23. aprill on Türgis väga tähtis päev, Lastepäev, mis on ka ühtlasi rahvuslik püha ja pühendatud riigi esimesele presitendile Atatürkile. Sel päeval ei pea lapsed kooli minema vaid hoopis pidustustele, mis seal aset leiavad. Lipud lehvivad, tänavad ja koolid on kaunistatud. Üle riigi toimub hulgaliselt väikemsaid ja suuremaid aktuseid ning rahvusvahelisi festivale. See on üks suur pidupäev.
Tt-stuudio I ja II rühmal oli sel kevadel suur au ühel nendest paljutest festivalidest osaleda ja koos Türgi rahvaga lastepäeva tähistada. Koju toodi kooramtäis ülevoolavaid emotsioone, mida tulevikuks mälestustelaekasse pista.
Olime osalised festivalil, mis kandis nime: “19.-25. April 2013 Sakarya IX. International Folk Dance Festival Week of Sovereignty”
Sõitu Türgi poole alustati 19. aprillil, kui varahommikul Kärdlas Jetoilitanklas kohvrid bussi tõsteti ja elevalt vanematele bussiaknast hüvastijätuks lehvitati, kes kerge värin südames maha pidid jääma. Peamiseks mureallikaks see, et nende silmaterad peavad selle nädala võõras peres elama. Eks see kohutas natuke ka reisiseltkonda ennast, kuna alles hilisõhtul pidi selguma, kas minnakse peredesse ühe- või kahekaupa, kuid põnevus oli suurem ja sõtu alustas 23 tüdrukut koos õpetaja ja kahe saatjaga.
Pärast pikka reisipäeva, bussiga Riiga, Riiast lennukiga Istanbuli ja selat bussiga Sakaryasse, olime kell 23:00 sihtkohas, linnas nimega Sakarya väikese erakooli Teksen Koleji ukse ees, kus ootasid meid särasilmil perekonnad, mis pidid saama sellel nädalal tüdrukute uuteks kodudeks. Õhin ja elevus kogu nende olekus oli nii tunnetatav. Oli näha, et meie tüdrukuid on ikka väga oodatud. Kribinal-krabinal jaotati tüdrukud peredesse: üks kolmik, seitse paari ja kuus üksikut ning läinud nad oligi. Jäime vaid meie, kolm naist, kes hotelli toimetati. Meie grupi giidiks sai härra Ziya ja kohtumispaigaks tüdrukutega koolimaja.
Kohapeal oldud viie päeva sisse jagus kuhjaga tantsu, natuke meelelahutust ja poodlemist. Iga päev pakkus midagi uut ja huvitavat.
Kuna tegu oli rahvatantsufestivaliga, siis tuli ka meil loomulikult lavale astuda rahvusliku programmiga. Nii saigi tüdrukute igapäevariietuseks valge-punane etno-riietus, mis on ka ühtlasi Türgi lipuvärvid. Olime ettevalmistanud 5-, 10- ja 12-minutilised programmid, milledest kõige pikem oli võistlusprogramm. Meie peamine eesmärk tantsida, sai kuhjaga täidetud. Sellist tantsumaratoni pole meil veel enne olnud. Nelja päevaga 9 esinemist, varieerus vaid kava pikkus ja koht. Publikut jagus kõikjale. Esinesime kaubanduskeskustes, linna peaväljakul, kuhu marssisime koos pika rongkäiguga mööda Sakarya jalakäiate tänavat, mis ühtlasi oli ka kogu festivali avatseremoonia. Veel saime tantsukogemuse kitsal linnaosavlitsuse trepil, ehitatava kultuurikeskuse ees, koolis ja liiklupargis. Kõige tähtsam oli aga viimane esinemine, mis leidis aset Atatürki nimelises spordihallis ja see oli võistlus, kus osalesid kõik osalevad riigid: Bulgaaria, Rumeenia, Ukraina, Gruusia, Makedoonia, Albaania, Türgi, Moldova ja meie – Eesti. Võistlusprogramm pidid olema 10-14 minutit. Meie oma koosnes 4 tantsust ja kestis 12 minutit. Žürii oli 9- liikmeline, kuhu kuulus iga riigi esindaja.
Spordihall oli rahvast täis. Võib kindlasti väita, et nii suure publiku ees pole meie rühmad enne veel tantsinud. On küll ju tantsupeol osaletud, aga seal on ümberringi ka teised tantsijad. Nüüd aga oldi omapäi. Esitus oli väga ilus ja graatsiline. Saime kiita oma muusikavaliku ja mitmekesise jutustava programmi üle. Gruusia õpetaja oli meie muusikast nii vaimus, et festivali lõppedes kinkisime oma võistlusmuusika nendele. Küsimust tekitas aga mitmeid kordi meie tüdrukute vanus, sest meie tüdrukud on nii pikad ja kaheldi sügavalt, kas nad on ikka maksimum 14 või mitte. Passi siiski küsima ei tuldud. Kuigi esikolmikusse me ei mahtunud, on põhjust siiski rahul olla ja uhkust tunda. Meie esinemist varjutas vaid väike äpardus, kui üks meie tantsijatest hüppeliigest väänas ja väljakult ära hüppas. Kuigi kiirabi kutsuti kohale, saime ise tublisti hakkama, sest esmaabikotike oli endal olemas ja abipakkujaid jooksis ligi igast kandist. Võistluse aga võitis Moldova.
Kuigi võib tunduda, et muuks nagu aega ei jäänudki, kui ainult tantsimine, siis natuke ikka jäi küll. Oma vaba aja veetsid tüdrukud oma perede seltsis, kelledega siis kohvikutes ja poodides käidi. Mõned käisid uisutamas, kinos ja kaks tüdrukut viidi isegi Istanbuli. Loomulikult ei puudunud perepeod ja külaskäigud sõprade juurde. Eks peresid oli erinevaid, aga kokkuvõttes võib öelda vist küll, et neid hoiti, poputati ja külavti üle kingitustega. Isegi kostüümid pesti ja triigiti.
Ei saa märkimata jätta ühte imetoredat peret, kes kogu selle nädala meiega kaasas käis. Nad olid kui meie kaitseinglid. Nii kui meil midagi vaja oli, siis oli abi olemas: kas rohtu hotellist tuua, patsipaelu ostam minna või siis aidata rahvasummast läbi minna, et lavale pääseda. Selles peres olid armsad kaksikud tüdrukud, kes kogu selle tralli meiega kaasa tegid nind truult meie lippu ja silti hoidsid, kui meie laval tantsu lõme. Hindamatud väikesed abilised.
Süüa saime palju. Kõhutühjusest oli asi kaugel ja tüdrukud olid väga aldid ka kõike uut proovima ja maitsma. Oli tavaline vestlus.
– “Õpetaja, kuhu me nüüd läheme?”
– “Sööma”
– “Ohh, jälle, ei jaksa”
Ei saa puudutamata jätta teemat ilm. Ka seal on kevad tavatult külm. Kastan ja tulbid alles õitsesid. Nägime ära külma kevadtuule ja – vihma, aga saime ka esimese sooja päikese käes pleesitada, mis mõnusa suvetunde põue pistis.
Lisaks tantsimisele oli mõeldud ka meelelahtuse peale. Kahel õhtul olid linna nn õnnepalees noortele mõeldud peod, kuhu kogunesid kokku kõik osalejad ja nende pered. Tantsiti, söödi maiustusi, lauldi ja õpiti kergemaid rahvaste tantse. Pidutuju oleks jagunud kauemakski, aga iga asi saab ükskord ka otsa, nii ka see reis. Kuna Türgi täpsus pole võrreldav meie omaga ja kogu nädala vältel oli selgeks saanud, et pool tundi hilinemist pole mingi näitaja, siis meie tüdrukud, kes on õpetatud kellaaegadest kinni pidama, olid väga mures viimase hommiku pärast, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks kooli, et mitte lennukile hilineda. Väikest kavalust appi võttes ja tüdrukute kellatundmist arvestades, olid kõik 25, aprilli hommikul õigeaegselt koolimajas, et jätta hüvasti uute sõpradega ja alustada koduteed. Oli palju kallistusi ja ei puudunud ka pisarad, mis näitas, et mure peredes ööbimise pärast oli olnud õnneks asjata.
Tüdrukute käest tagasisidet küsides jäi kõlama lause: “Meie kõige lahedam reis üldse!”
Pilte saab vaadata siit!