Loe reisiblogi!
27. mail 2011 toimus Leedus Birštonases „Dance Spring Fiesta 2011”, kus oli au osaleda ka Tt-stuudio II rühmal, kus tantsivad tüdrukud 6. ja 7. klassist. Ühtlasi oli see nende jaoks esimene kontsertreis väljaspoole kodumaad.
Möödunud sügisel osales kaks Tt-stuudio rühma samade tegijate poolt korraldatud festivalil Riias. Kuna korraldus ja programm oli huvitav, siis otsustasime osaleda nende korraldatud festivalil Leedu kuurortlinnas Birštonases.
Reisi alustati juba neljapäeval, 26. mail lõuna paiku, kui 14 tüdrukut oma kompsudega pritusmaja parklasse kogunesid. Vanematele viimased käeviiped bussiaknast ja neljapäevane reis võiski alata. Esimeseks vahepeatuseks oli Pärnu, kus keha kinnitasime, et kuni esimese ööbimiskohani vastu pidada. Leidsime peavarju ja sooja vastuvõtu Kärdla Ühisgümnaasiumi sõpruskoolist Garkalnes, mis asub kiviviske kaugusel Riia linnast. Meie käsutusse anti kohe mitu klassiruumi, väike kööginurk, bussijuhile omaette nurgake ja peeglitega treeningsaal. Viimane rõõmustas õpetajat kohe väga, sest viimane trenn enne esinemist oli väga vajalik. Kui olime end sisse seadnud, tuli kooli direktor isiklikult meid tervitama ja vaatama, ega meil millestki puudu pole. Õues oli nii mõnus soe õhtu, et enne öörahu käisime veel linnakese peatänaval, mis oligi peaaegu ainuke tänav selles asustatud kohas, jalutamas.
Hommikul ärkasime varakult, sõime kõhud täis, peitsime võtmed kokkulepitud kohta ja algas sõit läbi Läti ja Leedu. Festivalipaika, kuurortlinna Birštona, oodati meid lõunaks, mil oli meie lavaproovi aeg. Kohale jõudes võttis meid naeratades uksel vastu juba tuttav inimene, festivali peakorraldaja Edvardas. Päevakava näpu vahel juhatati meid sopilises ja suures kultuuriksekuses otse lava taha garderoobi, kus leidsime end koos olevat balletistuudioga Pärnust. Tuli välja, et meie kahekesi muutsime festivali rahvusvaheliseks. Väike võistlusmoment oli ka ja preemiaid jagati kahes vanuseastmes, 5.-12. ning 13.-18.-aastased. Juhendajate väikesel vastuvõtul peakorraldaja juures tutvustati päevakorda ja osalejaid. Igaüks pidi endast ja oma rühmast natuke rääkima. Enamus juttudest räägiti leedu keeles, vahepeal tõlgiti see meile ka vene keelde. Kõik kunagi koolis õpitu tuli nüüd kaugematest ajusoppidest välja otsida, et ennast vene keeles arusaadavaks teha. Edasi läks kõik juba kui lepase reega, lõunasöök, kontsert ja lõpetamine. Igale osalevale kollektiivile oli lubatud tantsida kaks tantsu, nii ka meile. Programm oli väga mitmekesine ja huvitav. Teine temperament, teised ideed ja lahendused. Kui kultuurikeskuses kõik läbi sai ja vaja bussi minna, hakkas sadama paduvihma. Lämbe kuumus oli lõpuks õhtuks taevaluugid valla löönud.
Öömajale ootas meid hotell Kaunase kesklinnas otse jalakäijate tänava kõrval. Jaotasime toad, mis tekitas natuke ka nurinat, kuna mõni tuba oli natuke rohkem päevi näinud kui teine ja teismeliste jaoks oli see nii ebaaus, kui teistel ilusam tuba oli. Õhtusööki nautisime hotelli kõrval olevas pizza restoranis. Kui algul mõnel veel kahtlusi oli, et kas nad ikka soovivad pizzat süüa, siis see kadus kohe pärast seda, kui esimesed ampsud suhu pisteti. Kuna meid oli nii palju, siis meile lausa eraldati privaatne söögisaal pizzateria tagapool, kuhu üldine melu ei ulatunud. Tahtsime veidi ringi jalutada ka Kaunase tänavatel, aga vihm polnud lakanud ning samuti oli juba pime, kui söömise lõpetasime. Kõike seda arvesse võttes otsustasime vahepeatusega poes hotelli tagasi minna.
Laupäeva sisustasime meelelahutusega, milleks tüdrukute jaoks oli loomulikult shoppamine ostukeskuses. Valik langes suurele kaubanduskeskusele „Mega” Kaunases, kus on Baltimaade suurim ja kõrgeim mere akvaarium, mis on kantud ka maailma 10 suurima akvaariumi nimekirja. Akvaarium on koduks üle 30 liigi kaladele, nende seas 6 Kariibi mere haid, mis on tõmbenumbriks külastajatele. Oli küll suur ja uhke.
Edasi viis meie tee juba Läti poole, kus külastasime Baltimaade Versaille lossiks kutsutud imeilusat Rundale. Kaks tundi mööda arvukaid tube ja kaunist iluaeda ringi jalutades läks linnulennul. Kuigi olen isiklikult seal juba varem paar korda käinud, leidsin siiski kohti, mida varem näinud polnud.
Ööbima sõitsime uuesti Garkalnesse, kus juba salapeidikus meid võtmed ootasid. Meiega ühel ajal jõudsid kooli juurde ka Garkalne kooli enda tantsulapsed, kes olid samuti kuskil festivalil tantsimas käinud. Nende tantsuõpetaja oli meile juba tuttav proua, kes ka oma tantsijatega Hiiumaad väisanud. Kui ikka tantsurahvas kokku saab, siis peab ju ka koos tantsima. Nii sisustasimegi 45 minutit ootamisaega, mil lastele järele tuldi, koos tantsides. Esinesime meie neile, nemad meile ja õpetasime vastastikku kergeid tantsukesi. Meid tuli taas tervitama härra kooli direktor isiklikult ja palus õpetajad (saatjana oli reisil kaasas ka õpetaja Ille Savioja) väikesele koosviibimisele, kus siis sai läbi arutatud hetkeline Läti riigi kriisiaeg, muljetatud festivalidest ja täpsustatud suvise Garkalne kooli külaskäigu detaile Hiiumaale. Tüdrukutel oli siis pidu, õps kadus paariks tunniks silmapiirilt, kuigi ega siis nii hästi ka läinud. Kui ikka kokkulepitud õhturahu ajal õues suur lärm oli, siis pistis õpetaja pea aknast välja ja vaikus oligi taas majadevahele saabunud.
Pühapäeva hommikul enne koduteele asumist tegime vahepeatuse Riia loomaaias ja käisime uudistamas peamist huviobjekti kaelkirjakut, mida Tallinnas näha ei saa. Sellega lõppes ka kohustuslik programm, jäi veel vaid praamile jõuda.
Eks reisil tuli ette ka mõningaid väiksemaid äpardusi, mis leidsid kõik õnneliku lõpu. Bussi uks läks katki, aga meie ja pärnakate bussijuhtide koostöös sai see töökorda seatud. Unustatud fotoaparaat, mille kadumist õigel ajal märkasime, õnnestus leida just sealt, kuhu ta kotist pudenenud oli. Hullem lugu oli ununenud käekotiga, mille sees uus fotoaparaat, pass ja rahakott. Jäänud oli see lõunasöögikohta Hesburgeris Riia lähistele. Selle puudumise avastasime alles Haapsalus. Aga seegi lahenes tänu ausatele ja headele inimestele õnnelikult. Kott oli Hesburgeris alles ja meie külalislahke Garkalne kooli direktor, oli selle juba järgmiseks hommikuks oma valdusesse saanud ning juba paari nädala pärast peaks kott olema õnnelikult oma omaniku juures tagasi.
Natuke tuli puid ja maid ka jagada ja selgitustööd teha, kuidas asjad suure rühmaga reisil olles käivad ja millega arvestama peab. Kui on söögi aeg, siis tuleb kõht täis süüa, ja et igale ühele erimenüüd ei saa pakkuda. Kui on WC-s käimise või magamise aeg, siis nii see ongi.
Lõppkokkuvõttes oli väga tore reis ja andis julgust ka järgmine kord midagi taolist ette võtta. Rõõmu tegid tüdrukute laused, et reis oleks võinud pikem olla, või et läheks kohe tagasi. Järelikult meeldis. Eks siis vaatame, mida põnevat on pakkuda järgmisel hooajal. Aga enne suvepuhkusele minemist ootab ees veel terve nädal Tallinnas elamist ja XI noorte tantsupeol „maa ja ilm” osalemist.
Iga tore reis toob endaga kaasa suuri kulutusi ja õpetaja suurimaks sooviks on, et terve rühm saaks kaasa tulla. Tt-stuudiol on suur rõõm, et reisikulusid aitasid perekondade jaoks vähendada MTÜ Hiiumaa Koostöökogu läbi Euroopa Liidu Leader programmi, Hiiumaa Kultuurkapital, Kärdla Linnavalitsus ja ATV Transpordi AS. Suureks abiks oli samuti If kindlustus, Hiiumaa Turismiliit, Mulgi Reisid ja Ille Savioja, kes kõik oma panuse reisi õnnestumisesse andsid.