Ikka ja jälle läheme merd vaatama.
vaatame merd ja näeme aega.
Näeme, mis oli enne meid ja mis tuleb pärast.
Näeme, kust oleme tulnud, ja aimame, kouhu oleme teel.
Vaatame merd ja näeme iseennast.
Tahame, et ka meie seilmades oleks sama palju rahu, jõudu, helgust ja saladusi, nagu näeme seda meres.
Aina tahame merelt midagi, kas või ingerahu.
Kui tahad saada, pead ka vastu andma, aga peale armastuse, austuse ja hoole ei ole meil merele midagi anda.
Meri aga annab meile elu.
Jaan Tätte
Tantsupeol käidud nagu niuhti!
Hunnikus suurepäraseid emotsioone ja elamusi kaasa toodud!
See on selline nädal, mis võtab palju, aga vastu annab veel rohkem!
Tiina Tanstustuudiost oli XVII tantsupeol “Meri” kaks võimlemisrühma – Tibi Tiina Tantsutrupp ja Kärdla naisvõimlemisrühm “Liine”, kokku 16 võimlejat. Tibi Tiina Tantsutrupi üks võimlejatest oli juhendaja Tiina ise, kuna rühm pidi olema kaheksaliikmeline, aga trupis tantsib ainult 7 tüdrukut.
Naisvõimlemisrühm “Liine” koosneb hakkajatest naistest, kes Tiina käe all hoopis line-tantsu harrastavad ja varem võimlemisega kokkupuude puudus. Samuti polnud neil varasemat tantsupeokogemust sejataga.
Tantsupeonädal oli tihe ja pingeline, kuid kõik pidasid suurepäraselt vastu. Kodutöö oli rühmadel väga hästi tehtud ja platsil hätta ei jäänud keegi. Kordagi ei pidanud me kõrgelt puldist enda pihta märkusi kuulama, et vales kohas või rivist väljas, mid nii mõnigi rühmja võimleja korduvalt kuulma pidid, nii et staadion juba rahulolematult sumisema hakkas.
“Olen uhke oma tublide võimlejate üle, kes olid tähelepanelikud ja täpsed igas asjas, mida öeldi. Kuigi oli meeletult palav ja pikad päevad, täideti korraldusi nurisemata. Kõik olid teadlikud, miks nad sinna tulid ja mille nimel töötatakse. Tehtud töö eest saadud ülev tunne oli parim tasu nähtud vaeva eest. Õpetaja jaoks on suurim kiitus, kui näed, et sinu võimlejad on nii hästi ettevalmistatud – teavad mida teha, saavad ise hakkama, leiavad kohad üles, püsivad rivis ja kõlaritest ei kosta kõrvu “Kärdla, mida te seal teete?””
Hiidlased elasid kõik koos Liivalaia Gümnaasiumis ja meie treeningväljak oli Kalevi staadion ja selle abiväljak. Rohkem mugavam poleks olla saanudki. Päevad hakkasi tavaliselt kell 9 hommikul ja lõppesid 20:30. Vahepeal väikesed söögipausid. Päike küpsetas meid kolm pikka päeva ja keegi ei pääsenud hellast punetavast nahast. Staap kuulutas naljaga pooleks lausa välja triibuvõistluse, kellel kõige suuremat päevitustriibud on. Väikese paduvihma saime ka ikka kätte, reede hommikuses läbimängus, aga see käib kõik asja juurde.
Suur kiitus kuulub meie kokatädidele koolimajas, kes meid väga heade toitudega kostitasid. Kui ümberringi tantsijad nurisesid söögi üle, mis neile pakuti, siis mei jagus ainult kiidusõnu. Kui õhtul pool kaksteist toit otsa sai ja osad lauljad veel söömata olid, siis hakkasid nemad uut sööki keetma ja juba tunni aja pärast oli maitsev praad laual. Ka viimasel päeva tuild nad oma heast tahtest välja tantsijatele süüa tegema, kes tegelikult pidid plaani järgi sööma lauluväljakul suppi, aga eelmisel õhtul oli toitu üle jäänud ja nad tegid seda sea meelega, kuigi nende ametlik töö lõppes pühapäevase hommikusöögiga. Viimasel päevas seisid tantsijad kõik köögis ja tänasid lauluga kokkasid, kelledele see pisarad silma tõi.
Ja kui merel loojub päike…
Päikeseloojang teeb meeled hellaks. Kui palju on päike näinud kõikjal maamunal aina loojudes ja loojudes rannal istuvaid armunuid, lootusi, lubadusi ja suudlusi
Jaan Tätte
Üks meeliliigutav sündmus oli ka tuletulemine Admiraliteedibasseini, kus päikeseloojangus läbi tehisudu ilmusid nähtavale neli puulaeva, mis tantsu – ja laulupeotule Tallinnasse tõid.
Tantsupeokontserte oli peaproov-etendusega kokku neli. Põhietendused olid kõik pilgeni välja müüdud. Etendused läksid viperusteta ja kui lõpus staadion püsti seisi jooksid endalgi judinad üle selja. See on ülev tunne, seista platsi ja kuulata juubeldavat pubilut. Ilus pidu oli, sügava ja kõigile mõistatva sisuga – kuidas maa sünnib merest ja kuidas elab rannarahavs oma igapäevaelu rõõmude ja muredega. Üks tervik etendus algiusest lõpuni. Jaan Tätte vaheteksid olid väga tabavad ja huvitavas võtmes öeldud, mis panid mõtlema.
Meri ja mehed
Merel pole meid vaja. Meri saab meieta hakkama. Meil on merd vaja. Meie oleme merel külalised. Võõrad. Ja ikka läheme sinna saama. Võtma. Meri ei taha alati anda. Meri tahab mõnikord…vastu saada.
Jaan Tätte
Rongkäik algas pool tundi pärast tantsupeokontserdi lõppu. Kibekiirel sammul tuli minna Hiiumaa alguspunkti Kanuti tänaval. Mõlemad rühmad olid rongkäigus ühise nimetaja all “Tiina võimlejad”. see oli väga hea nimi, sest oli lihtne välja öelda ja arusaadav. Kuulsime väga palju elagu hüüdeid väga erinevas vormis: “Elagu Tiinad”, “Elagu Tiina võimlejad”, “Elagu sport ja ilusad kehavormisd” jne. Rahvast oli tee ääres nii palju ja rongkäigule väga lähedal. Võimas!
Tantsjate buss väljus pühapäeval kodupoole Tallinnast kell neli. Lauljad jäid veel kõik maha oma panust andm, nemad said koju alles öösel. Mõnus rammestus kontides olimegi kodus tagasi. Nüüd jääb oodata järgmist suurt pidu, et taas kogeda suurt ja võimast koos tegemise võimu – ÜhesHingamist.
Lootus
Merega on igal omad salajutud, omad salasosinad. Rand täis põksuvaid südameid.
Jaan Tätte