja hakkan algusest pihta.
Hooaja algus ja ära jäänud sünnipäevanädal…
Alustasime vanemate rühmadega hooaega tavapärasest kaks nädalat varem, septembri keskel, et jõuda kõik tehtud, mida plaanisime, Novembri kuu lõppu oli kavandatud Tt-stuudio sünnipäeva nädal täis erinevaid sündmusi nagu mälumänguõhtu, vilistlasõhtu, etendus, kontsert, et tähistada stuudio 15.-dat sünnipäeva. Tegelikult juba terve juuli ja augusti töötasime vilistlaste ridadesse kuuluvate noore daamidega soolorollide kallal, sest tahtsime ikka lavale tuua etendust „Kaotatud kingake”, mis eelmisel kevadel kaks nädalat enne esietendust ootele pidi jääma. Septembris alustasime proovidega ka mandri maal, sest lisaks etendusele tahtsime pidada maha ka sünnipäeva kontserdi, kus kõik vilistlased ka oma sõna sekka saavad öelda ja taas lavalaudadel tantsivad. Kuna noored on kõik suurel maal eripaigus laiali, siis leidsime endale toreda pesa Oru lasteaias „Mesimumm”, kus kord kuus kokku saime. Nii valmistusime sünnipäevanädalaks usinalt kaks kuud, kuni tuli sarnaselt eelmisele kevadele oma plaanid tühistada, et hoida meie tervist ja oma lähedasi. Haigus Eestimaal kogus hoogu. Olime kurvad, kuid jäime lootuses vaatama kevadesse ja etenduse ning kontserdiplaane maha veel ei matnud.
Valmistume jõuluteks…
Õnneks said jätkuda trennid, tõsi, oluliselt kaootilisemalt, kui oleme harjunud, sest eneseisolatsioonidega tuli ette rohkem puudumisi kui tavapäraselt. Kaks rühma olid suisa tervenisti kodus, kuna olid kooli kaudu lähikontaktsed. Siiski jätkasime valmistumisega jõuluajaks, et Kärdla jõuluturul, mis meile sobivalt sel aastal toimus vabas õhus, Kärdla uuel keskväljakul. Selleks ajaks olid keelatud juba ka üritused siseruumides. Kuid jälle tuli oma plaanid ümber mängida, sest nädal enne esinemist pandi huvitöö suure nakatumisnäitajate tõttu pausile ja koolid läksid distantsõppele. Õnneks õnnestus plaanid kiirelt paari päevaga ümber mängida ja esinemine tõsta nädal ette poole. Nii saime siiski huvilistele nooremate rühmadega näidata, mida me õppinud olime. Vanemate põhirühmadega, Tt-stuudio IV ja V rühmaga saime peale seda siiski veel mõned korrad turul esineda ja meeleolu luua nii valged kui pimedas, sest esinemised vabas õhus olid lubatud ja tantsud selged, mis eraldi trenne ei vajanud.
Tt-stuudio V rühm tantsuga “Mustlasneid” (erakogu)
Jõuluvaheajalegi sai tantsijad saadetud lustliku seiklusmänguga, mille korraldas Kärdla tänavatel XI klassi uurimistööks loodud õpilasfirma „Trill & Trall”, milles toimetamas meie oma stuudio vanemad tantsijad Säde-Reete ja Linda koos oma sõpradega. Üllatusena ootas seiklusmängu lõpus tüdrukuid Kärdla Linnapargis puude all Jõulumemm, kellel igaühele üks väike kingitus varuks oli.
Tunnid väikestes gruppides, eneseisolatsioonid, ära jäänud sündmused…
Koolivaheaeg loodetud haiguselaine rahunemismärke ei toonud. Nii võeti valitsuse poolt vastu otsus, et huvitöö võib jätkuda, kuid väikestes gruppides. See tõi kaasa tunniplaanimuutuse ja gruppidesse jagamise. Kuna rühmad on meil suured, siis igast rühmast tekkis kaks gruppi, kelledele tuli kõigile leida sobiv aeg trenniks. Leidsime koostöös lapsevanemate ja kultuurikeskusega lahenduse ning kõik said ilusti trennides käia. Natuke pidime maksma lõivu tundide pikkuse pealt, et kõik ilusti ära mahutada.
Grupi suuruse ja ruumi suuruse piirangud panid halba olukorda ka line-tantsu tunnid. Kuna line-jaid oli meil rohkem kui 10 ja saal väike, siis nende trennidega me kahjuks sellel poolaastal üldse alustada ei saanudki.
Nii saime tundides käia kuni veebruari keskpaigani, kuid loomulikult mitte ilma takistusteta. Juba jaanuari keskel jäin mina otsekontaktsena koos ühe rühmaga eneseisolatsiooni. Appi tõttasid tublid vilistlased, kes põhirühmade tunnid minu asemel ära andsid. Kui taas tööle naasin, jõudsime Tt-stuudio IV rühmaga lõpuni viia toreda projekti, kuhu meid valla kultuuriosakonna poolt haarati. Saime osa valla Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud videoloo tegemisest, mille idee autoriks oli valla kultuuritöö spetsialist Anu Tammearu. Tema oli ka see, kes meid sellesse vahvasse ettevõtmisesse kaasas ja õpetas selgeks Kertu Alvre imeilusa tantsu „Õhtu ilu”, mis kogu videoloo üheks tervikuks sidus. (vaata videod siit)
Tt-stuudio IV rühm Sõrul koos Anu Tammearu (vasakult esimene) ja minuga (vasakult teine) peale pikka filmimispäeva (erakogu)
Videod nn purki saadud, jäime veebruaris enne talvevaheaega taas ühe rühmaga eneseisolatsiooni. Mina juba teistkordselt ühe kuu jooksul. Kuna nakatumisnäitaja Hiiumaal oli selleks ajaks kõrge, siis saatsin ka kõik lapsed nädal varem vaheajale. Selleks ajaks olime ära jätnud oma traditsioonilise treeninglaagri ja osalemise festivalil „Koolitants”.
Tantsupaus, loobumine Võimlemispeost…
Peale vaheaega jäid valitsuse otsusega distantsõppele V-XII klass. Kogu huvitegevus oli lubatud sisetingimustes vaid üks-ühele õpe või siis väikestes gruppides õues. Kuna ilmastikutingimused olid märtsi algul heitlikud ja varjualune, kuhu vajadusel pugeda Kärdlas puudub, siis jätsime trennid veidikeseks ootele. Ooteaeg lõppes üsna konkreetselt, sest jäin juba isa kolmandat korda eneseisolatsiooni ning siis pandi juba ka välitingimustes huvitöö seisma ja distantsõppele läksid ka algklassis. Nii siis, algas paus, teadmata ajaks. Otsustasin, et ei lähe ka zoom`i tundide peale, lastel niigi palju seal arvuti taga istumist. Lasen neil rahulikult olla ja oma distantsõppega toime tulla lootuses, et kevade edenedes ikka tüdrukuid ka trennis näen. Lootus kevadel kontsert ja etendus lavale tuua, jäi aina õrnemaks, kuni kustus lõplikult. Aastad on ka näidanud, et juuni kuusse selliseid suuri ettevõtmise me lükata ei saa, sest siis on juba lapsed/noored laiali läinud vana-vanemate poole või siis tööle pühendunud.
Kõikidest eelnevalt kirjutatud tingimustest tulenevalt võtsin märtsi algul tüdrukute ja daamidega läbi rääkides raske südamega vastu otsuse, et jätame pooleli teekonna Eestimaa suurele võimlemispeole, mis pidi aset leidma juuli alguses. Tänaseks on selgeks saanud, et tänu korraldajate visadusele ja jonnakusele kõikide takistuste kiuste ikka pidu toimub, kuid mina ei näinud võimalust otsust tol hetkel, kui kõik võimalused olid õhk-õrnad, edasi lükata. Ei olnud me saanud kavasid veel õppida ja ei teadnud, millal seda teha saame ning pooliku ettevalmistusega peole minna pole minu jaoks vastuvõetav. Kogu projekti maksumus, mis ulatus mitme tuhandeni, sisaldades suurt osalustasu, kostüüme ja transporti (peole pidi minema 32 võimlejat + saatjad ja õpetaja), oli niivõrd suur, et riskida selle kaotamisega polnud mõtekas. Võimalus jääda enne pidu rühmaga eneseisolatsiooni või üks positiivne test kohapeal Tallinnas, mis oleks kogu meie hiidlaste kamba koju saatnud, et väärinud minu arvates riski. Samuti olen harjunud, et kui lähen grupiga välja, siis vastutan nende eest, kuid vastuatad olukorras, kus minul puudub kontroll asjade kulgemise üle, seda ma ei saa. Kõike eelnevat läbi kaaludes ja analüüsides, kaldus meie otsus sel korral peost loobuda.
Taas tundides…
Mida mina siis sellel ajal tegin, kui trenne teha ei saanud? Võib ju tunduda, et puhkasin, aga tegelikult tegemist jagus: koristasin ladusid ja vaatasin üle kostüümi varusid, korrastasin paberimajandust, kirjutasin projekte ja aruandeid, tühistasin ja muutsin projekte, täiendasin arhiivi, valisin uueks hooajaks muusikaid, täiendasin ennast, osalesin koolitustel ja lugesin erialast kirjandust, tegin ära kutsetunnistuse ja ühe tantsu tegin ka. Üht-teist jäi tegematagi, kui aprilli lõpp tõi lõpuks väikese leevenduse ja sai uuesti tantsima hakata. Kuigi kohe peale vaheaega kooli veel ei mindud, anti luba alustada välitingimustes huvitegevusega. Esialgu küll väikestes gruppides, aga rõõmustasime sellegi üle, et taas kohtuda saame. Meie trennisaaliks sai Kärdla linnapark, iga ilmaga. Kevad andis meile mõne päris kurja ilma ka, kui taevaluugid terve päeva valla olid. Nendeks päevadeks leidsime endale toredad abilised Motoklubi liikmete poolt, kes lubasid meid oma telgikatuse alla. Aitäh!
Tt-stuudio VIII rühm vihmasel päeval tunnis Motoklubi telgi all (erakogu)
Isetehtud tantsud…
Kuna esinemisi tulemas ei olnud, mis tantsijatele motivaatoriks on ja peagi algab suvevaheaeg, mil kõik jälle laiali jooksevad, siis mõtlesin, et mida võiks tantsijatele põnevat pakkuda, et oleks stiimul ja motivatsioon trennis käia. Pähe torkas idee, mida varem katsetanud polnud. Hakkasime nooremate põhirühmadega (rühmades tantsivad tüdrukud I-VI klassini) tegema tantse, kuid seekord nii, et mina ei pannud tantsu mitte ühtegi sammu. Sellest ettevõtmisest kujunes välja nii vahva protsess, mis pakkus rõõmu ja innustust kõigile nii tantsijale kui mulle õpetajale. Suvevaheajale minnes oli meil sündinud viis omanäolist tantsu, mille autoriteks on tantsijad ise. Hooaja viimases tunnis, millest kutsusime osa saama ka tüdrukute vanemad, saime oma teosed ka ette näidata. Need polnud veel sugugi lavaküpsed ja tööd on veel palju, kuid uhke olla oma loomingu üle oli tüdrukutel põhjust. Uuel hooajal teeme tantsud ilusaks ja siis saavad neid näha juba kõik, kes soovivad.
Kuidas me neid tantse siis tegime…
Kui grupid moodustatud, siis esimeseks ülesandeks oli igal ühel otsida üks muusikapala, mis talle meeldib ja mille järgi ta tantsu sooviks teha. Pean tunnistama, et VIII rühma (I-II klass) muusika valisin siiski ise. Seejärel toimus kodulehel hääletus ja suurima häälte enamusega muusika sai valituks. Nüüd oli vaja leida tantsusammud, millega muusikat täita. Selleks pidi iga tantsija välja mõtlema ja tundi kaas võtma liigutused/sammud/kombinatsioonid, mis ta sooviks tantsu panna. Minu ülesanne oli kõiki tüdrukute poolt välja mõeldud vigureid omavahel kombineerides ja järjekorda seades, tants kokku panna. Kui ühte tundi kaasa toodud sammud kõik juba tantsus olid, siis oli vaja uued mõelda ja nii kuni muusika lõppemiseni välja. Tüdrukud oli usinalt asja kallal. Alguses vajasid mõned natuke rohkem julgustust ja utsitamise kui teised, aga mida trenn edasi, seda ägedamaks kõik läks.
Viimaseks ülesandeks oli välja mõelda tantsule pealkiri. Igaüks sai pakkuda enda meelest sobiva. Lõplik pealkiri selgus taas kord hääletuse teel. Nüüd on meil ühistööna viis väga lahedat tantsu, mis sügisel silumist ja kostüümi ootavad. See oli väga tore ja positiivne noot, millega sellele kaootilisele hooajale punkt panna.
Uurimistöö…
Selles aastasse mahub ka veel üks loominguline projekt, mille võttis ette meie IV rühma tantsija Maribel, kes valis oma kooli XI klassi uurimistöö teemaks „Kaasaegse tantsu loomine”. Uurimistöö käigus lõi ja õpetas Maribel tantsu „Kohtumine” oma rühmakaaslastele. Oma koreograafia loomisega tegi Maribel algust juba novembris, kuid enne huvitöö peatumist lõpuni sellega ei jõudnud. Nii kui trennid taas pihta hakkasid, jätkus töö nii koreograafia loomise kui juba olemasoleva viimistlemisega, et kõik ikka õigeks ajaks valmis saada. Arvestades keerulist aega, andis komisjon ka veidi aega juurde ning lõpptulemusena sai Maribel oma uurimistöö eest kokku 98,5 punti 100-st. Suurepärane töö! Sündinud oli midagi omanäolist ja erilist. See oli ka esmakordne, kui stuudio tantsija oma uurimistöö sellises vormis teeb, mis oli minule, kui õpetajale suur pai hingele, et olen suutnud sütitada oma tantsijas nii suure kire tantsu vastu, et ta soovib sellele rohkem pühenduda ja süveneda. Oli suur rõõm olla Maribelil kõrval teise juhendaja ja nõuandjana.
Kuna ka festival „Koolitants” on sel aastal tavatus vormis ja maakondlikud voorud toimuvad lõpuks hoopis ekraanide vahendusel ja suvel, siis otsustasime Maribeli loomingu ka võistlustulle panna. Nii ei jäägi meil see aasta päris vahele. Oleme esindatud küll tavapärasest vähemaga, aga siiski ja mis sellel aastal üldse tavapärast olnud on?!
Esinemised ja lõpetajad…
Kui noorematega pusisime omaloominguliste teoste kallal, siis suurematega valmistusime tasapisi paariks esinemiseks, millele olime sügisel juba jah-sõna öelnud. Lõplik selgus sündmuse toimumise kohta selgus küll alles juuni algul, kuid lootus ei kustunud. Nii saime esineda Hiiumaa Gümnaasiumi aastalõpu aktusel ja Kärdla Põhikooli lõpuaktusel, millega tegime väikese kummarduse ja kingituse oma lõpetajatele. Tiina Tantsustuudiost lõpetas Kärdla Põhikooli sellel aastal 7 kaunist neidu: Anette Lillemäe, Berit Tikenberg, Hanna Aasma, Jandra-Lisett Uusmaa, Kreete Pilv, Maria Eller ja Mariette Kaunimäe.
Tt-stuudio IX klassi lõpetajad vasakult: Kreete, Mariette, Maria, Jandra-Lisett ja Anette. Lotta peab veel aastakese ootama. (pildistas Teele Rehe)
Tuul Tiibadesse Maria…
Oma hooaja pidime kokku tõmbama 26. juunil, mil saime hõljuda oma heledates rahvuslikes riietes Pühalepa Hiies mida kutsutakse ka Hiiumaa Stonehenge`ks, kuid mis rahvasuus on tuntud kui Põlise Leppe kivid, mis asuvad Pühalepa kiriku lähedal. Esitasime Pärimuspäeval kuus rahvuslikel ainetel loodud autoritanstu, mis sobisid ideaalselt sellesse müstilisse paika ja õhustikku. (Vaata pilte siit!) Natuke kurb oli meil ka, sest meiega koos tantsis viimast korda Maria, kes on otsustanud oma õpinguteed jätkata Otepääl. Maria tantsis Tt-stuudios 13 aastat alustades juba 3-aastaselt sammude seadmist Kärdla ettevalmistusrühmas. Maria on kohusetundlik, rõõmsameelne, abivalmis, usaldusväärne, tehniliselt tugev ja pühendunud tantsija, kelle lavaline šarm püüab pilku ka kõige tagumises reas istval vaatajal. Ta lummab publikut oma avala naeratuse ja säraga. Tuult tiibadesse Sulle armas Maria, olgu Su lend kõrge! Aitäh, et saime tantsida koos Sinuga!
Peale oma viimast esinenemist Maria Pühalepa kiriku ees koos oma rühmaga, Tt-stuudio V rühmaga. Maria vasakult viies. (erakogu)
Hooaja lõpp ja vilistlasõhtu…
Nüüd on jäänud veel vaid kaks punktikest, et sellele hooajale joon alla tõmmata.
Esimene neist on selle hooaja viimane esinemine, mis meile ootamatult sülle potsatas, Muhu väina regatti lõpetamine Kärdla sadamas 17. juulil ja vilistlasõhtu. Üks plaan meie sünnipäevanädalas novembri lõpus oli ka vilistlasõhtu. Viieteistkümne aastaga on meil vilistlasi kogunenud juba 50. Nagu juba eelpool mainituna arvata võib, siis ka see jäi ära, kuid see on ometi võimalik suvel teoks teha, et koos üks tore õhtu veeta. Nii me teha plaanimegi!
Pea-aegu oleks unustanud. Kohe hooaja alguses kasvas Tt-stuudio ühe rakukese võrra suuremaks. Meie tantsuperega liitus Kõrgessaare lasteaed „Vigri”, kus alustasid tööd ettevalmisturühmad. Lüües kokku selle hooaja tantsijaid, siis esmakordselt ületas see 200 piiri.
Nüüd kujunes minu tagasivaatest väikestviisi blogi moodi jutustus, kuid loodan, et jõudsite lõpuni lugeda. Kuigi meid pole eriti näha olnud, siis tegelikult oleme siiski ikka kogu aeg vaikselt toimetanud. Rõõmustan, et heitlik aeg ei ole vähendanud tantsijate indu trennides käia ja saan vastu minna uuele hooajale täie kindlusega, et minu tantsijad on mul alles ja sellel on praeguses ajas väga suur väärtus.
Aitäh kõigile kannatlikkuse, mõistmise, kohanemise, ootamatustega toimetulemise ja toetuse eest!
Ja ka 15.-nes sünnipäev ei jää päris pidamata, olge valvel, midagi siiski tuleb!
Kohtume taas sügisel, seniks aga kaunist suve!
Tiina Kaev
Tt-stuudio õpetaja