Kuidas Tibi Tiina Tantsutrupp Belgias käis!

Rahvusvahelisel suurüritusel oma kodumaad esindada on suur au!

Selline suurepärane võimalus sai 2008.a. suvel osaks Tibi Tiina Tantsutrupile, kes esindas Eestit Belgias. Siis veel koos Marisega, keda täna enam meiega ei ole, kuid mälestus temast jääb alati trupi tantsudesse ja saavutustesse.

4.-6. juulil toimusid Belgias Tieltis viie sõpruslinna ühised 50. Euroopa pidustused, mis on pühendatud Euroopa ühtsusele ja sõprusele. Üritusel osalesid 27 Euroopa Liidu liikmesriigi esindused. Eesti osales esimest korda ja meie saime olla need esimesed sõnumitoojad.

Mis me seal tegime?! Loomulikult tantsisime! Väike Tielti linn oli muutunud üheks suureks peosaaliks. Kauplused, kohvikud ja pubid olid kolinud tänavatele. Mööda vanalinna oli laiali puistatud 3 vabaõhulava, kus non-stop showna kogu aeg midagi aset leidis. Meiegi andsime ühel vihmasel päeval oma pooletunnise kontserdi. Lava oli katusega, aga paraku puudus garderoob ja tüdrukud riietusid lava taga kõnniteel lausvihmas. Sellest hoolimata oli see üks parimatest kontserditest, mis nad kolme tegutsemisaasta jooksul andnud on. Kõik oli paigas. Kostüümid jõuti õigeks ajaks selga ja naeratus püsis näol, kuigi riided olid seljas läbimärjad. Publiku heakskiit oli suureks tunnustuseks.

Kuna see reis oli meie esimene kontsertreis Eestist välja, siis oli väike ärevus hinges. Kuid hetkel, mil tutvusime oma toreda saatja Marciga, oli selge, et midagi ei saa enam valesti minna. Tal oli kõik organiseeritud. Kohati isegi liiga. Lõpuks oli juba piinlik ära öelda, et me ei saa tema poolt pakutavast osa võtta, kuna vaja proovi teha või kostüüme triikida. Igal vabal pooltunnil näitas ta meile jooksujalu Tielti tähtsamaid vaatamisväärsusi. Hingetõmbamiseks aega polnud, kuigi oli näha, et tüdrukud vajanuks kasvõi 20 minutit, et korraks ennast vabaks lasta ja lihtsalt olla.

Elasime frantsiskaani kloostri köögis. Köögi põrandal kanderaamil magamine oli kõigile uudseks kogemuseks. Samas olime rõõmsad, et ei pidanud 200 inimesega ühte saalipõrandat jagama! Saime oma ligunenud kostüümid laiali laotada ja kuivatada. Kloostri perenaised olid toredad. Lahkelt loovutasid nad meile oma triikimislaua ja sõitsid autoga ees, kui soovisime oma autod kloostrihoovi tuua, milleks oli vaja erilube. Kui meil oli vaja proovi teha, organiseerisid nad muusikakeskuse serveerimislaual õue . Ise haarasid toolid ja istusid uudishimulikult vaatama. Nendest said ka meie ühed suurimad fännid. Toitlustamine toimus koolimaja sööklas, kolm korda päevas, koos ametlike delegatsioonidega. Kohe esimesel õhtusöögil tervitas meid isiklikult kättpidi Tielti linnapea soovides toredat aega Tieltis. Ka Eesti delegatsioon oli pidustusi vaatamas, kuid meil neid kohata ei õnnestunud.

Selle reisi üheks peamiseks eesmärgiks oli osaleda suurel rongkäigul läbi linna, mille pikkus oli 1,5 km. Rongkäik oli sambakarnevali laadne. Kollektiivid väga erinevad: muusikud, rahvatantsijad, show-tantsijad, laulukoorid, lavastatud muinasjutud jne. Kokku marssis 55 kollektiivi ja show käis vahetpidamata. Meil paluti rongkäigus esitada oma suurte lehvikutega tantsunumbrit „Sunrise“. Instrueerimisel ütles rongkäigu pealavastaja, et ükski inimene tee ääres pole linnapeast või ametlike delegatsioonide liikmetest vähemtähtsam, kõik peavad nägema samaväärset showd! Ja nii me siis tantsisime 39 (!) korda järjest „Sunrise“, kogu aeg edasi liikudes ja tuulega võideldes. Selleks kulus meil veidi üle tunni. Leierkastimees kõndis suure, ratastel veetava musta muusikakirstuga trupi järel. Olen näinud tantsijal rakkus jalgu, aga käsi… ! Tüdrukud olid väsinud, kuid õnnelikud ja mina uhke, sest meie pingutused pälvisid kiidusõnu nii korraldajatelt kui meie hollandlasest vahendajalt.

Kolm päeva pillerpalli lõppes kollektiivide ja delegatsioonide ühise grillipeoga Tielti raekojas.

Kogu festival oli suurepäraselt korraldatud! Kõik tegutsesid ühe asja nimel. Inimesed olid sõbralikud ja abivalmid. Tundsime end seal tõesti oodatud külalistena, kes polnud mitte üks paljudest vaid üks ja ainus.

Kuid iga selline kodust kaugele minek ei tähenda ju ainult esinemisi, vaid annab lisaväärtusena kogemuse ühiselt toimetulemiseks.

Reisil käisime 12-kesi: 7 tantsutüdrukut, 2 autojuhti, allakirjutanu, ema Piret ja väike koerake Tups. Reis algas juba huvitavalt. Viimasel päeval enne ärasõitu sai, tänu headele inimestele, vahetatud sõiduvahendeid. Esialgse väikebussi ja käruga sõiduauto asemel asusime teele kahe väikebussiga. Praamil olles veeres meie teele esimene pisiüllatus. .Aparelli liigutav elektrisüsteem oli üles öelnud ja nii tuli 15 minutit oodata mahasõitu.. Järgmine tagasilöök oli Tallinnas, kus tagumise auto juht meid teavitas, et ühel bussil ei tööta pidurituled. Õnneks oli see kerge asi parandada, kuid siis alles suuremad katsumused algasid.

Enne Riiat oli kahesuunalisest maanteest tehtud sujuvalt kolme ja poolene. Korraga käis matakas ja auto värises. Tagant tulev operatiivauto riivas bussikese küljepeeglit, mis õnneks ainult kriimustada sai. Järgmisel päeval Poolas kiirteele sõites käis suur ragin ja ühel väikebussil kadusid käigud. Kell oli pool kaheksa õhtul. Mõlemad bussijuhid olid autodega sina peal ja teavitasid naisperet “rõõmsa” uudisega, et ilma töökojata me midagi ei tee. Abi leidmine oli keeruline, kuna inimesed ei oska võõrkeeli. Õnneks sattus meie teele üks hea mees, kes ütles: „One moment, I help“. Õhtu lõpuks leidsime end külamehhaaniku iluaiast, kuhu ka ööseks oma telklaagri püsti panime. Järgmisel hommikul kell 11 olime taas ratastel, rahakott oluliselt kergem, aga tuju endiselt hea, sest “tänu” bussirikkele olime kohanud suurepäraseid inimesi, kes hädasolijaid lahkelt abistasid! Kuid veel sama päeva pärastlõunal, hakkas autol pidurivedelik välja tilkuma. Kõik äpardused ühe ja sama autoga! Hilisõhtul Saksamaal kämpingusse jõudes, rääkisin peremehele kohe mure ära. Hommikuks oli tal kõik korda aetud ja meid oodati Renaulti esinduses. Aga meie sõitsime Fordiga! Saime taas “lisaaega” olemiseks. Et kämping asus maalilise järve kaldal, millel mõnus liivarand ja soe vesi, siis kogu selle ootamise sisustasid tüdrukud suvitamisega. Üldiselt ilmadega väga ei vedanud. 15 päevast oli ainult 5 päikeselist ilma. Ööbisime iga öö uues kämpingus telkides. Vihma eest kaitses meid kahe bussikese vahele tõmmatud koormakile, mille all gaasipliidil õhtusöök valmistati, lõbusad õhtud mööda saadeti ja ka telgid üles pandi. Enne veel kui oma sihtkohta Tielti jõudsime, külastasime Saksamaal UNESCO nimistusse kuuluvat Rammelsbergi kaevandusmuuseumi, ronisime kaljusammaste otsa ja harisime end Belgias Brüsseli äärelinnas asuvas Mini Europas. Tiletist lahkudes keerasime nina La Manche väina poole. Väike jalutuskäik imeilusas kuid vihmases Brygge linnas tehtud, põrutasime rannikule. Saare inimest ikka kutsub meri. Kõrgetel liivadüünidel seistes ja halli taeva taustal süngelt vahutavat merd vaadates, tuli hea ja kodune tunne. Rannaliivalt korjasime mälestuseks kauneid teokarpe ja kivikesi. Seejärel külastasime Hani karstikoopaid, mis oli kui võluv maa-alune muinasjutt. Pooleks päevaks põikasime sisse ka Prantsusmaale, kust suurt midagi meenutada polegi, peale selle, et kõik oli räpane. Veel uudistasime Thüüringeni metsades olevat 60 m tehiskoske ja Sanssouce`lossi Potsdamis. Ja siis otse koju. Reisi lõpetuseks saime mõnusa kõhutäie pannkooke, mida reisisellidele pakkus allakirjutanu ämm. Ja siis juba kodune praam.

Oli tore elamuste- ja kogemusterikas reis, mida võib kindlasti õnnestunuks pidada. Sai auga esindatud kodumaad ja loodud uusi sidemeid. Nähtud veidike Euroopat ja elatud kaks nädalat pead-jalad koos. Söödud purgitoitu ja võileibu ning magatud telgis. Oma teel kohtasime palju toredaid inimesi ja kogesime sõbralikkust ning abivalmidust. Kõik pidasid ilusti vastu ja kui võimalus avaneks, siis läheks uuesti.

Tiina Kaev
Tibi Tiina Tantsutrupi juhendaja

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Scroll to Top