VõraFest – kuus küsimust Tiinale

Käesoleva aasta augusti kuus, 14.-16. augustilt toimus Pärnus maailma esimene võimlemis- ja rahvatantsufestival VõraFest, kus võimlemine ja rahvatants olid võrdsed partnerid. Festivali korraldajateks olid Eesti Võimlemisliit ja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts.

Sellisel kujul festival oli Eesti festivalimaastikul esmakordne, kus osalejad said kolme päeva jooksul osaleda töötubades, esineda tänavalavadel, saada osa õhtustest meelelahutustest ja osaleda suurel staadionikontserdil. Kõik need toimetused toimusid valdavalt Pärnu ranna vahetus läheduses ja mahtusid kolme päeva sisse. Paralleelselt töötubadega, mida toimus ühtekokku väga erinevatel teemdel ja suundadel ja tänavaesinemistega (kolmel laval kokku 23 tundi kontserti), toimusid lõppkontserdi suured staadioniproovid Terviseparadiisi juurde tekitatud harjutusväljakul. Lõppkontsert toimus 16. augustil Pärnu Rannastaadionil ja selle pealavastajaks oli meie stuudio „vedur” Tiina Kaev, kes omale paremaks käeks kutsus Helle-Mare Kõmmuse. Nii vedaski hiidlaste tandem seda lõppkontserdi vankrit.

Lisaks Tiinale toimetas festivalil vabatahtlikuna meie stuudio vilistlane ja õpetaja Agnes Katariina Selirand, kes samuti oma muljeid jagab.

Hiiu Lehe peatoimetaja Raul Vinni esitas Tiinale mõnes küsimused.

1. Kuidas Sa VõraFesti pealavastajaks said?

Mul on olnud rõõm olla suurte pidude köögipoolel toimetamas juba aastast 2016, kui tänase VõraFesti üks ellukutsujatest Kersti Kull kutsus mu Eestimaa Võimlemispeo “Hingelind” lavastusgruppi, mille pealavastaja tema oli. Minust sai assistent tänasele teisele korraldustiimi tuumikusse kuuluvale Kadri Jukk`ile. Aastad läksid ja olin erinevate suursündmuste juures nii võimlemispidudel kui tantsupidudel lavastusgrupi liige võimlejate assistendina aidates liigijuhti just täpselt nende ülesannetega, mida ta mulle usaldanud on. Väike roll VõraFesti lõppkontserdi pealavastajaks saamisel on ka sellel, et aastal 2024 valiti mind Eesti Võimlemisliidu harrastusvõimlemis toimkonna juhatusse, kus esmased mõtted VõraFestist ka välja käidi ja me toimkonnaga seda suurepäraseks ideeks pidasime. Tegelikult enne, kui minust sai pealavastaja olin andnud Kersti Kullile oma jah-sõna lavastada peole tema loodud kava “Tuul”, mis 2025. aasta XXI tantsupeo “Iseoma” võimlejate repertuaaris oli. See oli minu jaoks selline palve, mis võttis südame alt õõnsaks. See usaldus Kersti poolt, anda minu kätte oma imeline kava “Tuul”, oli suurim tunnustus, mis tekitas aukartust. Samuti palus ta enda kanda võtta võimlejate “Tuljaku”. Selle teadmisega läksin ka “pahaaimamatult” esimesele koosolekule VõraFesti lõppkontserdi teemal ja väljusin sealt pealavastajana. Kuid olulist rolli mängis see, nagu Karel Johannes Vähi, Kersti Kull ja Kadri Jukk ettepanekut tehes sõnasid, et olen kodus mõlemal suunal nii rahvatantsus kui võimlemises ja kuna sündmuse eesmärk oli ühendada kaks kogukonda, siis usun, et see määravaks saigi. Kuigi minu igapäevane suund oma stuudios on pigem harrastusvõimlemine ja showtants, siis armastan ise luua ja oma õpilastele tutvustada ka eesti-etnot, mida mu õpilased samuti väga armastama hakkavad.
Ma ei saa öelda, et ma kõhklesin, kui selle “jah” välja ütlesin, sest eks igal ühel on oma väikesed ja suuremad unistused mille täitumist me sügavas hingesopis soovime, aga aukartust tundsin küll ja suurt alandlikkust sellise usalduse ees.

2. Kaua selle projektiga töö kestis?

Lavastusega seoses alustasin mõtete mõlgutamist peale esimest koosolekut 2025. aasta sügisel, algul tasa ja targu ja siis, kui endal visioon kujunema hakkas, juba aktiivsemalt. Üks pool aastat oli sellist süvenenud ja põhjalikku tööd, millest kõige intensiivsemad viimased kaks kuud. Oma kolme rühmaga, kes mul ka peol kaasas olid, alustasin ka tööd sügisel. Nendega õppisime võimlejate uut repertuaari, aga nemad pidid mul läbi tegema ka igasugu katsetusi nt distantside mõõtmisel, kui palju ühe või teise muusika ja tantsusammudega edasi liikuda jõuab või läbima mõõtmised mitu võimlejat/tantsijat 8 meetri peale mahub, filmima õppevideosid jne. Selline protsess annab lisaülesandeid ka lavastaja rühmadele, kuid minu suureks rõõmuks ei ole ma kordagi näinud, et selline eksperimenteerimine ja katsetamine oleks neile vastumeelt olnud, pigem ikka lisanud põnevust igapäeva trennirutiini.

3. Mis oli kõige keerulisem?

Kõige keerulisem oli alguses see, et pidu tuli kokku panna ette antud tantsudest ja võimlemiskavadest. Siduda see kuidagi üheks tervikuks. Olemas oli kaks märksõna: Eesti Võimlemine 150 ja Anna Raudkats 140. Ja nüüd hakka pihta. Mõtlesin kaua, kuidas sellest saaks üks tervik jutustus, mitte pelgalt üks erinevatest esitustest koosnev jada. Kui aga väikese ideeotsa kätte sain, siis hakkas kõik sujuma. Lugesin raamatuid, artikleid ja kuulasin intrevjuusid. Kuna festivali kogu idee oli tuua kokku kaks kogukonda, mis aastakümneid ja juba lausa üle saja aasta on kõrvuti käinud, kord sõpradena, kord konkurentidena – rahvatants ja võimlemine, siis otsisin välja arhiivimaterjale, kaevusin nendesse ja süvenesin mõlema maailma sügavatesse telgitagustesse, kus leidsin nii nii palju inspireerivat, ilusaid ja sügavaid mõtteteri meie rahvatantsu ja võimlemise teerajajatelt – Anna Raudkats, Ernst Idla, Ullo Toomi ja Liia Palmse.
Kõige enam inspireeris mind legendaarse võimlemistreeneri Liia Palmse öeldu:

„Ma ei mäleta, kes on öelnud, et tantsu ja võimlemise piir on sama või tähendab samasugune nagu vette tõmmatud piir — see loksub ühele poole ja teisele poole, seal ei saagi päris piiri panna. Kui praegu kaasaegset tantsu vaadata, kas te saate öelda piiri, et vot see siin on nüüd tantsusammud ja kõik tantsus ning võimlemises on kõik võimlemissammud? Muidugi, võimlemisel on nagu kaks sihti: üks on see tervistav suund, teine aga see emotsionaalne suund, kus väljendatakse tundeid, väljendatakse muusikat ja saadakse elamust.“

Kui see oli paigas, siis rullus juba kõik ilusti paika. Pea 20 lehekülge mõtteid välja nopitud, kontserdi repertuaar ette võetud, hakkas juba kogu pidu minu jaoks lahti joonistuma. Kui oma ideed VõraFesti suurel koosolekul korraldusmeeskonnale ja lavastusgrupile värin südames tutvustasin, siis nähes nende toetavaid pilke ja kuulates Karel Johannes Vähi naerulsuil öeldud lauset, et see ju täitsa lugu kohe,sinna võib pileteid müüa küll, siis tundsin, et olen õigel teel.

4 Su tiimis oli hiidlasti veelgi, kes ja mis rollis?

Oo jaa, mul oli suisa tiimis lõpuks 6 hiidlast või siis Hiiumaal toimetavat või Hiiumaaga seotud inimest. Enne, kui mina lavastaja rolli endale sain, oli lavastusgruppi juba haaratud Hiiumaa poiss Rauno Zubko. Tema oli rahvatantsu naisrühmade liigijuht ja samuti ühistantsu “Perekonnavalss” seadja ja lavastaja. Siis oli juba kaasatud rahvatantsu noorte- ja segarühmade liigijuhina Helena-Mariana Reimann, keda seob saarega juba mitmekümneaastane armastus Hiiumaa vastu ja siin asub ka tema suvekodu. Kui olin oma rolli veidi sisse elanud, siis sain toimkonnalt soovituse enda kõrvale võtta assistent. Selle peale ei pidanud ma kaua mõtlema. Kuna soovisin oma kõrvale suuremate kogemustega inimest, kelle põhisuund oleks rahvatants, siis siht silme ees astusin sisse Helle-Mare Kõmmuse kabinetti ja minu õnneks ei mõelnud ka tema kaua. Kui me ettevalmistusperioodil põrgatasime mõtteid rahulikus tempos, siis neljapäeval enne kogu tralli algust, kui me Pärnus siis nn päriselt lavastusgrupiga ühes ruumis tööle hakkasime, ei osanud ma ettegi kujutada, kui palju mul teda sel teekonnal enda kõrvale vaja oli. Helle-Mare rahulik meel, suunamisoskus, väärtuslikud nõuanded ja oskus näha pisidetaile ning tajuda tervikut, lasksid minu ideedel vabalt lennata turvalises teadmises, et kui need lendavad väga valesse suunda, siis tema suunab need õigetele rööbastele tagasi.
Siis oli veel armas Triinu Paabut. Kui hakkasin mõtlema sellele, kes oleks õige inimene minu vahetekstide mõtted üheks ilusaks tervikuks kokku köitma ja ka oma häälega nendele elu anda, ei olnud samuti kaua vaja mõelda. Õnneks sain selleks täieliku toetuse ka korraldusmeeskonnalt ning peale idee tutvustamist Triinule, ei mõelnud temagi kaua, vaid sukeldus sellesse põnevusega oma kiires elutempos. Ja see, mis lõppkontserdil publikuni, tantsijani, võimlejani jõudis oli imeilus jutustus, kus tekstil oli sama kandev ja oluline roll nagu liikumisel.
Kõige viimasena haarasin töösse oma usina õpilase Agnes Katariina Seliranna, kes alustab sel aastal viimast kursust Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias tantsuerialal. Agnes Katariina oli festivali juures vabatahtlikuks, aga kontserdil oli meil vaja “väravavahti”, kelle vastutusrikkaks ülesandeks on selliste pidude juures olla väravalukuks, lasta õigel ajal välja just need, kes peavad tantsumurule minema ja pidama kinni need, kes sinna minna ei tohi.
Nii saigi meid kokku 6, üks korralik punt.

5. Kuidas sa ise üritusega rahule jäid?

Oh, sellel küsimuse vastust on raske sõnadesse panna, sest emotsioone on nii nii palju ja nii mitme erineva nurga alt, kuid mitte ühtegi neist ei varjuta ükski tõrvatilk.
Kordan oma mõtteid, mis olen oma tänusse kirja proovinud panna.
Iga uus sünd on täis rõõme ja päiksepaistet, aga ka komistuskive ja tormituuli, pakub väljakutseid ja paitab palgeid, kostitab ootamatustega ja silub neid hellitustega. Ei pääsenud neist meiegi, kuid koos üksmeeles kõndides, üksteist hoides, toetades ja hoolides, voolisime valmis ühe ägeda nädalalõpu kaunis suvises Pärnus.
Sõnadest jääb puudu iseloomustamaks tundeid, mis valdasid jälgides meeskonna tööd ja olla selles osaline. See mega-äge korraldustiim eesotsas Kadri Jukk, Kersti Kull, Kareli Johannes Vähi, Natalja Inno ja David Truusa. Nad on lihtsalt uskumatud. Nende pühendumine ja hoolimine, hoidmine ja piiritu usaldus, rõõmsameelsus ja abivalmidus andsid kogu sellele trallile veel kõrgemad mõõtmed. See, kuidas keegi ei öelnud ka kõige kiiremal momendil „oota”, „ei saa”, „ära sega”, „hiljem”, vaid öeldi „kuulan”, „räägi”, „küsi”, „tegeleme” „saab” „sa ei pea rohkem selgitama”. Nendel endil oli mitmeid võitlusi, mida pidada, aga selle taustal olid nad minu ja mu tiimi jaoks alati olemas.

Ja minu loometiim: Helena-Mariana Reimann, Ingrid Jasmin, Elina Gorelašvili, Marju Asarov, Maris Kahre, Marit Männiste, Anu Rõõm, Rauno Zubko, Helle-Mare Kõmmus, Triinu Paabut, kes olid mu kõrval ja kõndisid seda teed koos minuga. Usaldasid, toetasid ja hoidsid mind kursil, juhendasid ja õpetasite kui seda vajasin ja jagasid oma väärtuslikke kogemusi. Tundsin end hoitult ja turvaliselt, sest mu selja taga oli just nii professionaalne tiim oma hindamatute kogemustepagasiga, kellelt oli palju õppida. Sellel on minu jaoks hindamatu väärtus!

No ja muidugi mu armsad tüdrukud ja naised, kes ikka jälle teekonnale kaasa tulevad teades, et kas nende koormus suureneb. Nende usaldus ja tugi on see, mis lubab mul toimetada, sest tean, et nad on nii ägedalt tublid ja saavad suurepäraselt hakkama ka siis, kui ma nende juures olla ei saa ja peavad mind ainult eemalt vaatama/kuulama. Samuti abi-emme Kristel, kes ikka ja jälle on nõus võtma minu õlult ära selle vastutusrikka rolli ja kandma seda vastutust minu eest. Tean, et minu tüdrukud on hoitud, toetatud ja kaitstud. Kõik kõik see eelpool toodud on see, mille võib kokku võtta üheselt – see on lihtsalt võimas.

Minu suurim soov oli kaotada piirid staadionil kahe maailma, kahe lahku kasvanud kogukonna vahel ja sellest soojast tagasisidest ja kallistustest, mis peale pidu minuni jõudsid tunnen, et see ka õnnestus, kuid veel väärtuslikum tunne on see, et need ei kadunud ainult staadionil vaid kogu meeskonnas ja inimestes, kes hingasid ühes rütmis ja astusid ühist sammu.

Tundmatu autor autor on öelnud:
Parimad asjad elus on:
inimesed, keda armastada,
kohad, mida külastada
ja mälestused, mida luua!

Me lõime kaunis Pärnus koos sõpradega tantsus ja võimlemises ühe imelise mälestuse, mille sai julgelt paigutada Parimate Asjade sahtlisse!

6. Palju hiidlasi osalemas oli, palju kokku oli inimesi staadionimurul?

Hiidlasi oli osalemas üks terve suur bussitäis. Festivalil osales naisrühm “Kohvilähkrid”, juhendaja Helle-Mare Kõmmus, noorte segarühma “Naadresed” ja segarühma “Taidelaid” ühendkoosseis Jaanika Kuuse juhendamisel, Tiina Tantsustuudio VII ja VI rühm ning Tiina Tantsustuudio naisvõimlemisrühm “Liine”, kokku 53 tantsijat ja võimlejat.

Agnes Katariina Selirand
VõraFesti vabatahtlik ja „väravavalvur”

VÕRAfest oli üks väga äge tantsufestival, nagu vabamas vormis tantsupidu. Olen väga önnelik, et Tiina soovitusel sinna vabatahtlikuks läksin. Vabatahtlike ülesanded olid väga mitmekesised – käepaelte jms vajaliku kottidesse jagamine, koolimajas ööbijate klassidesse jagamine, töötubadesse juhatamine, staadioni märgistamine jne. Sain palju väärtuslikke kogemusi. Jöudsin käia ka paari linnaesinemist vaatamas ja isegi ühes töötoas osaleda. Iga päev oli eelmisest sammuderohkem ja jalad olid päeva löpuks väga väsinud. Ka tuul muutus iga päev tugevamaks. Hommikuti ujumas käies esimesel korral tuult peaaegu ei olnud, aga viimasel hommikul oli päris korralik tuul.

Köik päevad olid täis positiivseid emotsioone, aga köige rohkem puges mulle südamesse VÕRAfesti kolmas ehk löppkontserdipäev, mil Tiina palus mind terveks päevaks ühte väravasse appi. Algul tundus see natust hirmutav ja montaažiks värava poole köndides olin pisut närvis. Aga kui asi pihta hakkas, siis olin juba rahulik ja eriti etenduse ajal oli uhke tunne seal toimetada. Väravast liikus läbi palju hiidlasi, kelle nägemine tekitas veelgi soojema, hoitud ja turvalise tunde.

Ma ei oodanud, et saan väravas abiks olles tantsijatelt nii palju tänu. Juba montaaži ajal küsis paar rahvatantsijat, kas ma olen ikka etenduse ajal ka väravas. Etenduse ajal täpsustati mu käest ka mitu korda, millal täpselt minek ja kas annan neile ikka märku. Ja kui löppkontsert läbi, sain väga palju plakse tantsijatelt, kes minu väravast väljusid. Mitmed tänasid ka ja ütlesid: “hea töö!”.

Positiivselt üllatas veel, et söögiks polnudki supp, nagu tavaliselt suurtel pidudel, vaid erinevad praed ja magustoidud.

Ma olen väga väga önnelik VÕRAfesti kogemuse üle ja ääretult tänulik, et Tiina mulle löppkontserdil nii tähtsa ülesande usaldas. Kindlasti oli terve festival minu jaoks üks selle suve tipphetki. Nii nii väärtuslik ja südant soojendav kogemus!