Tt-stuudio V rühma jaoks on käesolev hooaeg viimane Tiina Tantsustuudios. Nad on tantsinud alates 3.-dast
eluaastast ja nüüd on kätte jõudnud lõpetamise aeg. Noortel oli soov teha koos veel üks viimane reis ja kuna kevadel on ees meil lõpuetendus ning gümnaasiumi lõpetamine, siis leidsime, et hea aeg on see ära teha hooaja alguses. Vaadates ringi erinevate festivalide korraldajate poolt pakutu vahel, jäi silma päikseline Kreeka ja kuna kuupäevad sobisid hästi, siis oli otsus langetatud juba eelmise hooaja lõpus, et sellele festivalile me läheme. Nii sai organisatoorne töö käima lükatud, kuni sõit 22. septembri hilisõhtul algust sai. Selles reisis oli koos mitu asja: osalemine rahvusvahelisel tantsu- ja laulufestivalil “Hanioti” Kreekas Haniotis, lõpureis ja väike puhkus, et energiat koguda ees ootavaks lõpuaastaks nii koolis kui stuudios.
Festivalil toimus kolm kontserti õhtuti vabas õhus linnakese peaväljakul amfiteatrilaadsel väikesel laval. Meie esinesime igal õhtul 8 minutilise programmiga (ajapiir oli korraldajate poolt etteantud). Kontserdid pandi kokku just esinejate sooviavalduste järgi, kes millal esineda tahtis. Meie arvasime, et kui oleme juba kohale läinud siis tantsime ikka täiega. Selleks oli meil kaasas kolm erinevat eestiteemalist programmi ja kahed kostüümid.
Festivalil oli ühtekokku 21 kollektiivi kokku pea 1000 osalejaga üheksast erinevatest riigist: Moldova, Mehhiko, Rumeenia, Bulgaaria, Ukraina, Kreeka, Serbia, Georgia (Gruusia) ja Eesti. Mõnest riigist oli mitu kollektiivi, eriti suure esindusega oli Ukraina, suisa 10 kollektiivi. Peale meie oli Eestist veel ka rahvatantsuansambel “Kajakas” Pärnust. Kuna osalejaid oli palju, siis kontserdid olid pea kahetunnised. Eriti atraktiivsed olid mehhiklased oma suurte uhkete kostüümidega ja Gruusia poisid oma võimsate hüpete ja varvastantsuga.
Peale kontserdite saime osaleda ka mereäärses pargis toimunud zumbatantsu trennis ja õppisime viimase kontserdi jaoks Sirtakit, et siis kõik osalejad koos seda tantsida saaksid. Enne viimast kontserti toimus suur pildistamine, milleks kõik kollektiivid mere taustale üles rivistati ja sealt siis koos pika rongkäiguga mööda linnatänavat esinemispaika liikusime.
Kui küsida, et kuidas me seal suure palavusega hakkama saime, siis õnneks enam nii suurt palavust polnud. Kraadiklaas kõikus 25-28 vahel ja kuna proovi tegime peale hommikusööki viludas ja kontserdid olid õhtuti, kui soojus hakkas leebuma, siis sellega probleeme polnud. Kõige soojema aja sai igaüks veeta just nii nagu soovis, kas siis basseinis vedeledes või meres lainetega hullates või päevitades või sootuks poodides konnates või hotellitoas logeledes. Kuidas keegi, aga enamasti nauditi ikka sooja ilma ja ujumise võimalust.
Nagu eelpool mainitud, siis lisaks esinemistele veetsime ühe päeva ka laevaga merel. Saime veidi tuules loksuda, tuulevaiksetes laguunides snorgeldada ja vana kindlusemüüridel turnida. Thessalonikis veetsime enne tagasilendu ka kuus tundi, külastades kultuuriväärtusi ja jalutades promenaadil.
Reisi algus oli meil seekord üsna ebatavaliselt. Reis algas Hiiumaalt reedel viimase praamiga. Viimase trenni pidime tegema neljapäeva õhtul. Eelmine oli olnud pühapäeval, sest üks meie tantsijatest lõpetas kevadel gümnaasiumi ja õpib juba Viljandis. Tegime septembris proove just täpselt nii, kuidas tema Hiiumaale tulla sai. Neljapäevane proov jäi aga ära, sest enamus tüdrukuikd olid haiged (koroonat ei olnud). Nii reisisimegi maskides ning lootsime, et soojus ja päike toovad tervise tagasi. Õnneks nii oligi, kuid esimese trenni tegime siiski alles esinemispäeva hommikul ja see sai ka igahommikuseks rituaaliks. Hommikusöök ja siis trenn.
Kui siiani on meie stuudio lennureisid kulgenud graafikupäraselt, siis sel korral oli tagasiteel küll esimese lennuga viivitus. Lend lükati edasi 40 minutit, mis oli täpselt meie ümberistumise aeg Ateenas. Kuna tegu oli ühe firmasisese jätkulennuga, siis õnneks meid oodati ja Ateena lennuväljal toimus kui kaader filmis “Home alone”, kui terve meie grupp, kes muidugi viimasena lennukist välja sai, padistades ühest väravast teise jooksis.
Reisist jäi veel meelde üks väga tore vestlus Haniotis, kui meie gruppi kõnetas üks Ukraina õpetaja. Ta tänas väga toreda etteaste eest ja ütles, et meie olime tema vaieldamatud lemmikud ja lisas: “Täna ma tulen ja filmin teid üles ja siis lähen koju ning näitan oma suurtele tantsijatele kuidas peab tantsima. Teil on kõik olemas: selg, kael emotsioon!”. Ääremärkusena olgu öeldud, et meie vaatasime Ukraina tantsijaid ja imetlesime nende tehnikat ja kehahoidu, mis on meisterlik, kuid emotsioon… olen igati nõus, et vaja veel tööd teha. Kui meie tüdrukutel tuli see südamest, aga vaadates Ukraina tantsijaid, siis oli emotsioon justkui naeratusena külge kleebitud. Üksikud ehedad välgatused sinna sekka.
Valdavalt on kontsertreiside kulud siiski perede enda kanda. Kui me reisist rääkima hakkasime, siis olid tüdrukud ise väga huvitatud ja avaldasid arvamust, et me ju käime suvel ise ka tööl ja saame panustada ja nii mõnigi tüdruk panigi suvel teenitud palgast osakese reisifondi. Lisaks kirjutasime projekti Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa Ekspergruppi, kes samuti oma toetava õla alla pani.
Üks kuluallikas on festivalidel käies ka meenekott, mis tuleb korraldajatele ja seekord ka kohaliku vallavalitsuse esindaja jaoks kaasa võtta. Selle esinduslikuks tegemiseks ja nende täitmisel andsid oma panuse MTÜ Jääk ja Praak, Hiiumaa vallavalitsus ja OÜ Hiiu Mesi. Suur-suur aitäh!
Lisaks olid tüdrukud möödunud hooajal käinud mitmeid kordi esinemas, millega ka natuke reisiraha teeniti. Selle eest saimelubada endale ühe ilusa päeva laevaga merel ja maitsva ühise õhtusöögi, mis oli justkui eelmise hooaja lõpetamine, sest suvel kõik töötasid, et saaksid endale seda reisi lubada.
Tiina Kaev
Tantsijate muljeid reisist
Mulle väga meeldis reis. Just sellepärast, et läksime küll festivalile tantsima, aga meil oli piisavalt vaba aega ka puhkamiseks. Festival oli ise väga meeleolukas ja kaasaelav. Oleme eelnevalt käinud kahel sama korraldaja festivalidel, seega oli meil mõned tuttavad näod, keda oli tore uuesti näha. Festivali juures oli minu lemmikuks see, et kõik osalejad olid üle maailma kokku tulnud, aga seal olles oli siiski, kodune ja ühtehoidev tunne. Lisaks tantsimisele oli muidugi ülekõige soe päike ja merevesi????
Anette Lillemäe
See oli üks väga lahe reis koos mõnusa seltskonnaga – tantsijad, õpetaja ja fännklubi. Eriti eredalt jäid mulle meelde õhtused esinemised linnaväljakul. Need olid täis imelist energiat ja sära! Vahva seik viimaselt esinemiselt oli see, et muusika, mis käima pandi, oli aeglasema tempoga kui me harjunud oleme. Tantsude ajal vaatasime üksteisele otsa ja kõigi nägudelt oli näha, et veider ja naljakas on tantsida. Viimase tantsu ajal tuli mulle pisar silma, ikka rõõmust, aga pisut ka kurbusest, et kõik see läbi saab. Lisaks enda esinemisele oli huvitav ja hariv vaadata teiste etteasteid. Gruusia poiste varvastel tantsimine ja uhked hüpped olid vapustav vaatepilt. Natuke veider oli vaadata, kuidas näiteks Moldova tants koosnes küllaltki lihtsatest sammudest, mida kanti ette poolkaares või ringis olles samal ajal mingeid lauseid öeldes. Ja muidugi elasime me häälekalt kaasa teisele eestlaste pundile, kes sellel festivalil osalesid, ja nemad ka meile.
Vahva oli ka see, et nende naisrühmal olid Pühalepa rahvarõivad seljas. Meie hotell oli kohe mere ääres, nii et käisin hommikuti peale seitset koos emaga ujumas. Tänu sellele nägin mitmeid imelisi päiksetõuse. Väga lõbus oli päeval reisikaaslastega lainetes hullata ja lasta neil end rannale paisata. Ühel päeval, kui käisime naaberasulaga tutvumas, ronisime väikse seltskonnaga ka ühe mäe otsa. Sealt avanes vapustav vaade nii mägedele, merele kui ka linnale. Väga meeldejääv oli ka paadisõit, mis kestis koos peatustega kokku peaaegu kaheksa tundi. Ilusad vaated, uskumatult kaunites värvides soe meri, päike. Oli väga meeldejääv nalja ja naeru ning rohkelt häid mälestusi täis reis.
Agnes Katariina Selirand
Esimesed kaks päeva olid nn sisse elamiseks ja oma väikse linnaga tutvumiseks. Kolmanda päeva hommik algas minul, Beritil ja Agnesel Sirtaki õppimisega. Algul oli natuke raske, just samme ja muusikarütmi kokku sobitada, kuid tegelikult saime tantsu päris kiiresti selgeks. See töötuba oli minu jaoks väga tore ja põnev ning omajagu nalja sai ka.
Esinemised toimusid kolmel õhtul. Igaks õhtuks oli meil erinev programm kokku pandud. Üleüldiselt läksid esinemised hästi, ainult viimasel õhtul oli muusika aeglasemaks krutitud, mis tekitas meis päris suurt segadust. Kuid siiski nautisin igat esinemist täiel rinnal, sest kogu see festivali õhkkond tekitab nii sooja ning kokkuhoidva tunde.
Kohtusime ka taas mehhiklastega, kellega eelmine aasta saime tuttavaks Budapestis toimunud festivalil. Viimane päev käisime paaditripil. Mulle väga meeldis see. Saime ujuda, päikest võtta, matkata ja niisama vaba nautida.
Olen väga tänulik ja õnnelik, et saime teha oma lõpureisi just Kreekasse, sest seal saime kogeda seda õiget festivali melu ning lisaks sellele nautida ka Kreeka imelist ilma.
Mariette Kaunimäe
Pingback: Kreeka, Hanioti – Minu koduleht