Teekond XIII noorte tantsupeole „Sillad” algas juba nii ammu tagasi, et ei mäletagi täpselt, millal see „Terepäev” Haapsalus õieti oligi, aga kui veidi oma arhiivis sorida, siis oli see 2021. aasta septembris. Koroonapuhang maailmas oli segi löönud plaanid ja noorte pidu aastavõrra edasi lükatud ehk algselt 2022. aasta suvel toimuma pidanud pidu lükati aastasse 2023. Siit alates algasid ettevalmistused peo jaoks ka õpetajatel, sest rühmad tuli registreerida andmebaasi ja siis repertuaariseminaridel käia. Tiina Tantsistuudiost sai peo karussellile registreeritud 7 koosseisu võimlejaid, kelledest 2 komplekti oli väikesed võimlejad ja 6 suuri võimlejaid. Viimased jaotusid omakorda veel nooremaks ja vanemaks suureks võimlejaks. Kokku hakkas peoks valmistuma 56 suurt ja väikest võimlejat. Esimesed tutvumised akrobaatiliste elementide ja vahenditega tegid tüdrukud juba eelmise hooaja kevadel.

Sügisel algas usin kavade õppimine, seejärel puhastamine ja viimase lihvi andmine, kuni 22. märtsil tuli komisjonile oma töö ette näidata. Meil oli põhjust rõõmustada küllaga, kuna peole pääsu lunastas tublide hinnetega suisa 6 koosseisu võimlejaid. Nii palju pole Tt-stuudiost varem kordagi rühmasid tantsumurul samme seadnud. Kuid ega siis veel puhkama saanud jääda. Vaja oli sisse viia liigijuhi, Kadri Jukk`i poolt saadetud muudatused ja parandused, et Tallinnas suurel väljakul kergem oleks. Nii tegimegi trenne kuni peole sõiduni.

Väike võimleja startis 27. juuni varahommikuse praamiga pealinna poole. Ööbisime Pae gümnaasiumis, kus saime ennast sisse seada, varajast lõunat süüa, et siis juba linnatranspordiga Maarjamäele FC Levadia staadionile liikuma hakata. Kui väikesed võimlejad juba usinalt harjutasid ja oma märke otsisid, jõudsid linna ka suured võimeljad, kes peagi noorematega harjutusväljakul ühinesid.

Kolm esimest päeva möödusidki erinevate tantsuväljakute vahel liikudes, harjutades oma täppe leidma ning samas lihviti ühtlasemaks koreograafiat ja viidi sisse vajalikke muudatusi, et etendus ikka publikule visuaalselt ilusama ja võimsama elamuse pakuks. Meeletu kuumus, mis staadionitel valitses, hakkas peagi lõivu nõudma. Palju oli neid, kes arstiabi vajasid. Neljapäeva õhtul, kui käimas oli suur montaaž ja peale mitut pikka seisakut, kuna staadionil vajati järjest abi, võttis lavastusgrupp vastu raske otsuse ning proov lõpetati tund aega varem. Kõik selle nimel, et lapsed/noored saaks taastuma minna. Hilisõhtul tuli vee lisaotsus, et ka hommikune läbimäng jääb suuremale osale ära, et etendused ikka toimuda saaks. Ennelõunasest proovist suur võimleja siiski ei pääsenud, sest üht-teist olulist oli veel lavastamata.

Reede, 30. juuli jõudis kätte kaua oodatud esimeste etenduste päev, mil sai ülevate emotsioonidega tasutud kõik need kolm rasket trennipäeva. Staadion oli pealtvaatajatest tulvil nii peaproov-etendusel kui I etendusel. Tantsijate-võimlejate emotsioonid ülevad, mida võimendasid veel pealtvaatajate pikad aplausid. Õhtul, kui lõpuks „koju” jõudsime, olid kõik väsinud, kui magama ei soovinud keegi jääda, sest positiivseid muljeid oli nii palju.

Laupäev, 1. juuli hommik oli veidi vihmane ja väga tuuline, kuid kui meie peoks valmistuma hakkasime, säras päike juba rõõmsalt. Etendused läksid taas täismajale ja peale viimast etendust, kui oma rühmade juurde jõudsin, oli neid tabanud üks suur ja ülevoolav emotsioonide tulv, mis pisaratena välja purskusid: rõõm tehtu üle ja kurbus, et läbi sai läbisegi. Oli südantsoojendav näha, et tüdrukutele see nii palju tähendas. Tundsin veidi, et olen suutnud nendele edasi anda midagi, mida ise kõrgelt hindan ja armastan, meie oma tantsupeo kultuuri ja hinge. Olen uhke oma tüdrukute üle. Pikk ja kõigile väljakutseid pakkuv teekond oli lõpule jõudnud. Tüdrukud olid ääretult tublid. Proovides asjalikud, kaasatöötavad ja kohusetundlikud. Kodutöö oli meil hästi tehtud ja kavad selged ning kuidas täppisel liikuda ka enam-vähem teada. Kui esimene päev võis kuulda veidi nurinat väsimuse üle ja et miks me seda ja teist peame tegema (olgu öeldud, et 5 rühma 6-st olid peol esimest korda) ja ükskõik kui hästi ja põhjalikult mina neid ettevalmistada püüdsin selles osas, mis neid ees ootab, siis ega ikka sõnadega päris hästi seda edasi ei anna. Reaalsus jõuab kohale platsil ja teiseks päevaks olid kõik aru saanud, kuhu nad sattunud olis. Oli väsimust, aga mitte nurinat. Muidugi oli noorematel õhtuti ka koduigatsust. Meie kõige väiksemad olid ju kõigest kolmanda klassi tüdrukud, kuid igaüks sai igatsuse peletamiseks/leevenduseks kalli just sellelt, kes tema jaoks oma emme sooja kallistust kõige paremini asendas, oli see siis õpetaja, suurem tantsu-õde või abi-emme. Muidugi tuli pika nädala jooksul ette ka mõni väike viperus, tervisemure ja tusatuju nagu igas peres ikka, aga kõik sai lahendatud ja pühapäeval, 2. juulil marssisid kõik vapralt, uhkelt ja naerulsui rongkäigus Lauluväljaku poole, et panna punkt sellele toredale teekonnale. Kui kohale jõudsime, kostus pigem hüüatusi, et nii lühike oligi, kui et olen nii väsinud. Siinkohal hakkas tantsupeolise jaoks ka nädal lõppema. Sõime kõhud lauluväljakul täis, läksime oma kodukooli, pakkisime elamise kokku ja juba oligi aeg asjad bussi tõsta ning alustada sõitu kodu poole. Koduteed ei alustanud siiski veel kõik meie võimlejad, sest suisa 21 tüdrukut stuudio ridadest jätkasid oma peonädalat laulukaare all, kuna lisaks tantsimisele tegelevad nemad ka laulmisega.

Kui palusin tüdrukutelt paari lausega kirja panna oma emotsioonid, siis sain vastuseks siirad sõnad…

Natuke väsitav, tore, naljakas (Helga, 11.a)

Proovid olid rasked, aga esinemine tore (Martha Maria, 11.a)

Minul oli väga lõbus ja tore. Ja see oli vist suve parim asi (Rosabel, 10.a)

Minul oli väga tore, aga proovid olid natuke väsitavad. Esinemine oli väga väga tore (Ronja, 10.a)

Natuke väsitav, aga muidu oli väga väga lõbus (Heleen, 10.a)

Väsitav (Laura, 11.a))

Väga tore oli, aga väsitav (Kirke, 11.a)

… kuid kui küsisin, et kas tahaksid veel minna, siis oli „jah” vastus kiire tulema enamustel tüdrukutel.

Lisethe (14.a) ütleb: „Mulle väga meeldis, kuigi trennid olid väsitavad oli lõpus see seda väärt, kui platsil esinesime. Jään seda tunnet ja inimesi väga igatsema.”

Agnes Katariina (19.a) kirjutab järgnevalt: „Ma olen varem juba kahel tantsupeol käinud, aga ikka sain uue, väga ägeda ja erilise kogemuse. Tänavune tantsupidu jääb kindlasti meelde. Ma ei mäleta ühestki varasemast korrast, et platsil oleks nii massiliselt arstiabi vajatud. Proovipäevad olid tõesti kuumad, päike oli kuidagi väga kõrvetav. Õnneks ei pidanud me vihma käes ja pori sees tantsima. Varasemate kordadega võrreldes tundus, et proove oli vähem ja lühemalt. Kõige eredamalt jääb meelde viimane etendus, õigemini selle lõpp. Juba meie teise tantsu ajal püüdsin mitte nutma hakata, aga peale oma õpetajale lillede viimist pisarad muudkui voolasid terve väljamarsi aja ega tahtnud kuidagi otsa lõppeda. XIII noorte tantsupidu “Sillad” läks mulle tõeliselt südamesse.”

Allakirjutanu Tänu ja Kummardus kuulub kõigile Teile, kes Te selle teekonna võimalikuks tegite ja kellega koos seda teed astusime…

Aitäh mu armas väike ja suur võimleja, et tegid selle kõik võimalikuks. Tean, et see polnud teps mitte kerge ja nõudis kõigilt väga palju!

Aitäh kallid asendus “emmed” Piret PajoKarin Vals, Maris Nõmmik-Kärtner, Kristel Vanjuk, Liina  Sahtel, kes te pakkusite tüdrukutele sooja kallistust või hoolivat manitsust kui vaja!

Aitäh head lapsevanemad, et usaldasite ja lubasite anda lastele ühe unustamatu kogemuse!

Aitäh meie turvaline staap, kes kõiki meid joonel hoidis: Arno Kuusk, Helle-Mare Kõmmus, Tiina Mikk, Riina Hanikat, Aadi Kaasik, Andres Niglas!

Aitäh hea Kärdla Kultuurikeskus `e pere, Aivi Telvik ja Kristiina Vessar et hoiate meid ja pakute sooja tantsukodu ning olete igal ajal toetavana meie seljataga!

Aitäh Hiiumaa Kultuurkapitali Ekspertgrupp ja Hiiumaa vald, et toetasite meie teekonda XIII noorte tantsupeole “Sillad”!

Tiina Kaev

Vaata pilte siit!